Nimi Kaupo Kikkas on Eesti fotomaastikul üks tuntumaid. Tema juurde sõidetakse fotosessioonile nii Saksamaalt, Türgist kui USA-st ning ta ise teeb aastas sadakond lennureisi, et klassikalise muusika suurnimesid jäädvustada.
Kohtume Kaupoga (36) talle kuuluvas Eestifoto stuudios Lauteri tänaval. Muhedast ja pingevabast mehest kiirgab rohkemat, kui lihtsalt kirg pildistada. Kaldume pidevalt fotograafia-alastest teemadest kõrvale ja jääme filosofeerima spiritualismi, kunsti ja inimloomuse üle.
Ühel hetkel jääb tunne, justkui tegemist polekski intervjuuga, vaid kahe vana tuttava kohtumisega, mille käigus räägitakse nii mõnigi asi hingelt ära. Kirun mõttes, et meil on aega vaid kaks tundi, sest mõlema mehe tiheda graafikuga põhitöö surub takka, ehkki Kaupo rikka sisemaailma portreteerimiseks kuluks ilmselt päevi.
Kaupo, oled suure osa ajast Eestist eemal. Kuidas Sinu stuudiol läheb?
Ega ma sellest suurt saladust ei tee, et stuudio ei ole rahaline äri, vaid sellele maksan sõna-otseses mõttes peale. Aga selle stuudioga on mul sügav sentimentaalne side. Olen selle ise üles ehitanud ja see on mul kaua-kaua olnud. Teiseks on sellega praktiline side – siin on parimad valgustingimused ja tipptasemel varustus, mida naljalt Eestist ei leia. Kolmandaks on see minu turvatsoon ja annab rohkem inspiratsiooni, kui ükskõik milline võõras keskkond. Fotograafia on looming ja minu poole ei pöörduta lihtsalt pildi saamiseks, vaid soovitakse saada minu nägemust ning seda stuudiot kasutan nn katselaborina oma ideede testimiseks.
Tõsi ta on, et oma stuudios pildistan ma oluliselt vähem kui mujal maailmas, aga see on minu kodu.
Sinu pildid ei olegi ju lihtsalt portreed, need ongi kunstiteosed?
Fotograafia 2.0 või looming või kunst ongi see, millega ma püüan kolleegidest eristuda. Tahan uskuda, et minu tehtud fotod ei ole enam lihtsalt dokumendid. Foto kui dokument on loomulikult oluline, aga mulle peab olema foto kui loominguline sütik.
Selgita palun lähemalt.
Kunst peab panema vaatajat kaasa mõtlema, unistama ja emotsionaalselt mõjutama. Kui need jäävad ära, siis pole tegemist kunstiga.
Kuidas kunsti üldse mõõta?
Loomulikult ei saa ühel hetkel enam mõõta, kui palju on mingi asi kunst ja kelle kunst on parem. Aga selle poole ma püüdlen, et luua vaatajas see emotsioon, idee, unistus.
Näiteks kasvõi loodusfoto konkurssidel on parameetrid enam-vähem siiski paigas. Hindame liigi erilisust, valgust, kompositsiooni, uudsust. Aga kui me räägime vabaloomingust, kaovad kõik kriteeriumid ära. Saab vaid öelda, kas see paneb vaatajat kaasa mõtlema ja unistama või mitte.
Oled ju õppinud ka muusikat. Kui palju see on Sind fotograafina mõjutanud?
Olen kasvanud tõesti selles õhkkonnas, kus olid hinnatud mittemateriaalsed ja spirituaalsed väärtused. Paljud neist on sarnased, mida seostatakse kristlusega, aga ma ei pea ennast üldse religioosseks inimeseks, vaid eelkõige just spirituaalseks. Püüan kinni pidada lihtsatest tõdedest, nagu kasvõi see, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.
Et praeguses kiskjalikus maailmas ellu jääda, tuleb teha järeleandmisi – teha enda jaoks õiget asja ning hoida kinni oma sisemistest väärtustest.
Tulin muusikast vahepeal väga kapitalistlikku maailma, tegin reklaame, aitasin poliitikutel saada valituks ja käisin sealt spiraalist täie hooga läbi. Seda armsam oli tagasi jõuda oma väärtuste juurde. Peangi enda tugevuseks nende kahe armastuse sidumist ehk muusika ja visuaalse meediumi ühendamist.
Oled ka õpetaja ja õppejõud. Mida see roll Sulle tähendab?
Sellel on mitu mõõdet.
Eks see on ka meistri kohustus mitte hoida oma parimaid oskusi saladuses.
(Kaupo viskab silmad maha ja rõhutab mitmendat korda, et ta ei ole kellegi suhtes üleolev ega pea ennast teistest fotograafidest paremaks – toim.)
Teiseks. Kui me alustasime stuudioga, siis oli koolituste tegemine suureks majanduslikuks abiks stuudio ülalpidamisel.
Ja kolmas mõõde on ühiskondlik roll. Õpetamine on teatud mõttes hädavajalik ja eks pead ka oma aeda harima. Kui sa ei kasvata oma teadvust ja arusaamist ja ei õpeta oma kliente, siis pole kedagi süüdistada, kui sind kellelegi ühel hetkel vaja pole. Oluline on siinkohal see, et ei tohi olla ootust kohe vilju lõigata. Igasuguse koolituse või reklaamürituse viljad võivad tulla alles kolme aasta pärast ja parim reklaam on loomulikult see, kui saan võimalikult palju oma töid näidata.
Sotsiaalmeedia pakub selleks ju enneolematuid võimalusi?
Ütlen ausalt, et sada tänuväärset näitusekülastajat on mulle suurema kaaluga kui miljonid anonüümsed sotsiaalmeedia jälgijad, kes isegi siiralt reageerivad, aga nad unustavad su kohe. Samas ilma sotsiaalmeediata ei pruugi oma tegelikku fänni kunagi kohatagi, kes näiteks Jaapanis tänaval vastu tuleb ja tänab sind südamest mõne plaadiümbrise foto eest. Nii et sellel on ka tugev praktiline pool, kui sinu tööd on nähtavad.
Iga päev, iga kuu või isegi iga aasta pole ju võimalik suure kunstinäituse jagu materjali toota, sotsiaalmeedias seda muret pole ja auditooriumid on siiski täiesti võrreldamatu suurusega?
Tõesti oli mul sotsiaalmeedias üks pildigalerii (https://www.dazeddigital.com/artsandculture/article/19174/1/kaupo-kikkas-photographs-abandoned-movie-cinema-egypt-sinai-desert), mida nägid miljonid ja miljonid inimesed, aga sama kiirelt nad ka kadusid. Võib-olla ma oleksin pidanud sel hetkel neile postkaarte müüma või muul moel midagi pakkuma, aga see pole eriti minu rida.
Äkki oleks Sul siis äriassistenti vaja, kes need postkaardipakkumised fännideni viiks?
Jah, aga mitte assistenti. Kusjuures ma praegu otsingi reaalselt endale inimest, kes oleks minu ülemus ja ütleks, mida ma tegema pean. Jätan muidugi endale alati võimaluse „ei“ öelda ja minu sõna jääb ikka viimaseks, aga vajadus mänedžeri järgi on suur. Hetkel on kõige pakilisem asi „Anseli“ näituse välisgaleriidesse viimine. See on väga mahukas ja kallis projekt ning seda pole mõtet lõpetada. Olen oma raha pannud ainuüksi selle näituse alla umbes 20 000 eurot, lisaks veel aastate jooksul tehtud muud kulutused näituse loomiseks ja loomulikult tuleks see kuidagi tagasi teenida.
Eestist sellist inimest paraku ei leia. Olen teinud kolmele inimesele pakkumise, aga nende käed jäävad välisriikides lühikeseks.
Euroopa fotomessidel müüvad fotod nagu soe leib. Eestis on fotode turg aga maas. See pole kellegi ega millegi süü, aga nii lihtsalt on.
Sa pildistad portreesid, aga ka maastikke ja üht-teist veel. Mis žanri pildistajaks Sa ise ennast pead?
Põhiline töö on ikkagi klassikalist muusikat viljelevate muusikutega, nende kontserdid, plaadikaaned, kontserdimajade plakatid, reklaamid, portreed ja kõik sellega seonduv.
Teiseks tegelen oma isiklike kunstiprojektidega nagu praegune „Ansel“.
Lisaks teen tööd ka varasemate korporatiivklientidega.
Aga kunagi ei tea, millal ajad halvemaks lähevad ja tuleb uuesti kõike pildistama hakata.
Pildistamisprotsess on nagu kammermuusika tegemine. See on meeskonnatöö ja tõesti, teatud muusikute ringis mind usaldatakse ja peetakse tiimiliikmeks.
Vaata, see millist kaamerat ja objektiivi ja ava suurust sa kasutad, on ju tegelikult alles alguse lõpp. Need on nagu tähed alfabeedis, millest me moodustame sõnu, aga me ju sinuga siin rääkides enam ei mõtle nende tähtede peale. Me keskendume sellele, mida me nende tähtede abil sõnu moodustades öelda tahame, millist mõtet või emotsiooni edasi soovime anda.
(Paus viis sekundit- toim.) Pean selle viimase paralleeli meelde jätma, pole enne selle peale niimoodi mõelnud. Seda saab koolitustel kasutada.
Milline on Sinu jaoks üldse õnnestunud pilt?
Esimene asi on enese rahulolu, et antud tingimustes said sa parima tulemuse. Käsikäes sellega on loomulikult ka kliendi rahulolu, aga enda rahulolu peab olema kõrgemal tasemel. Puhtalt irooniliselt võib öelda, et majanduslik õnnestumine on ka oluline.
Sa reisid tohutult palju ringi. Mida Sa täpsemalt neil välisreisidel teed, vaevalt et niisama fotomessidel käid?
Kus on muusikud, seal olen ka mina. Täna oli õnnis päev, et Kölnist tuli muusik Eestisse ja järgmisel nädalal tuleb siia fotosessioonile üks Türgi viiuldaja ning augustis on oodata ka ühte pianisti USA-st.
Aga reisin tõesti palju, aastas teen üle saja lennu.
Inimesed tulevad siia minu nägemuse pärast, sest lihtsalt guugeldatavaid fotograafe leiab ka ju lähemalt. Klassikalise muusika fotografeerimisel ongi Euroopas ainult mõni täiskohaga fotograaf.
Üks neist on tõeline Euroopa klassikalise muusika pildistamise superstaar – mu hea sõber Marco Borggreve ja teine on Nikolaij Lund.
Üksikute sessioonidega tegelejaid on muidugi sadu, aga meie oleme need, keda tellitakse visiooni teostama.
See kõik kõlab täiesti uskumatult. Kuidas üks Eesti mees suutis sellisele turule ennast sisse süüa?
Tegin selle nimel tohutult tööd. Kord tuli Eestisse tähtis prantsuse muusikamänedžer. Meie hinnatud pianist Mihkel Poll viis mind temaga kokku. Prantslane vaatas mu pilte ja julgustas mind suuremasse tiiki minema. Ta ütles, et Kaupo, Eesti on ja jääb sinu väikeseks kodutiigiks, seda ei võta sinult keegi ära, aga mõtle suuremalt.
Nii ma siis sõitsingi viimaste rahade eest Londonisse, sain sõbra diivanil magada ja tasuta paari muusikut pildistada, lisaks mõned sümboolse tasu eest ja tagasi tulles jäin napilt nulli. Tasapisi hakkasid hinnad tõusma, nõudlus kasvama ja nimi klassikute ringkondades liikuma. Head soovitused, sõprade abi ja natuke ka õnne aitasid mul sellele turule siseneda. Õnnega on see lugu, et õnn peab leidma sind töötamas, muidu pole õnnest mingit kasu. Mina vist töötasin sel hetkel.
Kaupo Kikkase fännilehega saate tutvuda siit: https://www.facebook.com/kaupokikkas/