Mis on esiplaan ja kuidas seda oma pildil oskuslikult ära kasutada?
Teada on ju, et paljud head pildid sisaldavad endas kolme tasandit: esi-, kesk- ja tagaplaani. Nendest oleme kirjutanud erinevate teemade raames juba varasemalt. Seekord vaatlen seda teemat aga puhtalt pildi sügavuse aspektist.
Esiplaan koosneb kõigest sellest, mis jääb kaamera ja peamise pildistatava objekti vahele. Keskplaanile jääb tihti see peamine, mis kannab edasi foto peamist ideed. Taust taamal annab edasi terviklikkuse muljet. Need erinevad kaugused ei ole piltidel fikseeritud kindlate vahemaadega, pigem on tegemist tunnetusliku lähenemisviisiga.
Loomulikult on pildid erinevad – mõnel esiplaan puudub ja on olemas vaid kesk- ja tagaplaan. Mõned pildid seevastu sisaldavad ainult esiplaani ja tausta. Selline lähenemine on hea võimalus rikkuda klassikalisi reegleid, kui see viib eesmärgile lähemale.
Kui aga nüüd tagasi pöörduda vaid esiplaani juurde, siis tekib küsimus, kuidas seda ära kasutada. Esiteks tasub üritada hoiduda tühjast esiplaanist (kui see pole muidugi omaette eesmärk ja suund). Esiplaan võiks olla täidetud mõne huvipakkuva detailiga nagu inimene, puu, paat, lilled, kivi või muu sarnane detail. Tähtis, et see oleks teile piisavalt lähedal.
Ringi jalutades ning leides huvitava tausta, uurige ümbrust. Otsige, millist huvitavat ja head objekti võiksite mahutada esiplaanile ning proovige sellega kompositsioon luua. Fiks-lainurkobjektiiv või laiaks keeratud (väiksemad millimeetrid objektiivil) suumobjektiiv aitab siinkohal hädast välja. Vahel tuleb laskuda kaameraga päris madalale, et esiplaani objekt huvitavalt välja kuvada.
Kuid miks on esiplaani täitmine nii tähtis? Asi on tegelikult lihtne. Tugev esiplaan on üks lihtsamaid viise tekitada pildile sügavust ja saavutada nii-öelda kolmemõõtmeline tulemus.
Paljud algajad teevad selle vea, et potentsiaalselt kolmemõõtmelise foto pildistavad nad kõigest kahemõõtmeliseks. Sellega kaotatakse võlu, mida inimsilm tegelikult näeb.
Kui komponeerite pildi sisu ja teile tundub, et see saab olema liiga lame, siis esiplaanile objekti leidmine parandab kohe tulemust.
Toome sellise näite: pildistate põllutee ääres puid, mis kõik seisavad reas. Neid otse pildistades näevad nad kõik enam-vähem identsed välja. Suurus, kaugus ja teravus on samad ning tulemuseks on tasane ja staatiline tulemus. Kui aga muudate oma vaatenurka ja lähete rohkem küljele, siis kaamerale lähemal asuv puu muutub suuremaks ja selle taga asuvate puude suurus lineaarselt väheneb. Seega saavutate ruumilise tunnetuse ning pildile tekib sügavus. Pildi vaataja märkab esiplaanil olevat puud ja tema pilk rändab teiste puude abil tagaplaani suunas. Nii ongi teil soovitud efekt olemas!
Või näiteks hoopis lilleline heinamaa? Leidke teid huvitavad lilleõied, kummarduge nendele lähemal, sättige nad esiplaanil fookusesse ja komponeerige teised lilled keskplaani, taevas taustaks ja voilaaa… On ilu, on sisu ja on sügavust.
Nüüd tuleks tähele panna, et kui ei aeta spetsiaalselt taga kontrastsus pildiosiste ja sisu vahel, siis peaks vaatama, et esiplaanil paiknev objekt sobiks oma olemusega ülejäänud pildiga. Hea oleks, kui ideed oleksid omavahel kooskõlas. Segav esiplaani sisu võib hoopiski lõhkuda üldist meeleolu. Vaadake näiteks selle artikli pealkirjafotot. Mida teeb kalender lillede ja maiuste ees? Nonsens, kas pole?
Nagu eelnevalt mainitud, siis esiplaani sobivad paljud erinevad elemendid. Selleks võivad olla ka jooned ja mustrid, rääkimata teelõikudest, merelainetest või hoopiski varjudest. Laske fantaasial mässata.
Ühe pildiseeria raames tasuks katsetada erinevaid esiplaane, küll pärast on aega parimad välja valida.
Siinkohal pean jälle rõhutama statiivi tähtsust. See võimaldab vabamalt katsetada erinevaid objektiivi ava suurusi ning läbi selle rõhutada pildi sügavust veelgi. Statiivi abil saab kasutada ka pikemaid säriaegu ja luua piltidele dünaamilisust juurde.
