Jaga sõpradega


Kompositsioon ei ole mingi tänapäeva digifotograafiaga saabunud trend või valik. Kompositsiooniõpetus on pärit ammustest aegadest ja hõlmab väga suurt eraldi loengut.

Targad inimesed on öelnud tuntud mõtte, et esmalt tuleb selgeks õppida kompositsiooni reeglid ja alles siis tuleb õppida neid reegleid rikkuma – vaid nii oskad päriselt kompositsiooni kasutada.
Tegelikult võiks seda lauset tõlgendada nii, et hea pildi retseptis on mitmeid elemente ja üks neist on paigas kompositsioon, kuna kompositsioon iseenesest tähendab erinevate osade ühendamist. Täpsemini antakse selle sõna selgituseks „teose ruumiline ja vormiline ülesehitus”. Ei ole olemas mingit seadust, et nii tohib ja naa ei tohi. Iseasi on, kas tulemus meeldib kellelegi peale autori enda ka või mitte. Kompositsioon ei ole mingi tänapäeva digifotograafiaga saabunud trend või valik. Kompositsiooniõpetus on pärit ammustest aegadest ja hõlmab väga suurt eraldi loengut. Siin aga räägime kolmest võtmesõnast kompositsioonis.

Kolmandikud

- REKLAAM -

Algajana pilte tehes on rõõm pildile saadud linnust, teravast inimesest või kaunist loojanguvalgusest nii suur, et hiljem kiidulaulu asemel saadud negatiivne tagasiside paneb kurvastama ja endalt küsima, miks ma ei oska siis pilti teha, sest ilus pilt tuli ju? Kuid karta on, et viga tuleb otsima hakata paigast ära kompositsioonist.

Üks kõige levinumaid ja lihtsamaid kompositsioonis kasutatavaid reegleid on kolmandike reegel. See reegel on lihtsustatud versioon Fibonacci jadal baseeruvast kuldlõikest ehk jumalikust proportsioonist. Viimane näeb ette, et lõigud, antud juhul pildi servad, jagatakse kaheks nii, et suurema lõigu pikkuse jagamisel lühema lõigu pikkusega saame tulemuseks matemaatilise konstandi fii väärtusega 1,618, mida nimetatakse ka kuldlõike suhtarvuks.
Miks just jumalik proportsioon? Sest kuldlõige eksisteerib meie ümber igal pool ka looduses kuni inimeste DNA-ni välja. Inimese aju on sellele proportsioonile vastuvõtlikum, kuna tegemist on loomuliku nähtusega, millega me juba igapäevaselt harjunud oleme. Et aga 1,618 ja Fibonacci jada on tavainimesele veidi keeruline igapäevases toimetuses meeles pidada ja arvutada, on see 1,618 ümardatud 2 peale (2/3 : 1/3=2) ja loodud tavakasutamiseks 3×3 ruudustik. Selle mõtteliste horisontaalsete ja vertikaalsete sirgete ristumispunkte nimetatakse huvipunktideks, mille lähedale oleks kõige otstarbekam pildi staarid sättida.

Kuldlõikele lähedane kaader / Foto: Peep Sooman

Enamasti on igas tänapäevases kaameras ja telefonis võimalik juba ka pildistamise eelvaatele lisada kolmandike jooned (eesti keelse menüü puudumisel on funktsiooni tuvastamiseks levinuim sõna “grid”), et saaks lihtsamalt oma kompositsiooni sättida juba pildi tegemise ajal. Samuti saab seda enamustes järeltöötlust pakkuvates programmides teha.
Idee on selles, et kolmandiku piirile tuleks kadreerida pildi oluline osa. Olgu selleks näiteks puu, millele teravustad või inimene, kes on kaadris oluline. Kolmandikke tasub kasutada nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt. Võtame näiteks klassikalise mere-maastikupildi. Horisontaalsele ülemisele kolmandikule on hea rannas pilti tehes horisont sättida.
Ülemisele kolmandikule jääks taevas, kolmandikule meri ning alumine kolmandik jääb esiplaani tarvis, olgu seal siis kivid või puuront. Samas kui taevas on võimsad tormipilved ja esiplaanile midagi peale tühjuse ei leia, siis tuleks just taevale 2/3 eraldada. Esiplaan hoopis välja jätta või sellele lihtsalt vähem tähelepanu osutada, sest muidu toimub pildi kahes servas pilku köitev tegevus ja vaatajal ei ole pilti mugav vaadata. Kindlasti tuleks vältida horisondi kadreerimist pildi keskele. Keskele sätitud horisont töötab tavaliselt peegelduste korral hästi, muidu aga kipub pilti tasakaalust välja viima.

Jooned – nähtamatud ja nähtavad

Kui edasi minna tormise mereranna motiiviga, siis näiteks püstikaadri puhul võiks olla tagaplaanil tormi-pilved ja esiplaanil ka midagi, millele pilk peale jääb. Nende kahe osa ühendamisel saavad abiks olla kaugemad kivid või vahused lained Nii juhitakse pilt mööda tekkinud jooni alt üles välja ning vaataja saab nautida head tormipilti, mis moodustab terviku. Jooned tuleks võimalusel paigutada diagonaalselt. Neid jooni pildil loomulikult otseselt näha ei ole, kuid pilku nad juhivad ja annavad fotole sügavuse.

Teine võimalus on kasutada kompositsiooni moodustamisel päris jooni. Selleks saavad olla igasugused esemed ja esemete servad — teed, postid, aiad, puud, varjud jne. Oluline on, et pildis oleks mingi põnev nüanss, millel pilk peatub ja liigub sealt edasi mööda jooni kaadri teise serva. Kogu asja idee on jällegi selles, et vaataja näeks pildis tervikut ja saaks aru, mida tahetakse selle fotoga öelda. Vastasel juhul jääb pilk pildis ekslema suvalistele detailidele ja teinekord võibki küsimus tekkida, mida parasjagu üldse pildistatud on. Vaataja ei mõista, millele tahetakse rõhku panna ja ongi tulemus untsus.

Tasakaal

Tasakaalu saavutamine on juba natuke rohkem tunnetuslikum ja keerulisem, kui seda eelmised kaks kompositsioonireeglit olid. Tasakaal võib tekkida erinevate objektide, tegevuste ja omaduste vahel pildis. Tasakaal võib olla värvide vaheline, tumedate ja heledate alade vaheline, liikumiste tulemusel tekkiv, detailsuse vaheline jne. Võimalusi on veel mitmeid.
Tihti kasutatakse tasakaalu mõistega koos ka negatiivse ala mõistet. Selle all mõistetakse ala pildis, mis jääb põhiobjekti (positiivne ala) ümber. Sageli on nii, et me ei mõtle sellele, mis jääb pildistatava taha ja kõrvale. Aga reaalsuses on selle mõttelaadi omandamine ja pildi tasakaalu viimine just kõige raskem. See nõuab pildistajalt erinevate võttenurkade kasutamist, erinevate paigutuste proovimist kaadris. Arvestada tuleks just põhiobjektiga ja tema iseärasuste ja omadustega.

Näiteks kui pildistada portreed, siis tasub arvestada, kuhu on inimese pilk suunatud. Paremini töötab variant, kus pilgu suunas on rohkem ruumi. Kui pilk on otse kaamerasse, siis võid ka julgesti paigutada portree keset kaadrit ja pildistatav vaatab otse vaataja suunas. Tasakaalu saavutamiseks aga võiks arvestada sellega, et tagaplaanile jääv ala oleks mõlemal pool võrdne, vältimaks olukorda, et inimese pea on keskel, paremal mingid elemendid ja vasakul näiteks tühjus. Sellisel juhul tuleks pea just selle tühjuse taustale saada ja jätta elementidele rohkem ruumi.
Kui aga pildistada liikumist, siis on mõistlik jätta liikumise suunas rohkem ruumi, mitte vastupidi. Sedasi saab anda edasi just liikumise ideed pildis. Kui liikuv objekt on suunaga vastu kaadri serva, siis juhtub kaks pildi meeleolu pärssivat momenti. Esiteks jääb liikumine halvasti tajutavaks, kuna kohe lõppeb see ära, sest pildi serv tuleb ju ette. Teiseks jääb liikuva objekti taha ebavajalik tühjus. Muidugi on erandeid, kui on vajalik näidata, kust liikumine alguse sai, mitte seda, kuhu liigutakse, kuid erandeid on alati igal pool.

Riku reegleid

Ja nüüd jõuame ringiga tagasi artikli alguse juurde. Reeglite rikkumine on parim viis saavutada põnev foto. Minu isiklik arvamus on, et tegelikult on just see tugevaim kompositsioon. Klassikalist lähenemist oodatakse ja reeglina aktsepteeritakse, rikutud reeglitega pilt aga eristub ja kõnetab. Samas ei maksa ka hulluks minna ja kõik pildid “imelikuks” pildistada ja komponeerida, sest reeglite rikkumine on kunst omaette.

“Reeglite rikkumine on parim viis saavutada põnev foto.”

Lihtne näide — kui kasutada klassikalist lähenemist, pildistame pisikest objekti ja jätame tema ümber tühja ruumi, sättides objekti kolmandikule. Aga kui proovime liikuda hoopis kaugemale, jättes objekti minimalistlikumaks ja nihutades veel rohkem kaadri serva poole, võime saavutada tulemuse, kus ümbritsev tühjus annab hoopis uued mõõtmed. Selline pilt köidab vaatajat oma erilisusega rohkem, kui oleks teinud klassikalist kompositsiooni kasutades. Jah, muidugi peab sellist lähenemist lisaks kirjeldatud tehnikale kandma ka kogu pildi idee ise.

Lõpetuseks

Mainitud pildi idee on siiski kõige tähtsam üldse. Me võime tunda peensusteni reegleid, neid matemaatiliselt peast öelda, sättida reeglid kaameras paika ja arvutis täiendada. Võid olla kompositsioonireeglite maailmameister, kuid pildi muudab vaatajale elavaks ikkagi idee. Miks see pilt on tehtud ja mida me selle pildiga vaatajale öelda tahame? Idee ei pea olema keeruline, aga ta peab olemas olema. See võib olla lihtsalt spontaanne momendi tabamine, sellisel juhul ongi ideeks hetk ise. Samas võib idee olla lavastatud ja kavandatud, seda rohkem on võimalust oma ideed läbi mõelda ja teostust lihvida. Igal juhul ei saa mõtlemisest üle ega ümber ja seda nii enne kui ka pärast päästikule vajutamist, et saada ideaalse kompositsiooniga foto.

Autor on omandanud kunstialase hariduse ning esitleb oma mõtteid eelkõige akadeemilisest vaatenurgast.

Jaga sõpradega


- REKLAAM -