Jaga sõpradega


Foto: erakogu

Remo Savisaar on üks auhinnatumaid ja tuntumaid loodusfotograafe Eestis. Olgu kohe ära öeldud – pealkirjas välja toodud tsitaat oli öeldud väga vaikselt ja tagasihoidlikult, ilma igasuguse uhkusenoodita, suurmeistrile vääriliselt. Mis asja tasakaalukas lõunaeestlane looduses ajab ning miks ta ikka ja jälle metsaradadele suundub, uuris Peep Sooman.

- REKLAAM -

 

Remo, alustuseks klassikaline küsimus – millal Sa fotograafiaga alustasid?

Võiks ju öelda, et aastal 2005, sest siis ma spetsialiseerusin loodusfotograafiale. Aga esimese hoo sain sisse, kui sain sõprade digifotokaid katsetada ja see oli ehk ajavahemikus 1995-1997. Kõige esimene kaamera oli mul Smena, siis tuli Zenit ja sealt juba edasi. Süvenenum tegelemine algas aga 2003. aastal, kui elukaaslane soetas endale digikaamera. Proovisin kõike, sporti, arhitektuuri ja ka loodust. Ja siis jäin looduse juurde. Nii et jah, ise pean pühendunud fotograafia alguseks 2005. aastat.

Miks just looduse juurde?

Loodus oli kõige lihtsam. Selles mõttes, et kui sa näiteks inimesi pildistad, siis on vaja ka teist poolt. Eks ma olin ka häbelikum ja rohkem meeldis mulle üksi pildistamas käia, mitte kedagi juhendada.

Foto: Remo Savisaar

Inimesi saab sessioonile kutsuda, loomi-linde ei saa ju? Mis mõttes see siis lihtsam on?

Tehes loodusfotot kõrgemal tasemel, siis neid linde ja loomi tõesti juhendada ei saa, kui sa just teadlikult ei sekku sellesse. Näiteks Soomes peibutatakse kakkusid hiirtega, siis saad sa teda ka suunata. Paljud varjefotograafid toidavad loomi-linde sisse. Aga kui sa teed ilma sekkumiseta, siis see on palju raskem. Õigustatakse küll, et tulebki linde toita, mis võib mõnel juhul olla ka õige, aga emotsionaalselt on see hoopis midagi muud, kui sa saad hea pildi ilma sekkumata.

Foto: Remo Savisaar

Me kord rääkisime Sinuga ka sellest, et sisse söödetud loomade pildistamine on mõnes mõttes nagu loomaaiafotograafia. Et pole ikkagi päris…

Mäletan seda vestlust. Mõned rahvusvahelised fotograafid ongi oma reputatsiooni üles ehitanud piltidega, mis tehtud peamiselt sellistes kommertsvarjetes, kus saad sellised pildid, millest võib vabas looduses ainult unistada. Soomes on neid kohti päris palju. Eestis on peamiseks karuvarje, hüübivarje, kotkavarjed. Ma ei ütleks, et see päris loomaaiafotograafia on, pigem jääb ta sellest ikka päris kaugele, kuid sekkumata tehtud piltidel on ainuüksi tegija enda jaoks hoopis teine väärtus.

Fotograafias on käibel kõnekäänd, et kuniks pildistatav pole loodus, seniks on lootust… Loodus ju ei maksa pildistamise eest.

Loodus küll ei maksa pildistamise eest, aga kui on hea foto, siis inimene ehk maksab selle eest. Aga loodusfoto kõrgem eesmärk on tutvustada liike ja neid kaitsta. See on osa looduskaitsest, sest meie loodust on vaja jäädvustada ja dokumenteerida, muidu ei teagi, mida ja keda seal üldse kaitsta on.

Foto: Remo Savisaar

Pildimüük ei ole just eriti tulus. Kuidas loodusfotograafi sissetulek üldse jaotub?

Pildimüügist päris ära enam ei elaks, aga siiski iga nädal lähevad mõned pildid ka müügiks, väljundeid on palju. Teine suur sissetuleku allikas on loodusõhtud ja esinemised ettevõtete suvepäevadel,  mille käigus tutvustan loodust ja pildi tegemise tagamaid.  Lisaks on ka fotokoolitused, samuti tellimustööd nagu artiklite kirjutamised, mõne kandi või liigi pildistamistellimused – viimane on mõneti analoogne pulmapildistamisega, aga pildistan lihtsalt loomi. Kalendreid oleme Sulemehega teinud koostöös juba 12-13 aastat, teen ka looduses pildi- ja giidimatkasid. Aga eks investeeringuid on ka omajagu vaja teha, tänavu ostsin näiteks uue kaamera. Lisaks loodusfotole teengi nüüd uue kaameraga rohkem ka videot. Kaameraks on Canon 1D X mk III.

Kas sa üldse käid veel looduses pildistamas või oledki juba loodusega kokku kasvanud?

Päris kokku kasvanud ei ole, aga eks ma olen seda palju teinud ja loen looduse märke mängleva kergusega. Kui ma metsas liigun, siis umbes 150 linnuliiki tunnen ainuüksi heli järgi ära. Eks ma näen pohli või mustikaid ka, aga ma näen ka, kui puukoort on kraabitud. Vaatan, millisel kõrgusel ja kuidas on kraabitud, milline liik on seda teinud, loomaradu näen. Olen õppinud ka liblikaid ja taimeliike, aga peamiselt pakuvad huvi mulle siiski tiivulised ja imetajad.

Foto: Remo Savisaar

Kui kaua oled järjest looduses nn fotojahil olnud? Kas perega ei teki probleeme, kui sa nädalaid samblas oled?

Mulle meeldib pigem teha sutsakaid, kus ma ööbima ei jää. Pikemad sessioonid on olnud ehk 3-4 päevased ja seotud Saaremaaga.

Perega tegelikult probleemi ei ole, pikad projektid on jagatud etappideks ja paljudel õhtutel jõuan ikka koju. Usun, et pere ei tunne küll midagi, et ma väga pikalt ära olen. Vahel naine küsib hommikul, et kas ma käisin vahepeal kuskil, sest kui ma ärkan kell 3 öösel, lähen välja kell 4 ja olen kell 7 juba voodis tagasi, siis jääbki mulje, et ma olen koguaeg kodus.

Mis sunnib sind jälle ja jälle loodusesse müttama minema?

Emotsioonisoov. Tahan saada emotsiooni sellest, mida ma näen ja kuulen ning kui saan veel hea pildi ka, siis on see vägagi korda läinud päev. Praegu vaatan just aknast välja, vihma sajab, tahaks homme metsa minna, aga hoopis seenele. Kaamera võtan ikka ka kaasa.

Eks loodusfotograafial ja loodusfotograafial on ka suur vahe. Kelleks sa ennast pead – loomafotograaf, loodusfotograaf või midagi muud?

Ma olen ikkagi puhtalt loodusfotograaf, peamiselt küll linnud-loomad, aga pildistan ka maastikke, teen makrofotot ja droonivaateid.

Foto: Remo Savisaar

Oled Eestis konkurssidel tihti puhta töö teinud. Keda Sa Eestis veel enda eeskujuks pead?

Mul ei ole Eestis paraku eeskujusid. Aga kui ma 15 aastat tagasi alustasin, siis muidugi olid eeskujud. Näiteks Avo Põleniku tööd jäid mulle siis silma ja kõnetasid. Eeskujudeks olid ja on aga peamiselt mujal tegutsevad fotograafid. Näiteks Hannu Hautala, Vincent Munier, Jim Brandenburg, Michael Quinton.

Täna öeldakse Eesti loodusfotograafiast rääkides, et on Remo Savisaar ja Sven Začek ning siis tuleb tükk tühja maad…

Kui nii öeldakse, siis äkki nii ongi (naerab- toim). Tegelikult on tugevaid looduse pildistajaid teisigi, kes teevad seda elukutsena. Arne Ader, Karl Ander Adami, Ingmar Muusikus, Jarek Jõepera, Urmas Tartes. On ka tugevaid maastikumehi, esimese hooga tulevad meelde Andrei Reinol ja Arbo Rae.

Foto: Remo Savisaar

Keda Sa üldse ise enda tulisemaks rivaaliks pead?

Mulle just meeldib, et tegijaid on palju ja et neil ka õnnestub. Pigem kasutaks sõna „kolleeg“, mis on positiivsema kuvandiga. Rivaal kõlab kuidagi liiga… Me ei ole ju rivaalid.

Milline on Sinu jaoks üldse õnnestunud foto?

See on foto, millega sa ise rahul oled. Mina olen rahul sellise fotoga, kus kõik on paigas. Kus ma olen võtnud olukorrast maksimumi. Suurepärane õnnestunud foto on muidugi selline, kus asjaolud ka soosivad ja oled omakorda võtnud olukorrast maksimumi. Oma õnnele tuleb anda võimalus.

Foto: Remo Savisaar

Mis on Sinu kõige parem pilt? Selline kõige-kõige?

Need on koguaeg muutumises. Kui oleksid küsinud seda 7-8 aastat tagasi, siis oleks see kindlasti olnud 3 lumetormis kõndivat metskitse Vooremaa maastikel, lumel nende varjud.

Eelmine aasta oleks olnud kahtlemata üks pilt habekakust. Tänavune parim pilt on aga hoopis noorest karust, mida näitan ehk sügise lõpul.

Foto: Remo Savisaar

Jaga sõpradega


- REKLAAM -