Hendrik Osula (26) tulevane amet oli perekondliku tausta tõttu justkui ette määratud. Ometi otsustas mees sammuda oma rada ning tänaseks on ta rahvusvaheliselt nõutud fotograaf. Oma tegemistest räägib ta Peep Soomanile.
Olid tunnustatud pressifotograaf ja terve Delfi foto- ja videotiimi juht. Mis valu Sul vabakutseliseks hakkamisega oli?
Vabakutseliseks hakkasin mitmel põhjusel. Esmalt tundsin, et soovisin rohkem olla iseenda ja enda tegemiste peremees ehk teha asju, mida just ise pean oluliseks ja vajalikuks teha ning mis pakuvad mulle väljakutset. Teiseks oli kindlasti oma roll mängida ka pereelul, mis suure osakonna juhtimise tõttu kannatas — veetsin aina vähem aega perega ja tööelu võis kõigele muule sisse sõita 24/7. Võib ka öelda, et põlesin selle koormuse all pisut läbi. Kolmandaks tundsin osakonna juhina, et tegelen pildistamisega, mida kõige rohkem armastan, aina vähem ja vähem ning aur läheb koosolekutel istumisele ja olmeteemadega tegelemisele. Nüüd saan taas tegeleda just pildistamisega ning veeta ka rohkem aega perega.
Defineerime üldse selle „vaba kutse“, oled ju siiski ka ametlik FIBA fotograaf?
Vaba kutse tähendab minu jaoks siiski seda, et mul on oma voli otsustada selle üle, mida ja millal ma teha soovin. Ma ei pea igat tööotsa vastu võtma ega hambad ristis ära tegema. Lisaks olen rohkem oma aja peremees. Kui tarvis, võtan aega perega olemiseks, samas mõnel intensiivsemal perioodil olen jälle rohkem tööga hõivatud kui lihtsalt 8 tundi päevas ja 5 päeva nädalas. FIBA-s aga pole ma ka tööl, vaid nad tellivad mind pildistama ehk ostavad teenust. Seega ka nendega on mul voli tööle ära öelda, kui seda teha võimalik ei ole.
Kuidas Sa üldse FIBA otsa sattusid?
FIBA-ga algas koostöö juba mõned aastad tagasi, kui nad alustasid uue Euroopa klubisarja, Meistrite Liigaga. Tartu Rock osales esimesel hooajal kvalifikatsioonivoorudes ja FIBA soovis nende kodumängudelt pilti. Nad jõudsid Delfini, kus ma tol hetkel veel töötasin, sooviga mängust pilte osta. Kuna Tartu klubi, saali ja meeskonda teadsin ma seal linnas aastaid elanuna väga hästi, läksingi tollele mängule pildistama. Pildid FIBA-le meeldisid ja edaspidi võtsid nad juba otse minuga ühendust ning koostöö Delfi heakskiidul jätkus. Vähem kui aasta pärast olin juba Eurobasket’il ametlik fotograaf. Võib öelda, et see oli juhus, kuid eks sellelgi ole siin elus suur roll mängida. Tuleb vaid osata olukordi ära kasutada.
Milline näeb üldse spordifotograafi igapäevaelu välja?
Ma ei pea ennast ainult spordifotograafiks. Eestis elades ja suuresti ikkagi siin töötades on keeruline ennast nii täpselt profileerida. Muidugi on mu lemmikteemaks sport ja pildistaksingi vaid seda, kuid teen vabakutselisena siiski ka teistes fotograafiavaldkondades tööd. Hetkel aga mööduvad mu päevad suuresti kodus lapsega olles ning peamiselt teen tööd nädalavahetuseti ja õhtuti. Õnneks just neil aegadel ongi spordivõistlused. Fotode töötlemine mul ka liialt palju aega ei võta, kuna spordipildid lähevad kiiresti „hapuks“ ja neid ei saa töödelda mitu kuud järgi — tavaliselt on pildid valmis hiljemalt tunni-kahe jooksul pärast ürituse lõppu.
Pead ju sõna otseses mõttes pidevalt mööda maailma rändama, pere kõrvalt on see ilmselt väga kurnav?
Eks selle reisimisega ole kiiremaid ja rahulikemaid aegu. Näiteks peamised korvpalliturniirid, mis FIBA egiidi all toimuvad, on hiliskevadest varasügiseni. See on aeg, kui reisimist on oluliselt rohkem. Sel suvel on plaanis 3-4 turniiri pildistada, millest kõik kestavad umbes kaks nädalat. Lisaks on korvpalli Meistrite Liiga ning MM- ja EM-kvalifikatsiooniturniirid, mille käigus saan enamasti koduseid mänge pildistada või käia päevaks-paariks kuskil lähemal ära. Nii palju kui näiteks kolleeg Jaanus Ree maailma peal rändab, ma tõenäoliselt ei jaksakski kodunt ära olla. Kui, siis ainult koos perega.
Kas see nüriks ei lähe- sõidad tuhandeid kilomeetreid, et samasid mehi platsil vaadata ja neid jälle ja jälle pildistada?
Eks samad mehed ja näod ikka korduvad, kuid õnneks siiski mitte liiga tihti. Mäng on küll sama, kuid areenid, fännid, melu jne on erinevad. Usun, et just see areenide ja ka meeskondade erinevus on see, mis teebki reisimise toredaks. Kui ma elasin Tartus, pildistasin mitu aastat järjest vaid TÜSK-i hallis Rocki mänge. See areen, kõik nurgad, mängijad ja isegi turvamehed olid juba nii tuttavad, et midagi uut oli lõpuks väga raske leida. See oli hea ja turvaline, kuid lõpuks polnud enam enne mängu närvi sees. Mulle ei meeldi teha ühte ja sama pilti või minna kindla peale välja. Proovin leida alati midagi uut ja huvitavat, et endal oleks ka kirge pildistama minna. Nii on pea alati, kui uuele areenile lähen, sees väike närv, sest kunagi pole teada, kuidas valgustus on, milliseid nurki saab kasutada jne. See närv hoiab ärkvel ja küllap teeb ka selle töö jätkuvalt põnevaks!
Mis on üldse selle ameti suurimad downside’id ja upside’id?
Kui võtta nüüd konkreetselt spordi pildistamise, siis minu jaoks on kindlasti selle suurim pluss olnud aegade algusest see, et saad olla kogu selle melu keskel ja ehk isegi kõige lähem inimene suurele action’ile, mida inimesed telekate taga ja tribüünidel kaugelt vaatavad. Saan olla see, kes vahendab ning jäädvustab kõike nii, nagu tavainimene seda kuskil niisama ei näeks. Ehk seetõttu ma ka proovin leida nurki, mida telekast või tribüünilt ei leiaks. Lisaks saab maailmas ringi käia ning külastada riike ning kohti, kuhu niisama ilmselt ei satukski. Miinusteks võib aga pidada seda, et kindlasti pole see lihtne töö just füüsiliselt — palju on raske tehnikaga ringi käimist ning näiteks suusatamist või talisporti pildistades on see suhteliselt keeruline. Lisaks nõuab vabakutselisena töötamine suurt väljaminekut tehnikasse, tarvis on korraliku kere ja mitut väga korralikku ja kallist objektiivi.
Muuhulgas oled ka Fujifilmi X-Photographer ehk maakeeli selle hea tahte saadik Eestis. Tavaliselt langeb selline au supertalentidele või väga nimekatele fotograafidele. Kumb Sina oled?
Ma ei pea ennast kummakski. Eks seda tuleb Fujifilmi enda käest küsida, miks just mina valituks osutusin, kuid arvan, et olen juba mõnda aega kogemusi omandanud noor fotograaf, kel on isu ja tahtmist asja teha nii hästi kui ma oskan. Ehk oligi see just põhjuseks, miks mind välja valiti. Lisaks muidugi fakt, et ma olin selleks ajaks juba mitu aastat Fujifilmiga pildistanud ning süsteemiga tuttav ning väga rahul.
Olen täiesti kindel — keegi ei tunnista seda, aga kõik tahavad teada, kui palju sinusuguse kaliibriga fotograaf teenida võib?
Kuna ma olen vabakutselisena alles alustamas, siis ei oska seda teemat veel lõpuni kommenteerida, aga ära elab selle tööga küll. Kindlasti on nii Eestis kui maailmas fotograafe, kes teenivad oluliselt rohkem. Spordi pildistamisega rikkaks ei saa, kuid mõned tuhanded eurod kuus teenib kenasti ära. Piimapaki hinda ma poes vaatama tõesti ei pea.
Oled alles 26 aastane, aga teinud ja näinud rohkem, kui mõni mees terve elu jooksul. Kuhu edasi?
Väga pikki plaane ma hetkel ei tee, otsin rohkem koostöövõimalusi Eesti spordiringkondades ja ka välismaal. Soov oleks ka talveperioodiks leida koostöö mõne rahvusvahelise spordialaliiduga. Seda kõike aga tütre kasvatamise kõrvalt.
Faktid
Nimi: Hendrik Osula
Vanus: 26
Haridus: Kõrgharidus
Ametid: Cargobusi pakikandja; fotograafiaõpetaja; foto- ja videoreporter; foto- ja videotoimetuse juht; vabakutseline fotograaf
Tunnustused: Aasta pressifoto 2013 spordikategooria laureaat; mitmekordne aasta pressifoto konkursi nominent; Looduse Aasta Foto 2009 noorte maailma looduse kategooria I koht; Huawei Next-Image 2018 ülemaailmse konkursi nominent.
Isiklikku: Abielus, väikese tütre Marta isa.
