Vahel võib sobiliku teravustamisrežiimi valik tekitada parajat peavalu. Alljärgnevalt annan mõned selgitused ja näpunäited, et saaksite ennast liigsest vaevast säästa.
Tavapäraselt on teil valida kolme peamise režiimi vahel: üksik- pidev- ja automaatne teravustamisrežiim. Erinevatel mudelitel on need tähistused küll veidi erinevad, aga peamine idee ja põhimõte on sama.
Ühekordne automaatne teravustamine (Nikon: AF-S; Canon: One shot AF; Sony: AF-S; Pentax: AF.S jne)
Selle puhul on toimimise mehhanism järgmine – päästiku pooleldi allavajutamisel teravustab kaamera fookuspunkti(de)s ja lukustab punkti(d) ära, kuniks vajutad päästiku lõpuni põhja või loobud ja vabastad päästiku. Antud režiim on paljudele levinuim oma lihtsuse tõttu. Kui te pole just spetsialiseerunud loodus- või spordifotograaf, siis paljudel juhtudel saategi täitsa edukalt hakkama ja rohkemat ei vajagi. Olgu maastiku- või portreefotograafia, paljud teie pildistatavad objektid on kas väheliikuvad või suisa paigal. Seega tasub liikumatute objektide korral kasutada julgelt ühekordse fokusseerimisega režiimi. Hea on see režiim ka juhul, kui teravustate objektile ning soovite hiljem kadreeringut muuta – kuniks distants objektiga ei muutu (ehk objekt jääb teravussügavuse alasse), jääb see teravaks ka siis, kui kaamera keeramise tulemusel see hoopis pildi serva nihkub.
Pidev automaatne teravustamine (Nikon: Continuous/AF-C; Canon: AI Servo; Sony: AF-C; Pentax: AF.C jne)
Kui teil on valitud see režiim, siis päästiku pooleldi allavajutamisel hakkab kaamera pidevalt teravustama objektil, mille peale on fookuspunkt(id) suunatud. Kui objekt liigub, siis kaamera jätkab seda tegevust seni, kuniks päästik on pooleldi all.
Pideva fokusseerimisega režiim on hädavajalik, kui tegutsete keset kiirelt liikuvaid objekte ja sündmusi. Te saate hoida teid huvitavat objekti kogu aeg fookuses ja sellega kindlustada terava pildi – asendamatu valik erinevatel spordialade pildistamisel. Sobib samuti see hästi metsloomade ja lindude pildistamisel, rääkimata lemmiklooma jäädvustamisest.
Automaatne/hübriid teravustamisrežiim (Nikon AF-A; Canon AI Focus AF; Sony: AF-A jne)
Uuematel kaameratel on lisaks kahele põhirežiimile ka täiustatud automaatne teravustamise versioon. Sellisel juhul valib kaamera ise automaatselt režiimi: kui objekt on liikumatu, siis teravustab ühe korra, aga kui objekt hakkab liikuma, siis lülitub kaamera objekti “jälitamise” peale.
Paljudel tänapäevaste kaamerate autofookussüsteemid on täiustatud päris heale tasemele, aga siiski tuleb meeles pidada – automaatika on automaatika ja vahel võib see alt vedada. Kas ei suudeta hoida piisavalt hästi kaamerat liikuva objekti suunal, valgust on vähe või kaamera otsustab hoopis teravustada valesid asju… Loota, et kaamera teeb kogu töö täiel määral ära, on liiga optimistlik suhtumine.
Ja nüüd karm tõdemus selle viimase režiimi kohta – meie toimetus on kuude kaupa püüdnud leida inimest, kes viimatimainitud kombinatsiooni kasutaks. Me ei leidnudki! Nii elukutselised fotograafid kui muud fototarkpead ütlesid, et tegemist on iganenud ja ebausaldusväärse lahendusega, mille kasutamine tekitab pigem probleeme, kui annab midagi juurde.
Manuaalne teravustamine
Tegemist on tänapäevase “laisa” fotograafia mõistes tüütu tegevusega, kuid kunagi just nii asjad käisidki ja iga areneda sooviv fotograaf võiks seda harjutada.
Vahel tasubki üldse automaatne teravustamine välja lülitada ja edasi tegutseda käsitsi – kui valgust on vähe (nt pime mets, tähistaevas), objektid on vähekontrastsed (nt udus pildistamine), edasijõudnute HDR-tehnika (eriti aga fookuskahveldamine!), läbi klaasi pildistamine jne.
Seega ei saa me alati ette öelda, millise režiimi peaksite valima. Kogemused ja situatsioonid on niivõrd erinevad, et ühel juhul tuleb kaamera automaatika ilusti toime, aga teisel samalaadsel situatsioonil jääb autofookus ikka hätta.
Lõpetuseks lugejatele palve – kui keegi oskab oma kogemuste pealt selgitada, miks ja millal ta kasutab hübriidset teravustamist, kirjutage meile palun sellest artikli alla kommentaariumisse.