Hübriidkaamerate turule toomine on toimunud aastaid üle kivide ja kändude. Kui peegelkaamerad olid juba ammu põhimõtteliselt valmis ja erinevate tootjate vaheline sõda käis veel mikroskoopiliste turundusdetailide üle, siis hübriidid on küpsusest kaugel ning just seetõttu hoiavad siiani paljud fotograafid neist veel kaarega eemale.
Üks eemale hoidjatest olen ka ma ise olnud, sest koguaeg on hübriididega mingi jama olnud. Küll ei lülita pimedas pildistades tagumine ekraan ennast välja, küll on vaja osta uue bajonetiga objektiive, küll on neil liiga väike sensor, küll on padi kare ja tekk torgib. Ühesõnaga lihtsam oli oma Canon 5D mk IV-ga (edaspidi ka lühendatult 5D) edasi purjetada, kui hakata ennast kas süsteemivahetuse või ebamugavustega harjutamisega vaevama.
Seda enam, et varasem Canoni täiskaaderhübriid EOS R ei saanud eriti häid hinnanguid ei kasutajatelt ega edasimüüjatelt. Rääkimata sellest, et Canonilt Sony peale, mida peeti viimasel ajal maailma parimaks hübriiditootjaks, üle kolimine oleks tähendanud kogu aastate jooksul kogunenud fotokraami välja vahetamist, mis oleks päris palju raha maksma läinud.
Aega läks, aga nüüd võttis viimasena hübriidkaamerate tootmist alustanud Canon jalad istumise alt välja ja lajatas uue kaameraseeriaga nii, et on lajatatud.
Lugu algas nii, et palusin Fotoluksilt ühte R6 testimiseks, et sellest siia väike ülevaade kirjutada. Lugu lõppes sellega, et peale põgusat klõpsimist palusin arve esitada, sest ega ma seda enam käest ära anda ei tahtnud.
Selgituseks – eelmise aasta keskel tulid välja korraga nii Canon R5 kui R6. Canon R5 on 45 MP täiskaaderhübriid, mis teeb 8k videot. Canon R6 on selle veidi lihtsam, samuti täiskaadersensoriga 20 MP vennas, mis teeb 4k videot. Lihtsustatult sellega nende vahe piirnebki, ehkki erinevusi on muidugi veel – erinevad mälukaardipesad, kaamerapealne display, natuke erinevad juhtkettad jne. Tehnoloogiliselt on nad siiski enam-vähem copy-paste ja R6-st on fotograafidele maa ja ilm, jäägu R5 pigem videosõprade pärusmaaks. Millise arvutiga 8k videot töödeldakse ja milliselt ekraanilt seda hea vaadata on, sellele ma vastata ei oska. Kuna R5 ja R6 hinnavahe on ligi 2000 eurot, siis seda raskemaks vastamine läheb ka. Seega, R5 mind ei huvitanud ja sellest ka rohkem eriti ei räägi.
Kuniks olen pildistanud, seniks olen kasutanud Canoni kaameraid, seega võrdlusmoment Sony ja teiste imeaparaatidega mul puudub. Kuna aga ülevaate kirjutamine nõuab veidi teadmisi ka teiste kaameratootjate saavutuste ning kasutusele võetud tehnoloogiate kohta, töötasin tundide kaupa materjale läbi alates hübriidkaamerate turule tulekust kuni tänapäevani välja. Lisaks konsulteerisin selliste tarkpeadega nagu Assar Jõepera (Fotoluksi juhataja), Märt Haamer (Overalli juht), Jarek Jõepera (elukutseline fotograaf), Hendrik Osula (elukutseline fotograaf) ja Viktor Koškin (tunnustatud fotogeenius). Mida sügavamale läksin, seda muljetavaldavamaks R6 (ja selle vend R5) muutus.
Põhimõtteliselt ei ole Canon hakkama saanud mitte millegi erilisega. Ühtegi über-revolutsioonilist uuendust kasutusele pole võetud ja kui näpuga järge ajama hakata, siis kõik Canoni funktsionaalsused on mingil kaameral mingil moel juba olemas. AGA. Suureks AGA-ks on nüanss, et Canon toppis kõik need funktsionaalsused ühte masinasse, tegi need väga-väga heaks ja see on juba saavutus omaette.
Nüüd kõigest järgemööda ja just läbi Canoni peegelkaamera kasutaja silmade, miks ma nii kiirelt uue kaamera kasuks otsustasin ja kõik eelarvamused hübriidkaameratest allavett lasin. Kusjuures seda kõike ilma ühtegi RF-objektiivi ostmata.
Pean siiski kõigepealt lugejate ees vabandama, kuna testimise ajal ma ei arvestanud, et pildid lähevad ka avalikuks – kõik inimkatsed on tehtud oma pereliikmetega või fotol äratuntavate mulle täiesti võõraste isikutega (näiteks Viimsi suusamäel hüppeid tegevate lumelauduritega), sestap pildimaterjali ma sellele loole ei lisa. Aga terav pilt on terav pilt ja selles osas loodetavasti usaldate esitatud väiteid.
Alustuseks igavamad parameetrid.
Ergonoomika
Lõpuks ometi on Canon teinud normaalselt käes istuva kaamera! Kui tavaliselt on hübriidid kandilised, libedad, liiga pisikesed ja nuppude asetused oleks paika pandud justkui disaineri, mitte fotograafi poolt, siis R6 istub käes nagu valatult. Üheks pisikeseks häirivaks faktoriks on playback-nupu veidi kummaline asukoht, mis sunnib kätt ebaloomulikult väänutama. Mind see isiklikult väga ei häiri, aga kui oleksin keskpärane elukutseline portreefotograaf, kelle failid kohe kõrval seisva assistendi käes olevasse läpakasse ei lenda, siis tahaks kaadrite kontrollimine natuke harjutamist. Aga see on rohkem selline virisemine, mitte päris probleem.
Resolutsioon ja ISO taluvus
5D mk IV on 30 MP, uus R6 kõigest 20 MP (muideks, Canonite kuningas 1D X mk III on ka 20 MP). Selle juures on nii head kui halba. Hea on see, et kuna täiskaadersensor on ju sama suur, siis oleks loogiline, et uuema ja popima 20 MP sensoriga ja protsessoriga (DIGIC X nagu ka 1D X mk III) on ISO taluvus parem. Ja ongi. 5D mk IV puhul annab dxomark.com low-light puhta pildi piiriks 3000, R6 puhul juba 3400. Niisama valges klõpsides on aga ka ISO väärtus 8000 täiesti vaadatav, vahel ka kõrgemad tulemused.
Kehva on see, et teatud žanrite puhul on suurem kroppimise võimalus pildi kvaliteedist olulisem – näiteks metsloomi taga ajades. Loom on niikuinii karvane, asi siis see väike ISO müra ära taluda on, aga kui lähedale kroppida ei saa, siis kaugelt võetud pilt on omadega koos loomaga metsas. Nii et loomafotograafidele on ehk R5 tõesti parem valik…
Mälukaardid, akud ja muu
R6-l on kaks SD-kaardi pesa. Olin äsja soetanud 5D-le CF-kaardi, kuna SD jäi aeglaseks. Aeglaseks ei jäänud kaart aga mitte seetõttu, et see oli SD, vaid seetõttu, et 5D-l puudus UHS-II tugi, mis oleks võimaldanud kaardil maksimaalset lubatud ligi 300 MB/sek kirjutuskiirust välja võluda. R6-l on UHS-II tugi olemas ja mitte mingit vajadust CF-i järgi pole. Pikemalt peatun sellel sarivõtte blokis.
Suur oli mu ehmatus, kui avasin distantspäästiku kaitsekatte ja avastasin, et kurat küll, jälle uued pesad. Ei olnudki uued, hoopis vanad. Tõmbasin kunagiselt 6D-le ostetud distantspäästikult 5D-ga ühilduva vahejupi ära ja päästik töötab nagu siidi. Tore, jälle väike kokkuhoid.
Teine kokkuhoid tuli akude pealt – 5D mk IV varuaku LP-E6N läheb lupsti nii kaamerasse kui laadijasse, ehkki R6 originaalaku tähisele on lisatud H täht – LP-E6NH, kuna see on suurema mahtuvusega, 1865 mAh vs 2130 mAh.
Ülejäänud pordid on tavalised, ei midagi jahmatavat. Wifi ja Bluetoothi ühendused on ka olemas.
Dünaamiline ulatus
14,3. Eelmisel kaameral oli 13,6. Sony tippmudelitel on kuni 14,7. Kes neid komakohti ikka loeb. Korralik dünaamiline ulatus ja tõsist testi ma küll sel teemal tegema ei hakka.
Tagumine ekraan
Lõpuks ometi pöördekraan! Rohkem polegi midagi öelda, mul oli kõrini iga lilleõie pärast mudas püherdamisest ja ilma naljata, seetõttu on jäänud tegemata sadu lille- ja makrofotosid, sest mitte igal pool pole kuiv ega lebomatti kaasas. Pöördekraaniga saab seevastu kükitades ka pilti teha.
Nüüd aga tõsisemate parameetrite juurde, mis Canon R6-st väga tegija kaamera teeb.
EF-objektiivide funktsionaalsus
Üldiselt on muutunud ebameeldivaks tavaks, et hübriidile üleminek tähendab ka sunduslikku uue bajonetiga objektiivide kasutuselevõttu. EF-RF adapter töötab aga laitmatult ja mitte mingisugust ajaviidet või tõrget teravustamisel tunda pole. Ei saagi olla, sest adapter on lihtsalt üks klemme täis seest tühi rõngas, ainus lisaajakulu on aeg, mille jooksul elektriimpulss läbi mõne sentimeetrise juhtme jookseb. Seega saan ma kasutada kõiki olemasolevaid objektiive vähemalt sama hästi kui enne, tegelikkuses aga isegi natuke paremini.
IBIS
In-body image stabilization ehk kaamerasisene stabilisaator. Arusaadavatel põhjustel ei mõista osade teiste kaameramarkide omanikud mu vasikavaimustust, aga Canoni omanikele on see esimene kord kõnealust luksust nautida. R6 sisse ehitatud IBIS töötab lihtsalt suurepäraselt ja väidetavalt teeb kuni 5-stopiline kerestabilisaator ka kõikidele teistele sarnastele nähtustele silmad ette.
Käest ilma stabilisaatorita objektiiviga (Sigma, mitte Canoni L-seeria vms!) 3-sekundilise terava pildi tegemine ei vajanud eriti suurt pingutust. Loomulikult sõltub kõik ka fookuskaugusest.
Kui kaamerale ette keerata RF-bajonetiga objektiivid, siis osadega neist saavutatakse suisa 8-stopiline stabilisatsioon ja seda just tänu sensori liikumist soodustavale bajoneti suurusele, milles kõik otsesed konkurendid alla jäävad.
Adapteriga on stabilisaatoritega EF-objektiividele IBIS-e mõju siiski vaevumärgatav. See on olemas, kuid vanemad objektiivid ei ole loodud IBIS-ega ülearu koostööd tegema või ei tahtnud Canon vanade torude omanikele lihtsalt kõiki trumpe kätte anda.
Nii et iroonilisel kombel on ilma stabilisaatorita (ka kolmanda tootja) objektiivid R6 ees justkui tõhusamad, kui stabilisaatoriga EF-objektiivid. Tegelikult on see siiski poolik tõde, kuna kõik sõltub konkreetsest objektiivist. Sigma mängis kaasa, aga stabilisaatorita Canon 50 mm f/1.8 STM jällegi mitte.
Autofookus
Oi kurja. 1053 teravustamisala ajas alguses juhtme korralikult kokku. Lihtne inimene teravustab ju ühe keskmise alaga, see segane aparaat teravustas sinna ja tänna, kuidas tuju tuli ja niimoodi peaaegu terve kaadri ulatuses.
Alade arv polegi oluline, oluline on kiirus ja nüüd tuleb mängu üks meeletu eelis, millega Canon paljudele „imemasinatele“ pika puuga ära teeb.
Selleks on hämaras teravustamine. Kuna kaameramarke ja mudeleid on palju, siis on ka erinevaid tehnoloogiaid palju. Soovimata kellelegi liiga teha, jätan erinevad margid täpsustamata.
Küll aga on selge, et Canon R5/R6 on üks vähestest hübriidkaameratest, kus toimub teravustamine sarnaselt peegelkaameratele lahtise ava pealt ka siis, kui ava on väikseks keeratud (loe: suurema väärtusega). Suutsin tuvastada, et Fuji näiteks kompenseerib seda parematel mudelitel ISO-boostiga, milles pole ka midagi halba. Pigem on halb see, et paljudel kallitel kaameratel kiilub hämaras teravustamine väikese ava pealt korralikult kinni.
Sellest on vähe räägitud, sest enamus fotograafe paugutavad hämaras ju niikuinii lahtise ava pealt, aga kui soovid sumedas ruumis välkudega näiteks portreefotosid teha, kus terav oleks nii lebava inimese talje kui nägu, siis muutub see tõsiseks probleemiks. Testisin ka ise üle ja kinnitan, et lahtise ava pealt toimub teravustamine ka EF-RF adapteriga EF-objektiivide puhul, mis on väga suur pluss Canoni aadressil ja toetab tugevalt kaamera välja vahetamist.
Servo on superkiire ja täpne. Ebaõnnestunud kaadreid tuli alguses küll, aga takkajärgi sain aru, et viga polnud kaameras, vaid minus, kes ma sellise kuulipildujaga lihtsalt õigeid seadistusi paika ei osanud panna.
Sarivõte
Sõltuvalt objektiivist ja aku täituvusest kuni 20 fps. Hübriidide maailmas ei midagi erilist, Canoni kasutajale aga tohutu hüpe. Iseäranis cool on asjaolu, et korraliku mälukaardiga tundub sarivõte peaaegu igavene. Tulistasin RAW + JPG formaadis üle 160 kaadri järjest ja tüdinesin ära. Töötab normaalselt järelikult 😊
Eye-detection
Täiesti eraldi peatükki väärib silmatuvastusrežiim, mis töötab hirmkiirelt ja peaaegu vigadeta. Väljamaa testijad on jõudnud enam-vähem ühehäälsele järeldusele, et tegemist on parimaga, mis turult saada on. 5D mk IV ei hiilga eriti ka oma näotuvastusega, R6 aga jälitab pisikest silmagi väga täpselt.
Kokkuvõte
Tegelikult on R6-l veel huvitavaid funktsioone, mida väga tihti ei kohta – kasvõi fookuskahveldamine, mille käigus teeb kaamera järeltöötluse tarvis ise vajaliku fookuskuhja valmis.
Menüü on tuttav ja turvaline Canoni menüü, uued nupud on pigem mugavamad ja uuenduslikud, kui see õnnetu „playback“ välja arvata.
Armastades oma vanadest asjadest mitte kergekäeliselt loobuda, olin isegi veidi üllatunud, kui kiirelt truult teeninud 5D mk IV moraalselt vananenuks muutus. Kindlasti oli oma osa ka hinnal, sest kui R6 oleks R5-ga sarnases hinnaklassis (4849 € – Fotoluks), siis vaevalt kaameravahetus nii kergekäeliselt oleks toimunud. Kuid sellise võimsa kaamera eest on alla 3000 eurone hind igat senti väärt ja julgen Canoni paadunud austajatele soovitada, et 5D mk III, mk IV või 6D mk II pealt üleminek R6-le on igati õigustatud.