Martin Vällik on mees nagu orkester. Päeval õpetab Tallinna Inglise Kolledžis füüsikat, öösel uurib ja pildistab kuud, lisaks propageerib läbi veebilehe skeptik.ee teaduspõhist maailmavaadet ja kõigele lisaks müüb teleskoope.
Martin, kui Sa päeval oled koolis ja öösel huikad teleskoobi ja fotokaameraga kuu poole, kas Sul magamiseks ka aega jääb?
Mu isa on ikka öelnud, et hauas on aega magada küll. Samas on teada, et magamatus toob selle hauda minemise lähemale, seega asi on tõsine. Neid erilisi kuuseise, mida suurema innuga jahtida, on õnneks piisavalt harva, nii et saab hakkama küll. Kuid õpetajad teavad, et just see amet paneb teatud perioodidel proovile nii ööune, kannatuse kui ka vaimse ja füüsilise tervise.
Sa oled füüsik ehk läbi ja lõhki reaalteaduste inimene. Kas fotografeerimine on seega Sulle eelkõige dokumentalistika või on karmi koolipapa maski taga peidus ka romantik, kes pilditegemisele vahel veidi härdamalt läheneb?
Pean kohe kummutama kahjuks liigagi laialt levinud müüdi reaalteaduste ja loomingulisuse vastandlikkusest. Muidugi olen romantik ja idealist veel takkaotsa, sest usun inimeste olemuslikku headusesse, kuigi universum teeb meile ükspäev otsa peale niikuinii. Jah, iga foto on dokument, hetke jäädvustus, samas on looja valik, mis hetke ta sellest lõputust hetkede voost soovib peatada. See peaks kuidagi peegeldama mu hingeseisundit, uudishimu, ilumeelt, intellektuaalset pürgimust. Ja mul peab olema piisavalt palju julgust või jultumust arvamaks, et just see minu valik on väärt igavest jäädvustamist ja jagamist teistega.
Sinu puhul tuli ilmselt enne teadus(kraad) ja siis fotograafia. Millal ja kuidas Sa fotograafia ja omakorda kuufotograafia avastasid?
Oma elukäigule tagasi mõeldes ei saa väita, et üks tuli enne teist. Fotograafia on tehniline vahend oma hingemaastike visualiseerimiseks. Kunagi kaalusin ERKIsse astumist, kuid pidasin oma käsitööoskust liiga algeliseks. Samas on mind paelunud geomeetria – seda nii matemaatilisest küljest kui ka võimalusest geomeetriliste kompositsioonide kaudu abstraktseid ruume vormida. Seda saab teha ka ilma natuuri käelise jäädvustamisoskuseta. Vaimselt sain sel teel tuge Tõnis Vindi koduse kunstistuudio õpingutest, tehnilise poole pealt lisandus hiljem fotograafia. Ilmselt pole vaja pikalt seletada Kuu ja geomeetria selgeid seoseid.
Aasta oli siis 2013, kui Sa Merivälja rannalt esimese Tallinna vanalinna taha loojuva superkuu pildi ära tõid ja terve fotokogukonna kihama ajasid, sest kõikidele tundus see alatu pettus olevat. Nüüd on Sul kümneid jüngreid (sh mina), kes iga aasta juuni lõpus Sinuga rannaliival uut kuuloojangut ootavad. Kusjuures Sa ajasid selle ürituse ise teadlikult suureks. Paljud fotograafid ei reeda kunagi oma saladusi, aga Sina korraldasid ürituse nimega „Kuufestival“. Kas sul kahju ei olnud?
Siis olin pooljuhuslikult Merivälja tee ääres ootamas, mis juhtuma hakkab. Teleskoop oli õues ja esilääts läks hommikuks päris uduseks, sellest ka toonane nõrk pildi tehniline kvaliteet. Lisaks muidugi arvamine, et raw-failid võtavad nii palju kettaruumi ja kõlbab ka jpg. Nüüd olen muidugi targem ja raw režiim on pidevalt peal. Aga sel hetkel ja üldse sarnastel hetkedel, mil toimub midagi minu jaoks enneolematut (sest Kuu on Tallinna silueti taha loojunud aastasadu ja vabalt võib olla, et keegi on mõne neist loojumistest ka varem üles pildistanud), siis selline pisiasi nagu udune lääts ja mürasäbrune foto ei ole määrav.
2014 tuli juba teadlikumalt ja ettevalmistatult.
Pilt, mis ringlusesse läks, sai autos üsna kiirustades üles laetud ja praeguse pilguga vaadates annaks paljutki paremini teha, kuid jällegi – tehnilisest täiusest on olulisem miski muu. Jah, pilt tekitas paljudes kahtlusi selle autentsuse osas ja see on mõistetav, kuna igapäevaselt me ei näe Kuud ja Tallinna sedasi. Kes iganes on Kuud pildistanud, teab oma kogemusest, et enamikel juhtudel ei näe need asjad sugugi sedamoodi välja. Lisaks veel asjaolu, et võltskuupilte leiab internetis kamalute kaupa ja väheseid näib huvitavat, kas esitatakse fantaasiat ehk füüsikalist võimatust või reaalsust.
Kadeduse kohta – arvasin, et mina olen oma pildid kätte saanud, ajalukku oma jälje jätnud, vaade Tallinna siluetile ja Kuu on kõigi omad. Lisaks on mul juba kogemus, mida teistel pole ja sellega teatud edumaa uute ja huvitavate motiivide tabamiseks. Esoteeriline salatsemine pole kuigivõrd minu rida, soov oma teadmisi jagada ja teistele rõõmu võimaldada on ka head tunded, seepärast selle nn Kuufestivali avalikult välja kuulutasin.
Kuufestival
Millal järgmine Kuufestival toimub ehk täiskuu Tallinna vanalinna taha loojub?
Esimene kriteerium Kuufestivali toimumise ajaks on jaanipäevale lähim täiskuu loojumine. 2019. aastal on see 17. juunil kell 4.24 loojangu asimuudiga 225 kraadi. Päike tõuseb sel hommikul Tallinnas kell 4.03. Lisaks vürtsitab vaadet parasjagu vastasseisus paiknev Jupiter. Aja jooksul on mu arusaamisse aga lisandunud nüansid. Näiteks ajavahemik Kuu loojumise ja Päikese tõusu vahel. Vabalt võib vaadet püüdma minna ka 16. või 18. juunil või miks ka mitte juulis.
Kuu õiges kohas kaadrisse saamine tundubki sellena, mis ta on – täielik astrofüüsika. Tegelikult on õige pildistamise asukoha leidmine programmide abil väga lihtsaks tehtud ja seda tutvustasid ka oma 2015. aasta kuufestivalile eelnevas töötoas. Väga väärt tööriist on https://app.photoephemeris.com, aga ehk annad vihjeid, mis põnevaid programme Sa veel kasutad ja kuidas nendest taevapiltnikele kasu võiks olla?
Arvuti taga istudes aitab tihti lisaks mainitud Photoephemerisele http://stellarium.org/, https://www.timeanddate.com/moon/estonia/tallinn, nutitelefonis LunaSolCal, Star Walk, Heavens Above satelliitide jälgimiseks. Kui on soov lennukeid Kuuga pildile saada, siis Flightradar näitab, mis suunas nad liiguvad. Varjutuste info leiab NASA varjutuste kodulehel. Näiteks 16.-17. juulil näeme osalist kuuvarjutust.
Vanalinn ja Kuu on Sul ammu tehtud. Teletorn ja Kuu on ka olemas. Haapsalu lossitorn ja Kuu – jälle olemas. Mis on Sinu kuupildistamise sinilind, mida Sa taga ajad, aga mille puhul ajast, oskustest või õnnest siiani väheks on jäänud?
Neid ikoonilisi maamärke, mida koos tõusva või loojuva Kuuga tasuks pildile püüda, on ilma peal mitmeid, kuid kindlat kinnisideelist eesmärki ma pole püstitanud. Uude kohta sattudes üritan küll skautida, kas põhimõtteliselt oleks vaade tornile või muule ehitisele olemas ja kas Kuu selles sihis üldse liigub. Tallinna vanalinn on selles mõttes haruldaselt heas kohas, et üle lageda lahe on suurepärane vaade ja Kuu loojub sobivas suunas. Sellist soodsat kokkusattumust tuleb harva ette. Aga kui unistada, siis soovin hoopis Kuu pealt Maad pildistada – maatõusu, maaloojangut mõne Kuule iseloomuliku mäestiku või Tycho kraatri keskkõrgendiku taustal. Igaks juhuks mainin ära, et ega ma ainult Kuud ei pildista – pole mulle võõras ka rohus roomamine, et lilli ja loomi tabada, ohumaigulised turnimised, et tehnorajatisi jäädvustada, saritulistamine, et inimese kõige ehedam emotsioon oma elu tähtsündmusel igavikustada jne.
Öine pildistamine on selline tegevus, mida paljud pelgavad ja ilmselt on seetõttu nii mõnelgi fotograafil korralikud kuu- või tähistaeva pildid tegemata. Räägi palun omast kogemusest mõni naljakas või vastupidi, hirmutav seik, millega öösel kalli tehnikaga ringi kolistades kokku oled puutunud.
Seigad on pigem tehnilised – raske tehnikaga mööda randa joosta on paras väljakutse. Tulge 17. juunil kohale, siis selgub, miks jooksmine vajalikuks võib osutuda. Inimene on siiski loom, kes eelistab valgel ajal liikuda ja öiste müsteeriumide ajal unega aju sisu korrastada. Öös on asju ja kui neid tundma õppida, jutustavad nad lugusid, mis muul ajal kuuldamatuks sosinaks jäävad.
Teleskoobid
Lisaks sellele, et Sa ise mööda Eestit teleskoobiga ringi rändad, tegeled ka www.teleskoop.ee kaubamärgi alt nende maale toomise ja turustamisega. Kuidas teleskoopide ja mikroskoopide äri läheb?
Pisitasa. On kasvuruumi. Igas peres võiks olla teleskoop ja teleskoop.ee on sel teekonnal kindlasti abiks. Asju, millele eelnevalt mõelda, on mitu – alates sellest, kas teleskoobiga on tore aegajalt Kuud ja Saturni rõngaid uudistada või on soov ka pildistama hakata. Esimese teleskoobi soetamise eel on tavaliselt suur hulk küsimusi ja oma tugevuseks pean seda, et mõistan nendele küsimustele ka vastuseid anda.
Teleskoopidega on asi lihtne – suur fookuskaugus toob taevakehad lähemale ja ongi pilt õige adapteriga käes. Kord aga väitsid mulle, et ka mõnesaja eurose mikroskoobiga on võimalik fantastilisi fotosid teha. Sinnapaika see asi tookord jäi, aga ehk seletad pikemalt? Fotomaailmas pole ju mõnisada eurot teab mis suur väljaminek, aga mida fotograafil selle abil täpsemini jäädvustada on võimalik?
Mikrofotograafia on teadus omaette, mida ülikoolis eraldi kursusel õpetatakse. Mina seda kursust läbinud ei ole ja praktikas ise kuigipalju proovinud ka pole, seega pikemast selgitusest põikan kõrvale. Lühidalt öeldes on tõsi, et mikroskoop kui optiline seade võimaldab näha pisimaailma ja seda ka jäädvustada. Ja tõepoolest, juba mõnesaja eurose investeeringuga saab piiluda maailma, kus sätendavad mineraalid, siblivad putukad, toimetavad rakud.
Lõpetuseks ei saa kuidagi üle ega ümber ka sellest, et lisaks Eesti esikuu-uurijale nimetatakse Sind ka Eesti esiskeptikuks. Maakeeli öeldes propageerid teaduspõhist maailmavaadet ja paned verbaalselt vastu hambaid nii neile, kes usuvad lapikusse maasse kui neile, kes oma lapsed vaktsineerimata jätavad. Oled kogunud palju austajaid, aga vähemalt sama palju ka vaenlasi. Miks sa seda kõike teed?
Miks inimene midagi teeb, on sarnane küsimusega, mis on elu mõte. Sellele vastamiseks mõtleme eri eluetappidel erinevaid õigustusi ja luiskelugusid välja. Enda puhul saan öelda, et “nii on läinud”. Aga küllap on ka mingisugune uudishimu ning juba varases lapsepõlves idanema hakanud arusaam maailmast kui kohast, kus toimetavad teatud seaduspärad ja imedel ehk füüsikaseaduste rikkumisel pole siin kohta. Imejutustajatel on mingi muu asi ajada, pahatihti isiklik kasu (raha, mõjuvõim), mis võib teinekord tervisele otseselt kahjulikuks osutuda. Näiteks esmapilgul leebe kristalliusk augustab aju uskuma mittetõeseid asju. Tõsises olukorras, kus on vaja teha olulisi ja tõenduspõhiseid otsuseid, mis ei pruugi ka anda 100 protsendilist positiivset tulemust, võib see teisenduda fataalseks möödalaskmiseks.
Posija juures käimisega kaotatakse aega, mis kuluks muidu tõenduspõhisele ravile, lähedastega koosolemisele, enese väärikuse säilitamisele. Posija võtab su raha, aja, väärikuse, suhted lähedastega, maailmapildi ja ei vastuta mitte millegi eest. Oskaksin sel teemal veel pikalt jahvatada, kuid pöördun tagasi meie Kuu juurde. Meie kosmilisele truule kaaslasele omistatakse samuti igasuguseid veidraid mõjusid ja temaga seostuvad ka mõned optilised illusioonid. Tuntuim illusioon on vast see, et tõusev või loojuv Kuu olla koletult suur, lausa mitu korda suurem kui Kuu, mis paistab kõrgel taevas. Pildistage tõusvat täiskuud ja samal õhtul kõrgemal taevas olevat Kuud ning veenduge ise, kuidas asjad tegelikult on. Lähim täiskuu tuleb juba 17. juunil!
