GEN VAGULA: “Ühtegi oma pilti ei tuleks häbeneda!”

Gen Vagula on Eesti ettevõtja ja HDR-fotograaf, kes veel mõned aastad tagasi lõi oma eristuvate töödega pahviks nii riigipea kui tuhanded kaasmaalased. Kiire edu tõi palju toetajaid, aga nagu kombeks, ka palju vaenu. Kuidas asjad olid ja kas Gen veel kunagi ka kaamera uuesti kätte võtab, seda uurib Peep Sooman.

Olen alati Sind nimetanud fotograafiks, kelle töid kas armastatakse või vihatakse, aga külmaks ei jäta need kedagi. Kuidas see nii kujunenud on?

- REKLAAM -

Kui aus olla, siis väga ei oskagi sellele vastata. Mingit sellekohast eesmärgistatud tegevust enda teada ma teinud ei ole. Kui armastatakse, siis on see suur tunnustus, et endale hingelähedane tegevus on ka teisi puudutanud. Kui vihatakse, siis pigem näen siin probleemi vihkajates ja soovitaksin neil enda vaimse tervise arendamisega tegeleda.

Mäletan, et nimetasid enda eeskujuks Trey Ratcliff’i ja said selle eest kõvasti sugeda. Noh, et mingisugune kohalik tõusik hakkab ennast maailmastaariga võrdlema…

Trey Ratcliff oli üks esimesi, kelle Youtube’ist leitud esinemistes jõudsin järeldusele, millise stiiliga tahan edasi minna ja tema jutt ning maailmavaade oli see, mis mind haaras. Sealt edasi suhtlesime temaga päris tihedalt ja vaatasin ära ka kõik tema videod ja õpetused. See ääretu tähelepanu pildi kompositsioonile ning muinasjutulise maailma loomine piltidesse oli haarav. Lisaks muidugi ka inimlik suhtumine ja avatus. Hetkel, kui olin otsustanud fotograafiaga tegeleda, oli endale selge, et pean jõudma maailmatasemele. Alati on parim endale siht seada tippude järgi, see annab pikema teekonna planeerimiseks ja ei teki ohtu, et jääd tulemusega kusagile keskpärasusse.

Samas tuleb tõele au anda, et Eestis on väga väike seltskond fotograafe, kelle käekirja kaugelt ära tunneb. Sina oled üks neist. See vist on juba tunnustus omaette?

Tänud. Mul oli kohe algusest selge, et ma pean endale kindla käekirja tekitama. Kui Sina või keegi teine selle ära tunneb, siis ju jõudsin sihile ja plaan õnnestus. Kindel käekiri ei ole olnud juhuslik või minu loomingulise väljenduse tulemus. Selle mõistmiseks tuleks mõista mu tausta. Olen kogu oma tööealise elu elanud lennunduses, kus olen tegelenud protseduurilise ja süsteemse tegevusega — esimese osa oma tööelust militaar-õhuväe arengusse panustades ja teise tsiviillennunduses lennujuhtimise seadmete tehnilist tuge hallates ning selles valdkonnas kvaliteedisüsteemiga tegeledes. Seega, mu mõte töötab väga süsteemselt ja protseduuriliselt. Teisisõnu oskan ma toimetada selliselt, et tekitan mingi süsteemi või protseduuri ning hakkan seda kordama, seejuures seda iga kord parendades, sammhaaval, ilma suuremate muudatusteta. Parendamine on väga oluline osa kvaliteedijuhtimises. See oli ainus viis ja moodus, kuidas suutsin tagada kiiret arengut ja järjepidevust oma fotode käekirjas. Jutt võib tunduda kõrvaltvaatajale väga keeruline ja romantikavaba tegevus, aga nii on ainus viis, kuidas ma ennast mugavalt tunnen ja see pakub väga suurt vabadust. Mis muidugi ei tähenda, et selles keskkonnas ei võiks lubada ka suuremaid muutusi või midagi täiesti teistsugust. See on olnud õnn, et mu loominguline ja ratsionaalne ajupoolkera on omavahel koostöös väga hästi toiminud.

Oled loomult selline õpetaja-natuur eks, omal ajal koostasid päris pikkasid ja põhjalikke koolitusvideosid, kuidas HDR-fotograafia uuele tasemele viia. Ja said jälle piki päid ja jalgu, et tuled siin õpetama ja vett sogaseks ajama. Mäletan, et arutasime Sinuga toona pikalt, et eestlane on ikka üks imelik natuur, kes toitub eelkõige kahjurõõmust, kui kellelgi midagi viltu läheb. Kas see on üks põhjuseid, miks sa enam nii aktiivselt ei pildista ja oma ülimalt agressiivse turundamise soiku oled jätnud?

On olnud väga palju eeskujusid ja inimesi, kes on mu arengusse panustanud. Oma fotograafia teekonna alul ahmisin kõiki tippfotograafide õppevideoid tundide viisi ja sain sealt oma põhja. Kui olin kuhugi juba jõudnud, siis tekkis soov ka midagi ühiskonnale tagasi anda. Soovisin ka seda, et HDR ja kogu see valdkond, mille eest ma Sinu sõnade kohaselt „vastu päid“ sain, areneks ja kaoks ära halvustav suhtumine. Viimase vastu võitlemise ainus viis oli see, kui sellega tegelevad fotograafid saaks paremaks ja nii heaks, et neist ei oleks võimalik enam kinni haarata või nende enesekindlus kasvaks tasemeni, mille juures enam teiste arvamuste tõttu haiget ei saa.

Mu fotograafia teekonna esimeses kolmandikus toimus suhteliselt tõsine vaimne murdumine. Et kohalikul kodumaisel pinnasel nii halvustav ja vaenulik suhtumine oli, üllatas mind tõsiselt. Paljud tippfotograafid, kellest lugu pidasin, näitasid ennast küljest, mida ma ei osanud mõista. Olin elanud ameerikalikus infoväljas ja sealsete tippude maailmapildis. See tähendas, et üksteist ja algajaid toetatakse. Olin täiesti eluvõõras kohalikust fotograafiaelust ja ma ei olnud üldse valmis selliseks maailmaks. Mingi hetk, kui kogu see mustus ja negatiivne emotsioon üle pea käis, võtsin ennast kuuks ajaks töölt vabaks, eemaldusin selleks ajaks sotsiaalmeediast ja tegelesin ainult vaimu tugevdamisega ja inimloomuse toimimise õppimisega. See oli tegelikult ka üks osa teekonnal tipu suunas. Fotograafias on küll tehniline ja protseduuriline osa väga oluline, aga ilma tugeva vaimuta ei jõuta tippu mitte kunagi. Nii on ka teistes valdkondades. Peale seda pausi oli kui teine taassünd. Olin optimistlik ja suutsin mõista mulle pahatahtlikuna tunduvaid suhtumisi. Hoidsin negatiivsed teemad endast eemal ja sellega oli mu vaim puhas, et keskenduda olulisematele asjadele. Ega ma hiljem tegelikult väga ei pannudki tähele seda negatiivset suhtumist ja väga ei tahakski sel teemal enam arutleda. Nagu ütlesin ka varem, see on pahatahtlike ja negatiivsete inimeste probleem, mitte minu. Mul on siiralt kahju neist.

Õpetamise poole pealt sai mul kahjuks üsna ruttu selgeks, et paljud algajad ja kesktasemel pilditegijad ei viitsi paraku väga tõsiselt süveneda. Mul oli ettekujutus, et kui neile piisavalt inspiratsiooni ja õppematerjali teha, siis tekib ka suur areng ja soov. Kahjuks kaasnes enamike õppevideote ja õpetustega olukord, kus hakati detailide kallal nokkima. See oli vaimselt väsitav ja nagu ütlesin, olen ennast edaspidi sellistest mõjudest eemale hoidnud.
Pildistamise lõpetamine on nüüd omaette eraldi teema, millel oli mitmeid põhjuseid. Ühelt poolt mul oli algusest alates plaan oma fototeekonda läbida kvaliteedijuhtimise põhimõttel ehk siis läbi süsteemse arengu ja pidevalt parendades. Selles osas tekkis ükshetk olukord, kus olin kogu oma pilditegemise protsessi peenhäälestanud nii lõplikuks, et järgmine etapp oleks nõudnud pingutust, mida ma enam ei soovinud teha. Olin rahul tasemega, mille olin saavutanud ja ma ei ole ka selline natuur, et samal tasemel suudaks sama asjaga pikalt edasi tegeleda. Ehk siis ma ei suutnud enam oma parimatest piltidest parendamise kohti väga palju välja mõelda. Lisaks tundus mulle ükshetk, et kõik saigi tehtud, tegelesin ju ikkagi väga intensiivselt selle asjaga. Kui täna vaatan oma parimaid pilte, siis on keeruline uskuda, et olen need ise teinud. Olin vaimselt täiesti rahul ja täna küll ei tunne, et oleksin midagi katki jätnud.

Käekirja kohta ka üks tehniline küsimus — Sa võid kulutada tunde foto üle maalimisele, aga ei viitsi või taha viltuseid torne sirgeks keerata. Kas see on osa käekirjast? Teadlik provokatsioon? Teades Sinu töökust, siis laiskus vaevalt…

Kindel käekiri just. Mulle on üheltpoolt alati olnud oluline süsteemne ja korrapärane lähenemine, aga samas nagu ka varem ütlesin, siis olen seejuures loominguliselt vabameelne. Ühelt poolt on äärmiselt oluline, et kompositsioon nn paika jookseks ja kõik oleks ideaalne, samas need viltused tornid on osa kindlast perspektiivivaatest, mis annab sellise vinge lisandväärtuse.

Laiema tuntuse saavutasid Sa 2013. aastal, kui toonane president Toomas Hendrik Ilves Sinu „Magical Tallinn“ kollektsiooni jagas. See käis päris paljudele närvidele ja Sa ise särasid fotogruppides nagu Tallinna Jõuluturu ehtes kuusepuu. Kui suur üllatus Sulle endale selline tunnustus oli?

See oli tõeliselt hämmastav. Eriti arvestades, et olin tema uudisvoogu varem järginud ja ta ei olnud midagi sellist kunagi teinud. Ühelt poolt oli mul suhteliselt piinlik. Siiani oli näinud mu värvilist maailma ainult mingi kindel ringkond ja ma suutsin seda vaimselt kontrollida ja aktsepteerida. Peale seda ei olnud ma väga kindel, kas suudan sellega toime tulla. Õnneks palju midagi ei juhtunud ja tulin toime.

Eriti tegi rõõmu, et ilmselt andis see paljudele teistele hirmunud algajatele, kes sarnast stiili harrastasid, rohkem enesekindlust ja nad ei tundnud enam häbi või kimbatust ja vajadust värve maha keerates kellelegi teisele meeldida. See on kõige hullem, mida inimesed teha saavad — teiste jaoks pilte teha. Kui sa ei ole pilditegemisel oma otsustes vaba, siis sa oled nende vingujate ja hädaldajate vangis. Ja tuleb ka meeles pidada, et nendel vingujatel ei ole sinust või sinu soovidest sooja ega külma. See on tegelikult karm teema, kui paljud fotograafid enda teadmata teiste fotograafide hingele haiget teevad. See on tõsine asi ja ma arvan, et sellele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Jah, räägitakse et kriitika teeb tugevaks, aga arvan, et väga palju potentsiaali läheb kaotsi, sest enamus inimesi ei ole nii tugevad, et oma vaimu kontrollida ja seeläbi enda jaoks õigeid otsuseid langetada.

Tegelikult on Toomas Hendrik Ilves lausa kaks korda Sinu kollektsioone jaganud — 2015. aastal jagas ta Sinu tehtud USA-Eesti õhuvägede ühisõppuste fotosid. Millest selline au, et sa üldse seda pildistama minna said? Tean, et oled auastmelt kapten, ega see vist ka läbirääkimistel mööda külge alla ei voolanud?

Mul on olnud alati soov tegeleda millegi erilisega ja ennast proovile panna. See oli ka üheltpoolt mu kontseptsiooni üks osa. Sotsiaalmeedias või turunduses on reegel, et pead pidevalt midagi veelgi erakordsemat tegema, kui oli su eelmine tegevus. See annab orgaanilise kasvu. Teisalt, õppustel piltide tegemine oli soov tunnustada neid inimesi, kes kulisside taga tegelevad igapäevaselt sellega, et olla valmis meid kaitsma.
Õppusele sain pilte tegema minna tegelikult ainult tänu sellele, et võtsin ise otse ühendust NATO meediaosakonnaga ja palusin sinna ligipääsu. Seal väga auaste rolli ei mänginud, pigem ikka eelnevad tehtud tööd. Muidugi ka see, et olen militaarse taustaga ja tunnen neid protseduure, mis sellises keskkonnas pildistamisega või käsuahelaga kaasas käib.

Õhuväega on seotud ka vist ühe Sinu populaarsema foto saamislugu? Hävituslennuk virmalistega, mis just USA turul väga hästi kaubaks läks. Kui palju sa selle pildi kasutusõigusi õigupoolest müüsid?

See pilt on tõesti eriline, peale mida mul hakkas tekkima küsimus, kuhu edasi liikuda. Seda üle trumbata tundus üleloomulik eneseületus. Juhtus nii, et Hiiumaal on meil väga kõva virmaliste pildistaja Pääro Metsand. Jälgisin pidevalt tema erakordseid fotosid virmalistest. Aasisin temaga sõbralikult, miks tal esiplaanil midagi asist ei ole. Aga aasimistega on selline lugu, et kui sa piisavalt mees oled, siis teed ka selle ise ära, mida teisele ütled. Seega, mul oli pikalt plaan valmis, et kohe kui virmalisi tekib, võtan õhuväega ühendust ja küsin Ämarisse luba, lootusega saada vinge pilt lennukist, millel virmalised taustal. See oli mõtteks umbes aasta, aga olin kannatlik.

Ühel päeval Facebook’i virmaliste grupist lugesin, et ongi virmalised taevas. Saatsin õhuväe esindajale sõnumi ja küsisin, kas nüüd saab. Tuli lühike vastus, et jah saab küll. Panin kiirelt kraami autosse ja sõitsin Keilast Ämarisse. Oli juba pime ja lennuväljal olid järjest ajalooliselt klassikalised A-10 lennukid. Nende juures toimetasid tehnikud, sest lennukid olid just õppuselt tulnud.
Tegin mõned klõpsud ja nägin, et kui lennuväljal perrooni prožektorid põlevad, siis erakordset pilti küll ei saa. Valisin välja õige vaatenurga ja palusin õhuväe esindajat, kas saaks prožektorid ainult korraks välja lülitada. See koordineeriti torni abiga ära, aga ütlen vahele, et sellist asja lennuväljal, eriti aga militaarlennuväljal, eriti ei tehta.
Kohe kui tuled kustusid, tegin valitud paigas pildid ära ja samas nägin, et virmalised olid vinged küll, aga lennuk ei olnud valgustatud. Tekkis väike paanika ja hetkeks tuli mõte, et pean kahest pildist ühe kokku keevitama. Aga kui valgus tagasi pandi, läksid prožektorid valgeks sammhaaval, mis andis mulle võimaluse teha foto, kus valgus oli ühtlane nii taevas kui ka lennukil.

USA-s läks see foto tõepoolest väga kuulsaks ja see oli meeldiv. Lisaks tegi pildi eriliseks üks lisalugu. Nimelt kirjutas mulle USA-st üks vanem naisterahvas loo, et ta näitas seda pilti oma isale, kes oli väga vana sõjaveteran. Naise isa oli seda pilti vaadanud tunde pisar silmanurgas ning öelnud, et see on midagi kõige ilusamat, mida ta eales näinud on. Ta oli nimelt Vietnami sõjas ja A-10 on selle poolest eriline lennuk, et ta on ette nähtud maaväe rindejoonel kaitsmiseks ja vaenlase tagasilöömiseks. Ehk siis ta ongi väga paljudele olnud elupäästjaks. Sellel lennukil on väga omapärane side, mis ühendab maaväge ja õhuväge.
See lugu liigutas tõsiselt. Olen alati teinud pilti endale ja mõelnud, et küllap see kellelegi veel korda läheb, aga teadlikult ei ole sellele kunagi eraldi keskendunud. Kui aga kuuled midagi säärast, siis see on oluline. Kasutusõigusi läks mõnele agentuurile ja see avaldati ka Inglismaal ühes paberlehes. Väga täpseid rahalisi numbreid ei oskagi öelda.

Milline üldse on Sinu enimmüüdud foto?

Hämmastaval kombel on see olnud üks Tallinna linnavaate pilt. Kommertskasutusele sihitud Tallinna pildid olid üks osa mu kontseptsioonist. Kogu ülejäänud tegevus pidi tooma piisavalt levikut, et Tallinna vaatega piltideni suunata.

Lähme päris algusesse tagasi. Kirjelda palun enda kui fotograafi sünni- ja arengulugu. Millal, miks, kuidas?

Päris alguse sai see sellest, et olen olnud eluaegne töönarkomaan. Mul on olnud piisavalt õnne, et töö on olnud ka hobiks. Enne fotograafiat polnud ma ühegi muu hobiga tegelenud ja elasin tööga samas tempos 24 tundi. Ühel hetkel oli Mustamäe haiglas töötava tuttavaga jutuajamine. Ta rääkis, kuidas seal on palatites 30 aastased noored mehed. See pani mõtlema ja sain aru, et kui ma midagi enda elus ei muuda, siis olen ma kah varsti seal.
Nii ma tundsin paar aastat rõõmu odavast peegelkaamerast ja nautisin elu, kuniks ostsin endale nn profikaamera, milleks oli toona Nikon D800. Läbi raskuste avastasin seda uut maailma ja sain aru, kui sügav ja lahe see on. Tuleb silmas pidada, et päris alguses ei teadnud ma ju mitte midagi, isegi ava suurus ja teravussügavus oli täiesti tuumateadus.
Tol ajal juurdlesin selle üle, miks Eesti fotograafid ei tegele turundusega, nagu näiteks USA-s kombeks on. Mõtlesin, et proovin siis ise ära. Kogu kontseptsioon nägi välja üsna väheromantiline ja võib üllatada. Lähtusin sellest, et pilt on kui toode. Tegin plaani, et ma pean saama müüa pilte kallilt. Selleks aga, et toodet kallilt müüa, peab ta olema kvaliteetne ja sel peab olema lugu rääkida või seda peab ümbritsema mingi ratsionaalselt hoomatav väärtus. Sain palju innustust Apple’i toimimist ja ajalugu uurides. Siis tuligi ennast edasi arendada, et suuta järjepidevalt tekitada kõrge kvaliteediga toode ja sellele juurde ka turundus luua.

Kui ma ükshetk kõiges selles hingega asja juures olin, sain aru, et olin endale lisaks põhitööle võtnud veel ühe asja, millega täies ulatuses tegeleda. Nii ma olin hingega sees nii töös kui ka fotograafias, lisaks oli kodus ka väike laps, keda kasvatada. Ühesõnaga, see ei aidanud mul lahendada algset töönarkomaania probleemi.
Aga see andis suure panuse mu vaimsele vabanemisele ja arenemisele. Fotograafia on olnud mu senise elu ainus tegevus, kus ma saan ise otsustada kogu protsessi ahela üle. Seni olin pidanud juhtima meeskondi ja arendama keskkondi, kus mul ei olnud kunagi täielikku kontrolli. Fotograafias oli iga etapp mu enda kontrolli all ja tegin otsuseid igas asjas ainult ise. See oli kui malemäng. Ma ei tahtnud, et keegi seisaks kõrval ja seletaks, mis järgmine käik võiks olla või et miks eelmine käik vale oli. Tahtsin seda teekonda ise läbida, koos oma valude ja võludega. See on andnud mu arengusse inimesena ja juhina suure panuse.

Kuhu edasi? Lennujuhtimiskeskuse palgatööle ütlesid hüvasti, enamuse ajast jändad Amproni LED infoekraanidega. Kas pildistamiseks ka veel aega jagub?

Viimasel ajal olen tõesti pildistanud enamuse ajast oma telefoniga. Kogu meie Amproni sotsiaalmeedias ja brožüürides olevad pildid ongi tehtud iPhone’iga.
Mis puudutab peegelkaameraga pildistamisse, siis hetkel ei olegi ausalt öeldes head vastust, et kunas veel sellega tegelen. On mitmeid linnu ja teemasid, mida tahaks pildistada. Dubai näiteks ja mitmed uued Hiina linnad, mis on viimastel aegadel sirgunud. Kõrghooned ja uued linnad köidavad mind alati. Ehk võib-olla mingi hetk tõesti, kui tekib mõte, et nüüd nagu võiks jälle. Täna aga ei ole aega ja ega ka tunnet, et võiks kaamera kätte võtta.

Ega sa ometi kaamerakomplekti maha ei kavatse müüa?

On olnud mõttes, aga ei ole müünud. See on hea tööriist ja ma tunnen iga selle nupu asetust ja kuju ka pimesi, nii et ei müü ?

Äkki on nii, et vahel on lihtsalt väikest pausi vaja, et uuesti ja veel suurema hooga tagasi tulla?

Äkki tõesti, kuid täna sellist tunnet ei ole. Pigem on selline sügava rahu tunne, et sai tehtud ja mul ei kaasne sellega ühtegi negatiivset emotsiooni. Loodan, et paljudel on õnne seda kogeda. Ma ei jaga nende fotograafide mõtteid, kes piinavad ennast ja ütlevad, et su pildid ei ole kunagi piisavalt head. Nad arvavad, et see aitab neil areneda. See on täiesti vale. Igat oma pilti tuleb tähistada ja selle tegemise üle uhkust tunda. Ühtegi oma pilti ei tuleks häbeneda. Need on tehtud selles ajahetkes, selles ajahetkes olnud teadmiste juures ja autor pani sinna oma hinge.