„Vanaisa“ kunstnikunime all tuntust kogunud Roman Neimann (43) on tegija ka teiste tegijate arvates. Tema töid hindavad kõrgelt ka tavalised sotsiaalmeediasse kogunenud fotosõbrad, kes huviga järgmisi äärmusteni viidud pildiprojekte ootavad. Samas tunnistab mees, et üha suuremahulisemad fotoprojektid hakkavad juba teda ära väsitama. Vanaisaga vestles minevikust, olevikust ja tulevikust Peep Sooman.
Alustuseks kohe klassikaline kohustuslik küsimus. Kuidas Sa fotograafiani jõudsid?
Sõltub, kuhu alguskoha paneme. Kas see on algus, kui nägin esimest korda fotoaparaati või see, kui ma kaameraga midagi asjalikku tegin? Päris algus oli nagu ikka – vanematel vedeles kodus fotokas, isa ka paar korda vihjas, et aparaat on kapi peal ja film on ka sees. Algus tuligi niimoodi lapsepõlves, et tegin paar pilti ja aasta pärast jälle paar pilti.
Arusaamine, et asi mulle päriselt meeldib, jõudis umbes 18-20 aastaselt läbi reiside, sest tundus, et Eestis pole fotoaparaadiga midagi peale hakata. Välismaal on ikka mäed ja kosed ja muud kihvtid asjad, mida pildistada. Tihti on nii, et me ei oska hinnata seda keskkonda, millega igapäevaselt harjunud oleme.
Viimased viis aastat olen proovinud meelega minna välja ja teha niipalju pilte, kui võimalik. Kui sa tahad ikka tõsiselt pildistada, siis sellest ei piisa, et fotoaparaat on olemas. Koguaeg tuleb pildistamas käia.
Kust tuli nimi Vanaisa? Sa oled 43 aastane Roman, aga kõik räägivad mingist Vanaisast?
Sain selle nime, kui ma olin umbes 18. Seal taga pole mingit mega lugu, aga tuli võtta esimene hüüdnimi ja selle külge jääda – parem see võtta, kui tuleb järgmine ja mõni hullem (naerab). See jäi külge, kõik võtsid selle omaks ja mõtlesin, et why-the-fuck-not.
Sellega tuleb üks naljakas asi ka meelde. Osad inimesed panevad telefonis mu numbri kirjeks „Vanaisa“, aga paljudel on ka ju päris vanaisad olemas. Vahel ikka helistatakse ja uuritakse, kuidas mul läheb, kas tervis on korras ja kas olen ikka elus.
Fotograafina Sa jooksvalt leiba ei teeni?
Olen teinud tööd ka fotograafina, aga põhisissetulek tuleb ikkagi videomaailmast. Kuni koroonani tegin umbes 10 aastat reklaamfilme ja telereklaame, viimasel ajal just Aasia turule. Muuhulgas olen filminud kaubamärkidele nagu Red Bull, Shell, Mountain Dew, Mahindra, Nissan, Atomic.
Kuidas koroonakriis Sinu video- ja fotomaailmale põntsu pani?
Aasia poolega on täielik vaikus, seal ei tehta praegu üldse mitte midagi. Aga üldiselt ma väga ei kurda, eelmisel aastal andsin ka ühe raamatu välja, põhiaur läkski selle peale.
Novembris tuli Sinult välja ainulaadne videoraamat nimega „Holy Shit moments“ – räägi palun lähemalt, mis projektiga tegu on ja kust see nimi tuli?
Nimi tuli niimoodi, et varem elasin talviti 5-6 aastat Austrias, kus filmisime lumeteemalist filmi, ronisime mägede otsa ja sõitsime sealt alla, mina filmisin ka.
Hiljem sain kõik GoPro salvestused enda kätte. Nagu ikka, siis vahetult enne starti loetakse numbreid nullini ja kui enne esimest tõuget hüüab väga tõsiseltvõetav sõitja „hoooooly shiiiit“, siis saad alles aru, et see oli ikka päris karm mägi. Vaatasin tervet materjali ja mõtlesin, mis kõik valesti minna oleks saanud. Vot siis hakkasin väärtustama neid erilisi hetki, mis on ka sõnastatav „holy shit“ momentidena. Mõni on adrenaliinist tingitud, mõni aga lihtsalt ilus hetk, mille kohta võib samuti „holy shit“ öelda.
Raamatust. See on fotoraamat, kus on minu tööd 10 eri kategoorias nagu näiteks Eesti, Lumi, Vesi, Mäed, Momendid jne. Et ma sinna videod juurde panin, oli puhas õnn, pildistamine ja filmimine käib mul tihti käsikäes. Tahtsin lihtsalt teha midagi teistmoodi. Kui pilt pidi rääkima 1000 sõna, siis videoga saab veel rohkem edasi anda. Mõni video on selline lihtne telefoniga tehtud keskkonnatutvustus, mõned on jälle tõsisemad videomaterjalid.
Su galeriid pakatavad veidrates ideedest – kust Sa inspiratsiooni ammutad?
Tead, isegi kui sa nii ütled, siis mul on endal veits nagu kopp juba ees, sest ma ei jaksa enam teha neid pilte, kõik on selline „same-same“ (ühesugused – toim.), ülikeeruline on teha midagi ägedat.
Kas Sul on siis loominguline kriis?
Ei-ei. Need hästi ägedad asjad sünnivad lihtsalt alati suure vägistamise peale. Ükski hea pilt ei ole tulnud väga lihtsalt. Eelmine aasta polnud üldse lund, nüüd õnneks veidi on. Ideed on peas olemas, aga need omakorda suruvad, et millal ja kuidas need ära teha. Põnevas kohas on vaja alati saada mingit luba, nõusolekut, organiseerimist ja see kõik tegelikult kurnab. Kõik sõltub tihti sellest, kui palju keegi on valmis investeerima oma fotosse.
Kui palju Sina oled valmis investeerima ühte fotosse?
See on veidi suhteline ka, aga tuhande euro kandis võib vabalt nii mõnigi pilt olla, lisaks muidugi enda ajakulu.
Räägime natuke ka pildistamise tehnikast. Mõned pildid on sellised, et panevad suisa kukalt sügama, et kuidas seda ilma komposiidita teha…
Komposiite ei tule küll meelde, neid on tõesti üksikuid. Kui tahan korralikke action-pilte teha, siis olen treeninud ennast nii, et teen ikka ühe pauguga. Näiteks „sky replacement“ – never! Kui ka konkurssidel osaled, siis ei tohi ju midagi juurde panna ega maha võtta, proovingi alati nii pildistada.
Sul on high-key ja low-key segamini, ühtlase fotoõpiku tasemel säritusega pilte tuleb tikutulega taga otsida. Samas on need heaks näiteks, kuidas reegleid saab rikkuda, kui neid hästi tunda. Miks sellised valikud?
Ma ise toon selle kõik minimalismi alla – valgusega killin ebaolulise ära ja toon välja ainult tähtsa. See teema on mulle lihtsalt istunud, mingi erilist elufilosoofiat seal küll pole. Üritan oma asja ajada. Ma ei tee seda teadlikult.
Manisid filosoofiat. Samas oled isegi öelnud, et pead ökoloogilist jalajälge tähtsaks – mida see fotograafia mõistes tähendab? Ega Sa ju akusid roheenergiaga ei lae, vaid ikka seal, kus saab?
See jutt käib konkreetsete produktide kohta, mis olid voodilinaprojektiga seotud (Romani kodulehelt saab tellida tema fotodega voodipesu – toim.). Ka mu raamatud on tehtud nii. Kõik soovitasid, et pane kilesse jne. Meil on seda kilet ja pakendit niigi palju, tahan, et mu asjad oleks nii rohelised kui võimalik – raamatud on papist ümbrikus, voodipesud on keemiata tehtud ja üldse nii öko-šmöko kui olla saab.
Ka oma valdkonna tipud räägivad „Vanaisast“ ülivõrdes, lisaks on Sul sotsiaalmeedias väga suur jälgijaskond. Kui palju on seal teadlikku PR-i ja kui palju orgaanilist arengut?
Kui ma ei teeks fotosid ja muid selliseid asju, siis ma ei tahaks sellega üldse tegeleda – aga pilte panen ikka üles, saagu mis saab. Ma ei tee seda teadlikult, ise ma endale promo küll ei tee.
Kui minust räägitakse midagi, siis vaata, ma olen selline üksinda toimetaja, ega ma teistega ei puutugi eriti kokku ja sellepärast ei tea ka eriti, mida räägitakse.
See kõlab juba mustrina, et Sa ei tee midagi teadlikult, ajad vaikselt oma asja ja välja tuleb väga hea asi.
Kindlasti on inimesi, kellele mu pildid üldse ei meeldi. Aga jah, ei meenu küll, et teeksin midagi teadlikult enda upitamiseks.
Mis edasi, kuhu edasi?
Sõltub mis aega silmas pead. Kui me fotodest räägime, siis mul on lahe projekt tulemas, see on ühe pildi projekt, aga tulnud meeletu pingutamise tulemusel ja nüüd olen lõpusirgel.
Ja loomulikult Sa ei ütle täpsemalt selle projekti kohta midagi?
Tead, ma olen käinud nüüd neid asju ajamas, mul on kõik load olemas, see toimub 80 meetri kõrgusel, aga täpsemalt tõesti praegu rääkida ei taha.
80 meetrit on mõned kõrghooned Tallinna südalinnas…
Mõtled õiges suunas. Mul ongi vist mingi fetiš, et pildistamine peab kõrgel toimuma. Kõrgel saad tuua asju väga hästi välja, tagaplaanil on sul ju ainult taevas. Kui lisaks taevale saad tagaplaanile veel ka mõne künka, siis on eriti hästi läinud.
Roman „Vanaisa“ Neimanni tööde ja tegemistega saab tutvuda:
