Alari Kivisaar on laiemale publikule tuntud eelkõige telenäo ja raadiohäälena. Vähesemad teavad, et ta on ka kirglik fotograaf ning pannud taskusse erinevaid auhindu nii kohalikel kui rahvusvahelistel fotokonkurssidel. Millega loodusfotograafina alustanud Kivisaar täna fotomaailmas tegeleb, uuris Peep Sooman.
Kirjelda palun oma teekonda fotograafiani. Millal see algas, kuidas see algas?
Lihtne arvutustehe annab algusaastaks 2005. Nagu siin elus ikka, mängivad rolli juhused. Juhuslikult oli minu käes sõbra peegelkaamera, juhuslikult maandus terrassile liblikas – klõps ja nii see algas.
Aegajalt küsitakse minult nõu tehnika ostmiseks. Minu esimene küsimus on, et mida ta pildistada tahab. Tavaliselt öeldakse, et kõike. Kõige pildistamiseks on tänapäeval mobiil 🙂 Tuginedes oma kogemusele, julgeks anda inimestele, kes tahavad fotograafiaga algust teha, ühe soovituse.
Keskenduge alustuseks ühele konkreetsele teemale ja tehke see endale selgeks! Sealt edasi on juba palju lihtsam ükskõik millises suunas edasi liikuda. Minu teema oli loodus, mille kitsendasin makrofotograafiaks, mille omakorda kitsendasin liblikate pildistamiseks. Kui fookus on korralikult paigas, tulevad ka tulemused kiiremini. Kaameraga sihitult ringi kapates ja kõike pildistades on natuke sama nagu universaalse puhastusvahendiga – enam-vähem teeb justkui kõik puhtaks, aga korralikult ei puhasta midagi 🙂
Mida Sa sellel teekonnal kõige rohkem nautisid, loodust, õppimist või õnnestunud fotosid?
Valisin kõige raskema tee – läbi valu ja pisarate katse-eksituse meetodi. Kui esimene päris kaamera ja objektiiv oli soetatud, siis alustuseks helistasin mõnele targemale sõbrale ning küsisin selliseid küsimusi nagu „mida see f4 siin obje peal tähendab“, „misasi see ISO on“ jne. Suureks abiks oli looduspilt.ee, kuhu oma esimesi “üliägedaid” pilte postitasin ja mis kõik sõelapõhjaks arvustati. Vaatasin siis pädevamate kommentaatorite kriitika üle ja läksin uuesti pildistama. Panin järgmised pildid üles, mis loomulikult jälle lasti sõelapõhjaks. Ja ka järgmised ja järgmised… Pildistasin, pildistasin, pildistasin – nii ma õppisin. Nautisin võrdselt kõike – nii loodust, õppimist kui ka loomulikult esimesi õnnestunud fotosid.
Vahepeal tuli peaaegu iga nädal mõni vägev kaku- või kotkapilt… Kui kaua läks aega, et nullist sinnamaale jõuda?
Vaatasin oma esimese kotkaretke piltide EXIFit ja aasta oli siis 2008. Ehk siis nullist selle hetkeni kulus umbes 3 aastat. Aga need olid ka üliintensiivsed õpiaastad. Olen selline inimene, et kui ma millestki vaimustun, siis põlen väga ereda leegiga.
Järsku oli aga täielik vaikus ja kohe tükk aega. Kas Sa kohe üldse pilti ei teinud?
Jah, päris mitu aastat olid ainsad pildid need, mis telefoniga tehtud. Elu veeretab ikka aegajalt meie teele erinevaid takistusi ja kui kord hoog raugeb, siis uuesti seda üles saada polegi nii kerge.
Ütlesid mõned aastad tagasi saate „Naabrist Parem“ salvestusel, et kogu see värk viskas üle, müüsid varustuse maha ja tegidki pildistamisega mingiks ajaks lõpparve, siis aga ostsid hirmkalli (ca 4000 eurot maksva) Leica Q 28mm fikseeritud fookuskaugusega täiskaaderkaamera ja klõpsisid oma lõbuks edasi. Mis siis täpsemini juhtus, et sellist pausi vaja oli? Hammustasid liiga suure tüki või vastupidi, polnud enam midagi hammustada?
Üle ei visanud mitte pildistamine, vaid sain varustuse mürgituse 🙂 Sattusin sellele libedale rajale, et kogu aeg oli “vaja” mingi uus ja vägevam kaamera soetada, aina vingemaid objektiive koju tassida jne. Isegi drooni jõudsin soetada. Ei jõudnud ühe kaameraga sõbraks saadagi, kui juba tuli uus. Kogu aur läks kellade ja vilede peale. Ühel hetkel avastasin, et tehnika on kodus küll viimasepeal, aga pilte ei tule. Erinevaid teemasid, mis mind paelusid, oli palju, aga ma ei suutnud selgusele jõuda, mida ma TEGELIKULT pildistada tahan. Fookus oli paigast täiesti ära nihkunud. Siis otsustasingi teha restardi. Tagasi juurte juurde – üks kaamera, üks objektiiv ja üks teema.
Need uued pildid on hoopis teisest žanrist, ei mingeid kotkaid ega kakkusid, on hoopis suurepärase kompositsioonitunnetusega must-valged tänavafotod ja sekka mõni portree. Mis žanrivahetuse tingis?
Oma fotohuvi algusaastatel võis mind tõesti loodusfotograafiks nimetada, aga tegelikult on mind fotograafia alati palju laiemas mõttes paelunud. Pärast restarti siirdusingi kaameraga metsast linnadžunglisse. Siin on ka pisike praktiline põhjus. Looduse pildistamine nõuab tohutult palju aega ning töö ja pere kõrvalt on seda väga raske leida. Linn on alati, olgu siis kodus või reisil olles, käepärast ja sellega on vähe lihtsam.
Nüüd käid lisaks ka rallisid pildistamas…
Ralli pildistamine on olnud minu ammuseid unistusi. Mootorispordi pisiku olen ilmselt saanud tänu emale ja isale, kes mind väikese poisina regulaarselt vedasid Kalevi Suursõidule ning teistele motospordiüritustele. Spordi pildistamine üldse on tundunud mulle põnevana, aga ralli kohe eriti. Küllap on siin ka oma roll Tänaku vägevatel tulemustel. Läks aega mis läks, aga selle aastasel Rally Estonial sain lõpuks käe valgeks. Assaraks, see oli äge! Avastasin ootamatult veel ühe nüansi – kuna ralli toimub looduses, siis lõi minus välja ka vana loodusfotograafia pisik. Võin pildistada loodust nii, et peale jääb ka ralliauto, või autot pildistada nii, et peale jääb ka loodus. See paneb ideed vohama ja hetkel püüangi ralli pildistamise teemasse rohkem sisse elada!
Täpsustuseks lisan, et ega Leicaga rallit ei pildista, selleks olen täna maandunud Fujifilmi X-seeria peale. Leica raha eest saab päris palju Fujit 😊
Tundub, nagu see vahepealne paus oli puhastav?
Iga paus, olgu see siis seotud töö, hobi või millegi muuga, on teinekord hädavajalik. Puhastav on tõesti vist õige sõna.
Kas oleks suur liialdus öelda, et kui varem oli kihk ja kirg teha hea ja terav loodusfoto, mida ka müüa saaks, siis nüüd on tegemist kunstiga, mis eelkõige on sisemiseks rahuloluks vajalik?
See on kerge liialdus jah. Kui ma fotograafiaga alustasin, ei tulnud mul pähegi, et keegi võiks mõnda minu fotot osta tahta. Ärge mind nüüd valesti mõistke – kui keegi ikka mõnda pilti osta tahab, siis selle üle olen ka väga rõõmus. Fotograafiaga leiva lauale toomine on aga Eestis keeruline isegi siis, kui sellega täiskohaga tegeleda. Nagu üks minu sõber armastab öelda – kiljuma ei pane, aga abiks ikka 🙂
Veel vähem oskasin arvata, et annan välja kaks fotoraamatut, korraldan näituseid või napsan konkurssidelt mõned auhinnad. Või annan selle intervjuu siin 🙂 Ma ei ole praktiliselt kunagi ühtegi pilti teinud raha pärast. Samuti pole ma mitte kunagi üritanud teha kunsti – pildistan lihtsalt nii nagu oskan ja tunnen. Mainisid sisemist rahulolu – just see on minu jaoks olnud fotograafias väga oluline. Seda sisemist rahu pakub tihtipeale rohkem teekond ise, kui terav lõpptulemus.
Osad pildid hakkasid tulema tagasi hoopis NOART kaubamärgi all toodetavatel t-särkidel, mida ju siiani müüte?
Nagu ma armastan öelda, on NOART minu jaoks hobiäri. Alguse sai see sellest, et ma ise ei suutnud endale kaubandusvõrgust leida sobiva suuruse ja kvaliteediga t-särki. Pidingi ise tegema. Seda toredam, et see äri on otseselt seotud ka minu suure kire, fotograafiaga.
Kuidas sellel äril üldse läheb?
Tänan küsimast, alati võiks paremini minna 🙂 Tegelikult oli vahepeal ka särgipoega tegelemine ajapuudusel pisut unarusse jäänud, aga just praegu toimus restart ka uuenenud NOARTi e-poega ja loodan hoo uuesti üles saada.
Kuhu liigud, fotograaf Alari Kivisaar – jahid uusi tähti või rõõmustad eelkõige ennast ja fänne ning naudid elu koos selle kõikide võimalustega?
Nagu ütleb tuntud laulusalm – ei me ette tea, mis elu meil tuua võib. Täna liigungi põhiliselt linnatänavatel ja ralliradadel. Rõõmustan eelkõige ennast ja fänne ning naudin elu koos selle kõikide võimalustega 🙂
Foto: Alari Kivisaar
Alari Kivisaare loominguga saab lähemalt tutvuda järgmistelt linkidelt:
https://www.instagram.com/alarikivisaar/
