Jaga sõpradega


Foto: Argo Nurs

Pääro Metsand lõi linnakärale käega ja kolis Hiiumaale vaikust nautima. Kärsitu loomuga mehest sai aga endalegi märkamatult Eesti virmaliste esipildistaja, kes müüb aastas sadu fotosid. Peep Sooman uuris lähemalt, kes ta on.

 

Kui pealinna kinnisvaraärist villand sai, kolisid 2008. aastal Hiiumaale tagasi rahulikku elu nautima. Õppisid pildistama ja nüüd oled jälle hommikust õhtuni rakkes. Mis sul viga on — ei oska rantjee elu elada?

- REKLAAM -

Eks kinnisvaraelu sättis suures osas ise tegevuse lõpu suunas. Mull oli lõhki läinud ja muljest, et igaüks võib olla investor ja ärimees, tuli kõigil kaineks saada. Selles äris jäid ellu need, kellel pisarate ja vere voolamise ajal oli võimalust ja tarkust kõik lahtiseks jäänud kraam turult kokku osta.

See aeg sai otsa just õigel ajal, olin tegelikkuses juba paar aastat tundnud, et minusugune läheb linnas kaduma. Kirglikult kaasamängitud „fa-fa“ elu tegi sisemuse parajaks zombi’ks, tappis igasuguse mõistlikkusega kooskõlas oleva perspektiivitunde ja loomingulisuse.
See „rantjee“-teema on tegelikkuses ainult vaatenurga küsimus. Linnas kiiret elu elades on tihti inimene teinud endale kunstlikult vajalikuks tohutult palju pseudoväärtusega asju. Maale minnes ja enesesse süüvides sain näiteks aru, et olin tänastesse hindadesse ümber tõstetuna kulutanud igal aastal tanklakohvile 650 eurot ehk siis umbes 1,8 eurot iga päev. Koduse kohvi hind sama aja peale on maksimaalselt 50 eurot. Samamoodi saab ümber hinnata kõik oma vajadused ja olla kõige ebavajaliku arvelt just see nn rantjee.

Kuidas sa fotograafiani üldse jõudsid?

Kodusaarele tagasi tulles polnud mul mingit ideed, mida edasi teha. Esimese hooga käisin kalal ja hulkusin metsas, ei muud. Peale pikemat linnaperioodi kulus palju aega, et mõtlemine muutuks ja suhe aja ja vajaduste suhtes paika loksuks. Esimese kaamera hankisin alles 4 aastat hiljem, 23. märtsil 2012, kui olin juhuslikult Remo Savisaare fotoblogi vaadanud ja sealt ühe virmalistega pildi leidnud. See kõnetas sedavõrd, et miski hakkas kripeldama. Püsimatu unistajana ei osanud ma seda kõike lihtsalt saatuse hooleks jätta.

Foto: Pääro Metsand

Samasse aega jääb ka maakonnaportaali toimetamise algus ja eks ma siis mõtlesin selle kaamera endale vajalikuks. Ja kui juba inimesel on kaamera ning tohutu suur tahtmine öiseid pilte teha, siis ei ole ühtki head põhjust, miks ei peaks veetma kõiki öid õues, kui just kohutavat sadu pole.

Sinu müüdud fotode arv on muljetavaldav. Täpsusta veidi – kui palju sa keskmiselt kuus pilte müüd? Faile, postkaarte, lõuendeid, suuri fototapeete jne.

Ma isegi ei tea täpselt. Erinevatesse raamatutesse läheb 10-20 pilti aastas. Postkaarte liigub sama aja jooksul vast 500-1000, lisaks mõnisada fotomagnetit, kleepsud, kataloogidesse läheb just Hiiumaaga seotud materjali palju, tellitakse erinevas suuruses väljatrükke. Pilte läheb ka Soome filmidesse, mis tutvustavad Läänemere äärseid majakaid, Venemaale ja ka mujale. Ka eksklusiivset (käsitsi signeeritud) materjali tekib viimastel aastatel järjest enam. Ehk siis ilmselt müün just täpselt nii palju, et ettevõte, millele kuuluvad kõik minu kasutuses olevad fototarvikud, ei jonni tehtavate kulutuste kallal.

Lisaks tavapärasele fotofailide müügile on teil Hiiumaal ka suur fotoprinter, millega toodate lõuendeid ja teisi suuri pilte ehk sisuliselt peate ka trükikoda. Sellega hoiad piltide omahinna kontrolli all?

Üks Hiiumaa fotoprinteritest kuulub tõesti mu heale sõbrale Argo Nursile, kellega koos oleme Hiiumaa Fotoprojekti vedanud juba päris mitu aastat. Oleme teavitanud inimesi võimalusest Hiiumaa Fotoprojekti kaudu ka pilte trükkida. Minu osa selles tegevuses on siiski suhteliselt olematu.

Foto: Pääro Metsand

Mis puutub hinnakujundusse, siis see on imelihtne – ka Tallinnas on meil koostööpartner, kes on aastate jooksul paika loksutanud enamuse trükihindadest. Ei saa me enda hinnakujundust kuidagi kallimaks või soodsamaks teha. Inimesed pole sel teemal rumalad ja tänapäevase liikuvuse juures on Tallinn ainult näiliselt Hiiumaast kaugel. Vähemalt äriga seotud asjades.

Eks ma muidugi võidan pisut hinnas, kui näituse või suurema väljamüügi jaoks kiiresti rohkem pilte on vaja, kasvõi juba transpordikuludelt.

Et kindlapeale igav ei hakkaks, korraldad ka fotoreise Soome, Venemaale, Norrasse. Veedad 2 kuud aastas Eestist ära, kantseldad pildilaagris fotohuvilisi ja korraldad ära kõik alates majutusest kuni fotografeerimise kohtadeni välja. On see rohkem hingele tegevus või natuke äri ka?

2018. aastal olin kokku ära isegi üle 90 päeva. Olen mõnes mõttes püsimatu tegelane. Peale viimast Tallinna-perioodi sain aru, et ma ei taha enam reisida kuskile, kus on palju inimesi. Tänase meelelaadi juures on isegi Hiiumaal minu jaoks liiga palju inimesi ja sellest on võimalik välja saada just eelkõige põhja poole reisides, reisides valitud seltskonnaga, niipalju, kui see valiku tegemine on võimalik. Päris kõike ma ära ei korralda. Vahel juhtub, et rajad on ka endale esmakordsed. Aga mõned asjad on reisikorralduse juures olulised küll. Pikemad peatuspaigad peavad pakkuma mõnusat äraolemist ka sel juhul, kui ilm ei tee koostööd. Toidud peavad olema maitsvad. Kõige hullem, mida saab reisil kogeda, on maitsetu poolfabrikaadist tehtud toit neil päevadel, kui head emotsiooni vihma ja tormi tõttu pildistamisest või kalapüügist ei saa. Ja ilma hea emotsioonita pole reisimisel, pildistamisel ja üleüldse elamisel mingit ideed.

Foto: Pääro Metsand

Mida Su naine sellest arvab, et alguses „lähme elame lastega Hiiumaal muhedat taluelu“ ja nüüd on mees koguaeg lennus?

Mul on väga tark naine, Saaremaalt pärit. Teab suurepäraselt neid hetki, kus tuleb kontsad mutta suruda ja kett lühemaks tõmmata. Aga teab ka neid hetki, mil armastamine on oma olemuselt vabaduse andmine ja tiivustamine. Targad on edukad.

Su ampluaa on päris lai, aga eriliselt oled pilku püüdnud fotodega virmalistest, mida teed ka siis, kui mujal Eestis on lumesadu, torm või lihtsalt tühi taevas. Mulje on jäänud, et virmalised ei looju Hiiumaal kunagi?

No see on selline pisut võimendatud kirjeldus. Aga eks selle mulje loomine oli omaette alateadlik eesmärk. 2013. aastal sain Hiiumaal virmalised kaadrisse 147 ööl. Ega ma polnud algaja fotohuvilisena kuigivõrd kade neid ka igal sammul sotsiaalmeedias näitama. Edevus oli pidurdamatu. Praegu vaatan samasuguseid saripostitajaid nagu olin ise algusaegadel ja hoian pisut tahaplaanile.

Kunagi mainisid, et Sul on ootel 69 000 pildifaili virmalistest. Kui palju peale see nüüdseks tõusnud on?

Hea mõnisada tuhat kaadrit koos time-lapse materjaliga. Teine sama palju on nüüdseks ka päevaseid pilte. Suur osa neist on just time-lapse videote jaoks tehtud, et loodusfilmidesse tavakaadrite vahele sättida.

Foto: Pääro Metsand

Kas Sa ise ka tead, et kui mõeldakse virmalistefotograafia peale, siis öeldakse Pääro Metsand ja vastupidi? ?

Ei tea.

Mis on virmaliste pildistamisel Sinu poolsed soovitused, ilma milleta kohe kuidagi korralikku pilti ei saa?

Esimene ja olulisim on aeg. Tuleb võtta aega, et teha endale asi selgeks ja võtta aega, et pildistamisesse süveneda. Tagantjärele tarkusena julgen täna öelda, et ka üks kadreerimiskoolitus kuluks igale algajale ja mõnel juhul ka edasijõudnule ära.

Foto: Pääro Metsand

Teine teema on tehnika. Olenemata sellest, kui hea või tagasihoidlik on varustus, tuleb seda nii põhjalikult tundma õppida, et oskaks ära kasutada nii tugevaid kui ka nõrku külgi.

Lõpetuseks kont kõikidele menetleja-tüüpidele, kellele meeldib ennast ogaraks arutleda, kas valida Canon või Nikon. Teadupärast on Sul hoopis Pentax ja mõni arvustaja saab nüüd vapustuse… Räägi selle eelistest veidi lähemalt.

Praegusel ajal ei ole ilmselt Pentaxi kaameratel enam mingit olulist eelist. Parimatel Pentaxitel on küll juba sisseehitatud astro-tracer, GPS ja kõik muud seesugused öötaeva pildistamisel eelise andvad vidinad, kuid lisaseadmetena on sarnased asjad olemas ka Canonile, Nikonile, Sonyle, Panasonicule. 2012. aastal oli aga olukord mõnevõrra teistsugune. Hinna, kvaliteedi ja võimekuse lähtepunktist tegi „entry“-leveli kaamerate hulgas kõige soodsam Pentax teistele silmad ette. See kannatas suhteliselt kõrget ISO ja suutis ilma lisavidinateta teha intervallvõtet.

Minu valik oli muidugi eelkõige tingitud sellest, et olin kahel heal tuttaval näinud Pentaxi nime kandvat kaamerat. Kõiki häid asju avastasin alles peale soetamist. Enam pole mingit olulist vahet, kas Pentax, Canon, Nikon või Sony. Kõik teevad pilti, kui nuppe vajutab keegi, kes pildistamist armastab.

Pääro loominguga saab tutvuda siit:
https://www.facebook.com/Kirsimetsa/

Pääro fotoreiside kohta leiad info siit:
https://www.facebook.com/tripup66/

Jaga sõpradega


- REKLAAM -