Imemees Janek Lass teeb peldikutorust vaherõngaid

Janek Lass (33) teeb pilte, mis löövad tavalise harrastuspiltniku nokauti. Kuidas ta kassid tantsima saab? Mis trikke ta kasutab mikrofotograafias ülivõimsate suurenduste saamiseks? Mitu kaadrit on vaja ühe vinge makrofoto tegemiseks? Kuidas käib kanalisatsiooni- ja tolmuimejatorudega pildistamine? Seda kõike uuris Peep Sooman. 

- REKLAAM -

Mis mees Sa oled ja kuidas fotograafiani jõudsid?

Eks ma üks täitsa tavaline mees ole. Mees, kelle päevatöö ei ole kuidagi fotoga seotud, leiva toob lauale hoopis metallitööstuse sektor. Fotograafiani jõudsin ma tänu oma tütrele. Esimene kaamera saigi ostetud just sellepärast, et saaks jäädvustada tütre kasvamist. Fotograafiavõõra inimesena mõtlesin ma otseloomulikult nii, et kindlasti tuleb osta peegelkaamera, see ju teeb ise ja jube ilusaid pilte 🙂

Kui kaamera käes, siis muidugi saabus üsna ruttu reaalsus – see sunnik ei teegi ise pilti! Olin tõsise portsu ees, raha oli kulutatud, aga ilusaid pilte ei saagi! Tuli võtta ette õppetöö. Olen suures osas iseõppija, ühel kursusel siiski käisin, et mingitki aimu saada, mida need numbrid seal ekraanil tähendavad. Algusaastatel sai ikka tulistatud ülimalt intensiivselt, kaamera oli kõikjal kaasas ja pilti sai tehtud no ikka kõigest, mis ette jäi. Aja jooksul on teadmised täienenud, pilt saanud pisut selgemaks mida üldse pildistada, mis mind erutab ja enam väga „lampi“ ei tulista.

Millal see kõik algas?

Kaamera ostsin aasta enne lapse sündi, seega aastal 2011.  

Paistad väga eristuvate töödega silma päris mitmes žanris – koduloomad, makrofotograafia jne. Miks selline valik?

No eks ma tegelikult olen tegelenud paljude erinevate žanritega. On olnud ka aegu, kus ma üsna aktiivselt tegelesin kusagil „keldris“ haamriga pudelite lõhkumisega ja selle jäädvustamisega ehk siis “high speed photography‘ga”, olen ka üsna aktiivselt nn tilgafotoga tegelenud.

Need asjad käivad kuidagi hooti, viimased paar aastat on siis mikrofotograafia hoog peal. Muidugi tuleb tunnistada, et teatud märgid näitavad, et see mikrofotograafia „hoog“ on varasematest „hoogudest“ siiani tugevam olnud.

Seda näitab arvutis olev kaustamajandus – kui mul on tavaliselt ikka kümneid erinevaid kaustasid, siis nüüd see enam nii pole. Eelmisel aastal hakkas kaustade kogus drastiliselt vähenema ja sel aastal olen jõudnud sinnamaale, kus arvutis ongi üks kaust ja see on mikrofoto kaust.

Koduloomadega on lihtne lugu, tegu on enamasti minu enda või siis mõne lähedase loomaga (mõne üksiku erandiga), nende peal on ju hea kätt harjutada. Kiiret pole, on aega sättida ja mõelda.

Alustamegi koduloomadest – kuidas Sul õnnestub oma kass nimega Zeus poseerima panna? Kassid ei kuula ju sõna…

Õigus, kassid sõna ei kuula ja käsu peale ei istu, ei sitsi ega tee ka kukerpalli, neid pole ka võimalik maiusega meelitada, seega ei jäägi muud üle, kui tuleb läbirääkimisi pidada. Zeusi puhul aitab mul läbirääkimisi lihtsamaks muuta see, et ma tegin ta kaameraga tuttavaks juba üsna noorelt ja nüüdseks on sellest möödas umbes 8 aastat.

Läbirääkimised Zeusiga käivad umbes nii – mina tõstan ta paika, tema jalutab minema, mina tõstan paika, tema jalutab minema ja niimoodi me jätkame, kaua vaja. Tavaliselt ta peale mõningast vastu punnimist siiski loobub ja istub paigal, kuni mina oma kaameraga vehin. Muidugi selle paigal istumisega ei ole veel asi päris läbi, kui ta on otsustanud paigale jääda, siis kipub tal tukk peale tulema ja mul tuleb teda aeg-ajalt äratada. Muidugi tuleb ka ette olukordi, kus pildiidee eeldab, et Zeus on hoopis action’is ja teeb mingeid trikke. Siis tuleb appi võtta mänguasju või ka mõni trigger (päästik- toim). Näiteks olen kasutanud laser-trigger’it – kui laserkiir katkeb siis, annab trigger kaamerale signaali ja kaamera teeb pildi ära.

Üleüldse tundub Sul loomadega hea klapp olevat – on vähe kasse ja koeri, kes poseerimist ja nende peale välgutamist taluvad. Kas asi on kinni Sinus ehk oled nagu dr Dolittle või valitud modellides, kes on über-dressuuri läbi teinud?

Dr Dolittle’iks ma ennast ei pea. Nagu ma juba ka mainisin, siis tegu on enamasti mulle lähedaste loomadega, kes on minuga harjunud ja pisut on siin ka minu jonnakust, ma ei taha nõustuda sellega, et ma läbirääkimistel kassiga põrun 🙂 Üks meist peab lõpuks järeleandmisi tegema, tavaliselt on selleks kass. Koertega käivad asjad muidugi teisiti, nemad tahavad iga liigutuse eest palka saada ja sul peab koguaeg maius käepärast olema. Kasuks tuleb ka see, kui koer on läbinud eelnevalt pisikesed kursused ja oskab istuda, lamada jne.

Makrofotograafia ehk mikromaailma jäädvustamine on teine Su suur kirg. Mis lugu sellega on?

Klassikaline makrofoto on mind tõmmanud juba päris algusest saadik ja olen sellega tegelenud mingil määral koguaeg. Sinna mikromaailma tiris mind soov teha ka selliseid ägedaid pilte, mida ma mitmel pool netis ikka piilumas käisin. Enamasti olid mingid putukate portreed, mis mulle silma jäid. Uurisin, mismoodi neid tehakse jne. Ühel hetkel jõudsin otsusele, et egas midagi, tuleb hakata ka ise proovima, sest pilt oli selge, mis selleks soetada vaja ja tuli lihtsalt ostma hakata. Kaks põhilist komponenti olid makrokelk ja objektiiv, mis annaks hea suurenduse – selleks sobib ideaalselt mõni mikroskoobi objektiiv.

Aga ma mõtlesin, et mis ma sellest ühest objektiivist ikka ostan, võtan parem terve mikroskoobi, sellega saan mitu objektiivi ja ajaviiteks saan midagi uurida ja vaadelda seal all ka. Ja vaat mis sellest nüüd siis sai! Läks nii, et see mikroskoop on tõmmanud mind kogu täiega mikromaailma. See „lihtsalt putuka portree“ ei pakugi enam pinget, mikromaailmas on palju enamat, millest polnud mul varem õrna aimugi. Minust on saanud kuidagi märkamatult inimene, kes käib ja tassib kusagilt tiigist purkide viisi vett koju, inimene, kellel on kodus kapi otsas hunnikus erinevaid kemikaale ja inimene, kes püüab kusagilt taime küljest skalpelliga võimalikult õhukest viilu kätte saada.

Mikromaailma pildistamine, kui seda korralikult teha, nõuab ju meeletut keskendumist ja väga palju aega. Mis su rekordid on – nii ajaliselt kui ühe pildi stäkkimise jaoks tehtud kaadrite arv?

Jaaaa… Aega kulub selle peale palju, võib-olla isegi liiga palju! Selle stäki tegemine ise polegi kõige aeganõudvam protsess, tavaliselt võtab põhilise aja ikka ettevalmistusprotsess. Sellel ei ole kunagi kindlat aega, olenevalt pildist võib see võtta näiteks ühest tunnist mitme päevani. See muidugi ei tähenda nüüd, et ma mitu päeva järjest teengi ühte asja, vahepeal, kui närvid juba liiga krussis, siis tuleb aeg maha võtta ja järgmisel päeval jätkata. Kui tuua näiteks mõni tegelane tiigiveest, siis teeb asja keeruliseks selle tegelase õigesse asendisse saamine, tuleb leida põnevaim nurk, kuidas pilt temast teha. Ühe sellise tegelasega läkski mitu päeva, aega ma ei võtnud aga arvan, et paari päeva peale kokku 10-12 tundi ikka.

Suurim kogus kaadreid on mul läinud ühe kärbse silma peale, kus oli vist üle 200 kaadri.

Ja maksimaalne suurendus, mille oled kätte saanud?

Suurima suurendusega on hoopis üks video, mille olen teinud oma verest, ma täpselt ei oskagi öelda seda suurendust. Mul pole ka vahendeid, millega seda mõõta, joonlauaga seda ei tee, seal täidaks ilmselt see joonistatud millimeetri kriips terve kaadri otsast otsani 🙂 Aga suurima suurendusega pilt on mul foto sääsetiiva äärest, seal on suurendus umbes 60x.

Kusjuures oled korduvalt välja toonud oma imelised leiutised. Miskiaeg tegid lausa kanalisatsioonitorust vaherõnga, et suurendust võimendada. Sellega seoses meenusid Bläck Rokiti laulusõnad „läinud reedel tegin peedist pesumasinale trumli“. Kust sa neid hullusid ideesid ammutad?

Ma otseselt ei käi neid ideid kusagilt otsimas, need tekivad tavaliselt olude sunnil. No kui mul ei ole neid korralikke vaherõngaid aga pilti tahaks ju teha, siis tuleb midagi välja mõelda 😀 Ja kui veel sellise ise tehtud viguriga saad pildi kätte ka, siis see tekitab kuidagi eriti hea tunde 😀

Kas fotograafia on Sulle puhas hobi või teenid ka mõne sendi vahel selle pealt? Näiteks koolitad torumehi, kuidas raskel ajal vaherõngaid teha või fotograafe, kuidas lumehelbeid pildistada?

Fotograafia on mul 100% puhas hobi, raha ma sellega ei teeni…

Ole kena, pane kogu oma fotovarustus lauale ja tee sellest kolahunnikust üks pilt 😊

Ma ladusin siiski selle kola osaliselt välja, ainult selle osa, mida kasutan viimasel ajal aktiivsemalt.

Ah et mis see tolmuimeja seal teeb? See on ju ka väga kasulik „fotokola“, sellega saab näiteks tuult teha ja selle toru saab kasutada vaherõngana 😀 Pildil on ka näha „vaherõngas“, mida kasutasin eelnevalt näidatud sääseportree puhul. Lisasin ka väikese näite, kuidas käib tolmuimeja toru kasutamine über-makro tegemisel.

Kuhu edasi? Veel vägevama suurenduse peale, veel rohkem kasse-koeri korraga pildile grimasse tegema?

Esialgu on plaanis mikromaailmas jätkata. Veel suuremate suurenduste peale oleks ilmselt keeruline minna, mingil määral ehk saab, kuid mitte oluliselt. Aga kindlasti on on seal maailmas veel palju õppida ja avastada ning alati on võimalik paremini teha. Eks ma üritan pingutada selle nimel, et oleks neid uusi avastusi ja et saaks pildid veel selgemaks, veel teravamaks. Muidugi Zeusiga püüan ka edaspidi läbirääkimiste laua taha istuda ja ehk sünnib sealtki midagi uut 😀

Janek Lassi tegemistel saab silma peal hoida Facebooki grupis Imeline Mikromaailm ja viewbugi lehel.