Jaga sõpradega


Kuigi statiivid tunduvad olevat esmapilgul üsna lihtsakoelised ja teisejärgulised abivahendid, siis tegelikult on need fotograafide jaoks asendamatud atribuudid. Asi on keerulisem, kui esmapilgul tundub, sest neid on igat sorti suuruse ja kujuga, samuti on materjalid ja mehhanismid väga erinevad.

- REKLAAM -

Seekord keskendun ainult statiivijalgadele, sest statiivipeade osa väärib peagi täiesti uut artiklit.

Materjalid

Statiivi jalgade materjalide valikus on midagi sisuliselt iga fotograafi maitsele. Statiivi ostma minnes tuleb teha endale selgeks 3 põhiasja – statiiv peaks olema piisavalt kerge kaasas kandmiseks, piisavalt tugev kaamera hoidmiseks ja piisavalt odav teie rahakoti jaoks. Kusjuures uskumatu, aga sellist kolm-ühes riistapuud pole siiani suudetud veel leiutada.

Foto: Pixabay

Puit ja metall. Isegi kui see kombinatsioon tundub tänapäeval uskumatuna, siis jah, tõesti, need on hinnatud nii retrofännide seas kui ka kasutusel abivahenditena stuudiotes. Samas tuleb tõsiselt kaaluda, kas statiivi raskus ja funktsionaalsus on teie jaoks ikka sobilik. Kindel on see, et puidust statiiviga ei kaota te ühtegi stiilipunkti ja „hall mass“ jääb haledalt varju.

Plastik – pikemate statiivijalgade jaoks pole plastik just alati kõige sobilikum, kuna tegemist on suhteliselt pehme materjaliga ja kipub suurema kaamera all painduma, väiksemate kaamerate korral on need odavad tooted aga igati omal kohal. Kui tegemist on näiteks kompaktkaameraga, siis on tavaliselt väiksemat sorti plastist statiivi piisavalt mugav kasutada. Iseäranis tugevalt tuleb nende võlu välja reisidel, kus iga sentimeeter ja gramm on arvel.

Alumiinium – laialdaselt levinud materjal tänu oma tugevusele, soodsale hinnale ja kergusele. Seega optimaalne ja hea valik, et ei peaks liigseid kilosid kaasas kandma ja oleks suuteline hästi paigal hoidma ka raskemaid kaameraid. Väga populaarne toode on meie partneri Fotoluksi sõnul selline toode: https://www.fotoluks.ee/?op=body&id=1071&cid=11209&cgid=0.

Süsinikkiud – terve hulk kiidusõnu selle materjali kohta. Kerge, tugev ja korrosioonikindel. Seega võiks nagu olla perfektne valik. Murekohaks on selle üsna soolane hind. Need statiivid maksavad alumiiniumstatiividest kordades rohkem, vingemate statiividide hinnad ulatuvad neljakohalise numbrini. Sageli on vaja aga hobiga seotud kulusid optimeerida ning kogu raha ei saa paraku investeerida statiivi alla. Mida aeg edasi, seda väiksemaks see hinnavahe muutub, aga hetkel tasuks arvestada ikkagi kordades hinnaerinevusega. Fotoluks soovitab näiteks sellist: https://www.fotoluks.ee/?op=body&id=1044&cid=13893&cgid=.

Kandevõime ja kaalu kohta on ka omapärane lugu pajatada. Üks harrastusfotograaf soetas endale teleskoobi jaoks mõeldud kolmjala, mis kaalus 5 kg ja mille tootmismaterjal meenutas pigem malmi kui alumiiniumit. Iga kord, kui ta matkale läks, tassis ta seda suurt kobakat, higimull otsa ees, kaasas. Ise ta tavatses öelda, et ega see paar lisakilo meest ei tapa, aga vähemalt igas olukorras saab pildi tehtud.

Kui ta kord koos teiste hulludega tormise ilmaga (aga selge taevaga) linnuteed pildistama läks, siis tema oli ainus, kes pildid kätte sai, ülejäänute udupeened statiivid hakkasid 20 m/s tuulega värisema ka siis, kui kinnituskonksule raskused külge pandi. Äkki peakski siis ostma hoopis sellise? Mitte tingimata, sest suurel kaalul on lisaks tassimisega seotud vaevustele veel miinuseid. Seesama kobakas “malmist” statiiv kippus mererannas iga kord pikema säriaja korral liiva sisse vajuma, nii et fotograaf pidi olema aegsalt võtteplatsil, et statiiv jalgupidi sõna otseses mõttes liiva sisse rammida. Võta siis kinni…

Foto: Pixabay

Lukustusmehhanismid ja toestus

Kuna valdav enamus statiive on teleskoop-tüüpi jalgadega, siis on oluline roll nende lukustusmehhanismidel. Üldjoontes on neid kahte sorti – klapplukud ja keeratavad kinnitusmehhanismid.

Jällegi taandume me siin mugavuse ja harjumuse küsimusele, mida keegi eelistab. Siinkohal kindlat soovitust välja tuua ei julge, kuid elu on näidanud, et klapid kipuvad kiiremini kuluma ning kinni kiiluma ja oi kuidas ajab marru, kui soolane vesi või liiv on teinud elu parima kaadri ajaks mehhanismiga 1:0 ning üks jalg hakkab pidevalt kaamera all kokku vajuma.

Lisatähelepanu tasuks pöörata jala otsas olevatele toestusosadele. Enamasti on need kummeeritud ümarad lisad või spetsiaalsed toestusmehhanismid. Kummine materjal tagab erinevatel tasapindadel piisavalt hea püsimise. Kui võimalik, siis tuleks vältida plastikust otsasid. Ideaalis võiks saada statiivi jalgadele kinnitada piigid, et statiiv ka jäisel pinnasel plehku ei paneks.

Foto: Pixabay

Monopoodid

Kui olukord ei võimalda kasutada statiivi või tahaks leppida väiksema pagasikaaluga (eriti reisidel), siis on hea võimalus kasutada tavalise statiivi asemel monopoodi. Nagu nimigi ütleb, siis kolmest toetavast jalast on alles jäänud üks. Kaaluvahe on kohe tuntav… Nii mitmedki loodufotograafid eelistavad seda toetamaks oma rasket teleobjektiivi, sest keegi meist pole ju robot ja paratamatult käsi väsib raske teleobjektiivi paigal hoidmisest. Statiivi see küll täiel määral ei asenda, sest pikkade säriaegade korral ei taga see vajalikkus stabiilsust, aga heaks abimeheks raske tehnika või nõudlike olude korral on kindlasti.

Foto: Pixabay

Töökõrgus

Väga alahinnatud teema, millele oskavad tähelepanu pöörata juba vilunud ja erinevates tingimustes toimetanud statiivide kasutajad.

Kui kaamera on statiivi maksimaalses asendis vaid 120 cm kõrgusel, siis võite ise ette kujutada, kui raske on pidevalt öötaevast poolküürakil kadreerida. Paremal juhul saate kerge seljavalu, halvemal juhul saate taastusravikliinikust peale esmast ravi füsioteraapiliste harjutuste paketi, mille korralik läbi tegemine võtab 30-45 minutit päevas. Jõudu tööle!

Lisaboonusena on osadel mudelitel võimalik statiivi kesksammas sättida erinevatesse asenditesse või neid vahetada, millega saab teha edukalt madalalt võtted (nt makrofotograafia, maastik jms). Kindlasti on paljud oma uhke statiiviga metsa läinud ja avastanud, et enne, kui kõik statiivijalad on harkis asendis vastu maad, kolksatab suurima pidurina maha hoopis kesksammas ja kaamera alumine serv jääb ikka parimal juhul poole meetri kõrgusele.

Jällegi on see küsimus tarbijale, kas kõiki neid lisasid on alati vaja ja kas olete nõus maksma selliste lisade eest, mida te ehk tõenäoliselt ei kasuta.

Sama loogika on ka tegelikult juba kesksamba kõrgesse asendisse sättimise võimalusega. Mida kaugemal asub fotoaparaat maapinnast, seda suurem värin võib koos tuulega sisse tulla. Samas aga võimaldab see huvitavamaid vaatenurki leida ja sellega seoses tekib võimalus saada just seda vaadet, mida soovid (ja mida teistel pole).

Foto: Pixabay

Eritooted

Painduvad pehmete jalgadega (mini)statiivid, millest peagi ka põhjalikuma ülevaate kirjutame – hea valik lisavarustusena fotokotti, mis ei võta palju ruumi ega lisa erilist kaalu. Tänu pehmetele ja painduvatele jalgadele on seda hea kasutada väga erinevates situatsioonides – toestada fotokat erinevatele kitsastele pindadele või kinnitada kaamera kasvõi puuoksa või mõne trepi käepideme külge. Paraku on neil ka väike miinus – arvestada tuleb fotokaamera (ja statiivi) kaaluga. Väga raske tehnika all kipub see siiski ebasoodsalt painduma ja see ei ole pildikvaliteedile hea. Fotoluks soovitab sellist: https://www.fotoluks.ee/?op=body&id=555&cid=12758&cgid=0&b=0.

Mida siis valida?

Nagu ikka kõigega siin maailmas, on ka hea statiivi ostmine paras kompromisside kunst ehk maakeeli peavalu. Pole olemas ideaalset lahendust, järeleandmisi tuleb paraku teha. Suure kandevõimega statiivid on kas liigrasked või siis ropult kallid ning nende kaasasvedamine paras tüütus. Samas aga kerged statiivid on küll transpordi aspektist head ja mugavad, kuid tugevama tuuleiili korral „väristavad“ pildi ära.

Seega esmane nõuanne poodi minnes on see, et tuleb endale selgeks teha, kus ja milleks fotograaf seda reaalselt kasutama hakkab. Kui ees on pikemad jalutuskäigud koos kogu fotovarustusega, siis oleks mõistlik panustada rohkem statiivi kergemale kaalule. Kui aga olulist vahet ei ole – „ saab tassimisega hakkama küll… “ – siis tasuks valida pigem raskem ja toekam variant, mis tuulega kohe kõikuma ei löö. Ja kõige krooniks aitab rahakoti paksus otsustada, mis suunas valikuid teha.

Statiivipeade eelistuste teema on hoopiski eraldiseisev ja veelgi mitmekesisem. Meil on võimalus kombineerida erinevaid statiivipäid erinevate jalakomplektidega ja leida endale parim tulemus. Ka siin tuleb kõne alla nii harjumuste jõud kui oskused ja eelistused, rääkimata taaskord rahakoti paksusest.

Aga sellest juba pikemalt edaspidi.

Foto: Pixabay

Jaga sõpradega


- REKLAAM -