Võib-olla tundub see teema veidi igav ja vana? Praegusel kiirel automaatika ajal kiirelt edasi tormates ehk isegi kohatu, kuid jätkuvalt on terve hulk situatsioone, kus tehnika peale loota paraku ei saa ning appi tuleb ikka ja jälle vana hea manuaalfookus.
Iga pilt eeldab korralikku teravustamist, kui just muidugi eesmärk pole teadlikult vastupidine. Vaikimisi teeb selle töö ära aparaadi automaatika ning mida uuem ja kallim kaamera, seda kiiremini ja paremini. Kui tulemus ei ole siiski rahuldust pakkuv, siis tasuks teha väike nupuvajutus ja automaatika selleks korraks puhkama saata. Heaks abimeheks on objektiivil olev teravustamisrõngas, millega kontrollid fokusseeritavaid objekte.
Teravustamispunktidest oleme me oma lehel juba kirjutanud: 79. Milline teravustamisrežiim kõlbab ja milline mitte? – Fotojutud. Ka see artikkel tasub korra üle vaadata. Ehk polegi automaatika nii halb, vaid viga on hoopis vales punktide valikus? Sellegipoolest…
Miks on manuaalne teravustamine siiski oluline?
Kaasaegne autofookuse tehnoloogia on suurepärane, aga on teatud olukorrad, kus autofookus tuleb ülesandega toime läbi raskuste või üldse „feilib“ täiega.
Toon mõned näited.
Pildistad hämaras või pilkases pimeduses.
Üritad ülipisikestest asjadest makropilte teha.
Kui pildil on kaks domineerivat objekti, mille vahel kaamera ei suuda valida.
Murekoht on ka siis, kui pead pildistama läbi tiheda võsastiku või esiplaanile jäävad muud segavad detailid, mille külge kaamera automaatika klammerdub. Olen ka ise üritanud automaatse ühe teravustamispunktiga jänest võsa vahelt kaadrisse saada ja ütlen ausalt – paras peavalu. Küll teravustas automaatika kõrvalasuvale pajuvarrele, küll segavatele rohukõrtele. Ja ei jäänudki muud üle, kui kibekiirelt ümber lülitada manuaalfookusele ning jätkata pildistamist. Modell ju ei oota!
Loomulikult on tänapäeva kaamerad väga võimekad ja teravustamine toimub peaaegu silmapilkselt. Kaamera oskus leida kiiresti üles objekti nägu või teravustada silmadele, luues sellega mõnusasti terava modelli kujutise, teeb meie elu päris mugavaks. Ometi võib nende lihtsamate situatsioonide sekka tulla selline olukord, kus automaatika „paneb täiega puusse“. Ohh seda rikutud pildi pärast hilisemat vandumist… Seega oskus kiiresti ümber lülituda manuaalsele teravustamisele on tulnud vahel väga kasuks.
Kuigi paljudel kaameratel ja objektiividel on tähistused veidi erinevad, siis õnneks siinkohal on rahvusvahelised tähistused suhteliselt sarnased. Otsi oma aparatuuril üles tähistused AF/MF ning seda lülitust kasutades saadki kerge vaevaga ühest režiimist teise hüpata. Valides MF saad kasutada juba edasiseks fokusseerimiseks teravustamisrõngast (selle leiad üldjuhul oma objektiivi keskosast või suumobjektiivi korral liikuva silindri lähedal).
Keeruliseks võib osutuda olukord, kus läbi pildiotsija on raske saada vajalik objekti osa fookusesse. Olgu selleks siis liiga kauged objektid või on objekti struktuurid liiga ebatasased. Selle vastu on hea rohi – lülita sisse kaamera tagaekraan ja nihuta kaamerat nii, et terav objekt asuks kaamera keskosas (eeldusel, et see tegevus toimub muidugi statiivi peal). Käest sellist asja on teha on parasjagu keeruline, käsi kipub ikka veidi värisema ja tulemus tuleb udune. Kui objekt on ekraanil, siis suurenda oma kaamera tagaekraani pilti seniks, kuni su objekt on piisavalt suurena nähtaval. Teravustamisrõnga liigutamisega saad endale sobiliku teravuse ette keerata ja ongi tegelikult mure murtud. Nüüd jääb vaid objekt kadreerida ja pilt on tehtud.
Suurema veamarginaali saamiseks kaalu ava kitsendamist. Kui pildistad näiteks F/2.8 avaga, siis arvesta sellega, et teravussügavus jääb üsna ahtake. Küll aga on eksimisruum üllatavalt suur juba avaga F/8…F/11. Isegi kui paned natuke teravusega mööda, siis pole suurt häda. Piisavalt suure teravussügavuse tõttu jääb sul objekt või vähemalt suur osa sellest ikkagi terav.
Vaatame lähemalt eelmainitud olukordi, kus manuaalne teravustamine on ennast täiega õigustanud.
Makro-ja lähivõtted. Kui pildistada võimsa suurendusega, siis võib juhtuda see, et objektiiv fokusseerib valel kohal vaatamata vähestele fookuspunktidele. Seetõttu on antud olukorras käsitsi teravustamine väga hea valik kontrollimaks neid kohti, mis pildil peaksid olema kõige teravamad. Nii mitmedki fotograafid on rõhutanud fakti, et enamikel makropildistamistel tasuks juba kohe algusest peale kasutada käsitsi teravustamist. See muudab protsessi oluliselt lihtsamaks – eeskätt muidugi siis, kui pildistatav objekt on liikumatu. Kui aga fotograafi poolt jahitav putukas toimetab vaikselt ringi ja ei taha mitte kuidagi paigal püsida, siis tasuks proovida nii manuaalset kui ka automaatset teravustamist. Siin on head retsepti, mis toimiks igal pool ja igal ajal, keeruline anda.
Pildistamine kehvades valgusoludes (hämaras/öösel). Sellistes keerulistes oludes võib tihti autofookus „vimkat visata“ ja teravustamisega hätta jääda. Pole vahet, kas pildistamiskoht on pime metsaalune või hämar tänav. Vahel on tunne, et objektiivi edasi-tagasi “saagimine” ei lõpegi ja aparaat üritab tulutult leida kontrastsemat pidepunkti. Siinkohal tasuks ümber lülituda käsitsi teravustamisele ja oma pildisaak sellega koju tuua. Lihtsalt nii on ja pead sellega leppima. Tehnika pole kõikvõimas.
Loominguline fookuse valik – kui eesmärgiks on teadlik erinevate plaanide udustamine või fookusest välja jätmine. Lootus, et kaamera teie loomingulise šedöövriga sama jalga astub, on päris väike. Toon sellise näite – kui on soov pildistada inimest läbi mingite esiplaanil olevate struktuuride (no kasvõi näiteks heinamaal läbi nina ees olevate rohupuhmaste või inimmassi seest kindlat isikut), siis suure tõenäosusega ei taipa kaamera, et vaja oleks just seda detaili pildist esile tuua ja hakkab otsima kõike muud kaamera ja pildistatava objekti vahel. Veelgi hullem on muidugi siis, kui fookuspunktide arv on suurem kui üks, seda lõputut pendeldamist on keeruline, kui mitte võimatu kontrollida.
Lainurk fotograafia. Siinkohal tunnistan ise, et olen sellega omajagu ämbrisse astunud. Nimelt meeldib mulle teha päris laiu panoraampilte lainurk objektiiviga, eriti kui seal on palju taevalaotust ja mõnusat peegeldust. Siit ka murekoht, et lainurkobjektiiviga pildistades on pildil asuvad kauged detailid väga-väga väikesed ja kaamera ei suuda mingil põhjusel neid adekvaatselt üles leida ning fokusseerida. Vahel tuleb korduvalt lasta kaameral teravustamist korrata, et saaks piisavalt hulgal fookuspunkte kätte, kuid sageli see ei õnnestu. Siinkohal julgen soovitada kahte varianti. Esiteks – kui pildi detailid on kogu panoraami ulatuses sinust enam vähem samal kaugusel, siis vahel piisab ka ühekordsest edukast fokusseerimisest (piisav fookuspunktide hulk ekraanil) ja seejärel automaatne teravustamine välja lülitada. Nii saad terve panoraami ulatuses samasuguse teravusega pilditükid ära teha ja hiljem kokku liita. Teise variandina saab kohe alguses statiivilt manuaalse fookuse paika sättida (loe kirjeldust eespool) ning siis ei jäägi muud üle, kui järjest panoraami pildi tükid üles pildistada. Eks täpne valik sõltub väga palju harjumusest ja planeeritava töö iseloomust.
Vähese kontrastsusega juhud. Oled sa pidanud mõnda looma pildistama udus? Või udu üldisemalt? Või siledat seina? No siis sa tead, mis see endaga kaasa toob. Objekti fookusesse saada on paras peavalu, sest kaamera ju keskendub fokusseerimisel tumeda ja heleda ala piirile. Küll aga on seda palju tahta keerulisemates ilmastikuoludes või ühetoonilise ruumilahenduse korral. Lihtsam on kohe peale paari ebaõnnestunut automaatteravustamise katset sellest loobuda ja ümber lülituda käsitsi juhtimisele.
Millal on käsitsi teravustamine halb või ebaproduktiivne? Eks ikka siis, kui tegemist on liikuva objektiga. Manuaalfookusega objektile järele jõuda on enamustele ilmselgelt võimatu ülesanne. Olgu tegemist spordifotograafiaga, mitte paigal püsivate loomade ja lindude pildistamisega või mängivate lastega – nendes situatsioonides on vaja head kiiret autofokusseerimist, sest määravaks faktoriks on kiirus.
Seega, kui järgmine kord lähed virmalisi pildistama, siis lülita kohe eos automaatika välja. Ja ära statiivi koju unusta!
