Toimetusele kirjutas kirglik linnupildistaja Arne Kiin, kes jagab oma isiklikke kogemusi Sigma 150-600mm f/5-6.3 DG OS HSM Sports objektiivi kasutamisel.
Avaldame teksti muutmata kujul.
Mõni aeg tagasi, kui telearsenali uuendamine päevakorras oli, langes valik peale pikka kaalumist Sigma 150-600mm F5-6.3 DG OS HSM Sports objektiivile. Nüüd, mil tubli aastaring Sigmaga täis pildistatud, on paras aeg oma kogemused kokku võtta.
Esimene mulje: objektiiv on suur, täispikkus koos varjukiga 47 sentimeetrit. Ka päris raske – kaalu 2,86 kilo. Õnneks on nii gabariidid kui kaal selle objektiivi juures selgelt funktsionaalsusega seotud. Täismetallist korpus, aukartustäratava tugevusvaruga (samuti metallist) valgusvajuk – igalt poolt paistab, et objektiiv on ette nähtud kõvaks igapäevaseks tööks. Sigma Sports-seeriale kohaselt ei puudu tihendid kõigi nuppude, esiläätse ja kaamerabajoneti ümber. Õige mitmest vihma- ja lörtsisajust on objektiiv minu käes läbi käinud probleemideta.
Objektiivi efektiivseks fookuskauguseks APS-C sensoriga kaamera ees on 240-960mm, mis on linnupildistaja seisukohalt ideaalilähedane. Lühemaga pole palju midagi peale hakata, pikemaga tekivad juba probleemid stabiliseerimise ja õhuvärelusega.
Nõnda suur ja raske objektiiv ei ole kindlasti see, millega loodusesse ringi hulkuma minna. Kõige paremini sobib Sigma 150-600mm Sports varjest ja statiivilt pildistamiseks. Varjes on suumil fiksobjektiivi ees määratu eelis – see võimaldab kõik lähedal ja kaugel toimetavad suured ja väikesed elukad sobivas suuruses pildile saada. Oma talvise linnuvarje ees näen nii kopsakaid ronki kui tillukesi põhjatihaseid, üksainus käeliigutus võimaldab ühtedelt teistele ümber lülituda, lähiportreedelt keskkonnapiltidele siirduda. Suumirõngast ei viitsi selle juures enamasti keerama hakatagi, Sigma poolt lisatud push/pull funktsioon (süvend objektiivi eesotsal, kuhu sõrmi toetades võib lükata/tõmmata) muudab suumimise äärmiselt mugavaks. Kõigile skaalale märgitud fookuskaugustele võib suumirõnga ka lukustada, eriti hästi on aga Sigma poolt läbi mõeldud see, et lukustuse mahavõtmiseks piisab tugevama jõuga suumimisest. See on väga käepärane kiiret reageerimist nõudvates situatsioonides.
Enim kriitikat on selle objektiivi juures pälvinud madal valgusjõud (alates 300 mm-st F6,3). Peab aga nentima, et valgusjõu, kaalu, gabariitide, pildikvaliteedi ja hinna kokkuvõttes on Sigma siin leidnud õnnestunud kompromissi. Sigma omad objektiivid 200-500mm F2,8 ja 300-800mm F5,6 on heaks näiteks, missugustesse äärmustesse valgusjõudu ja fookuskaugust taga ajades välja võib jõuda.
Nii suure ja raske objektiivi omaniku varustusse peaks kindlasti kuuluma korraliku kiikpeaga varustatud tugev statiiv. Kuulpea kipub sellise raskuse all nõrgaks jääma, kiige puhul aga aitab objektiivi oma kaal stabiilsusele kaasa. Prooviks tegin võrdleva testi suurima Manfrotto kuuliga – kiigelt sain 50% teravaid võtteid enam.
Taltsamate lindude jäädvustamisel, kes pildistaja liikumist taluvad, on palju abi ka monopoodist, mis kaalu enda kanda võttes stabiilsust säilitada aitab.
Kas sarnase “kahuriga” on võimalik ka käest pildistada? On, ja isegi minuealisel 60+ tegelasel. Käsi väsib selle kaalu all õige ruttu, ent ootamatud kohtumised metsaelanikega, kus statiivi ülesseadmiseks aega ei jää, kestavadki tavaliselt vaid mõne viivu. Käest pildistamisel on stabilisaator suureks abiks, selle võimekust pole küll eraldi mõõtnud, ent teravaid pilte olen pikimal fookuskaugusel saanud veel 1/160 sekundiga. Mingit imerohtu stabilisaatorist siiski loota ei maksa, kustutab see ju ainult objektiivi liikumisi, mitte pildistusobjekti omi.
Objektiivi tähtsaimat omadust ehk pildikvaliteeti hindama asudes tuleb kindlasti eelduseks võtta, et nii madala valgusjõu juures peab kasutuskõlbliku kujutise saama juba täisavaga. Kui piisavalt hea tulemuse kättesaamiseks peaks objektiivi veel kasvõi ühe astme võrra diafragmeerima, poleks sellest meie kehvapoolsetes valgusoludes enam tööriista.
Minu kogemus ütleb, et Sigma 150-600mm Sports on täiesti kasutatav juba lahtise avaga. Pildistangi peaaegu alati väärtusega 6,3. Harva lubavad valgusolud ava sulgeda väärtuseni F8, sel juhul on pildikvaliteedis marginaalset paranemist märgata. Ei saa unustada, et linnud, eriti väikesed, on väga liikuvad ning neid tuleb pildistada kiire säriajaga, mis omakorda tingib lahtisema ava kasutamise.
Siinjuures tasub puudutada üht aspekti, millele ülevaadetes tavaliselt tähelepanu ei pöörata – see on valgusjõuliste teleobjektiivide ülikitsas teravussügavuse ala. Isegi varblase suurust lindu avaga F2,8 lähedalt ja otsevaates pildistades jääb silmadele teravustades nokaots juba veidi teravusalast välja. Tahapoole minnes kaob teravus juba linnu rinnal, jalad ja saba meenutavad pigem udukogu. Kunstiline väärtus võib niisugusel pildil ju olla, ent konkursile või pildipanka pole seda mõtet pakkuda. Linnupildistamise praktika näitab, et piisava teravussügavuse saavutamiseks tuleks lähivõtetel APS-C sensoriga kaamera objektiiv diafragmeerida vähemalt väärtuseni 5,6. Seega pole linnupildistajal mõtet iga hinna eest suurimat valgusjõudu taga ajada, kõik, mida see talle annab, on veidi eelist autofookuse kiiruse ja täpsuse osas.
Ülepea tasub pildikvaliteedi hindamisel mitte juhinduda internetifoorumeid täitvate “ekspertide” targutustest, vaid vaadata, kuidas käituvad need, kes pilte tegelikult tarbivad. Vast piisab, kui ütlen, et suur osa minu Getty Images pildipangas müügil olevatest linnufotodest on tehtud nimelt selle objektiiviga.
Vinjeteerumise kohta võib märkida, et isegi täisavaga ei ole see väiksema sensoriga kaamera kasutajale probleemiks, kuna objektiivi äärealad jäävad sel juhul kujutise moodustamisest välja. Sama asjaolu mõjub soodsalt ka pildikvaliteedile.
Autofookuse kiirust iseloomustaksin sõnaga “piisav”. Varem kasutuses olnud 300mm F2,8 objektiivist jääb Sigma küll maha, ent kui kolmesajasele fookuskauguste võrdsustamiseks lisada kahekordne telekonverter, on Sigma juba kiirem. Kalibreerimisseadme – USB doki – abil on võimalik teravustamist kohandada, valides kas kiiruse või täpsuse prioriteedi. Olen ise peale katsetusi pidama jäänud kiiruse prioriteedi juurde, sealjuures täpsuses märgatavalt kaotamata. Objekti kiiremaks fookusesse saamiseks tasub kindlasti kasutada eelteravustamist jm nippe. Niisugust objektiivi pole aga veel tehtud, mis teravuse kindlalt lendava tihase peal suudaks hoida!
Dokk on nii selle kui teiste uuemate Sigma objektiivide juures “must have”. See võimaldab objektiivi tarkvara uuendada, aga ka teravuse seadele täppishäälestuse teha. Viimane on küll kaunis aeganõudev tegevus (4 fookuskaugust, igal 4 võttekaugust), ent tasub kindlasti vaeva – nõnda saab objektiivi võimalustest “viimase võtta”. Lisaks annab doki abil seadistada seda, kuidas stabilisaatori töö pildinäidikus kajastub. Kolmest variandist (Dynamic, Standard ja Moderate) jäin peale katsetamist pidama viimase juurde. Ka Full Time MF-funktsioon tasub linnupildistajal doki kaudu sisse lülitada, see võimaldab isegi järgiva autofookuse režiimis teravust käsitsi korrigeerida ja on vägagi abiks, kui lind näiteks puuokste vahel ringi hüpleb. Veel üks doki seade lubab võttekauguste vahet määrata – nii ei hakka autofookus objekti lähimast lõpmatuseni otsima.
Kui rääkida miinustest, siis kõige ebaõnnestunumaks võib Sigma juures pidada statiivikinnitust. Õieti mitte kogu kinnitust, vaid selle jalaosa, mis on liiga lühike, sile ja kerele ebamugavalt lähedal, nii et objektiivi kinnastatud käega kandmine kõne alla ei tule. Lisaks puudub jalaosal üldlevinud Arca-Swiss tüüpi kinnitussoon. Sigma pakub lisavarustusena statiivijalga TS-81, mis on küll kõigist neist puudustest vaba, ent hinnalt tublisti üle 200 €. Probleem sai lahendatud nõnda, et hankisin 20 cm pikkuse Arca-Swiss kiirkinnitusplaadi, mis nüüd kahe kruviga permanentselt statiivijala küljes seisab. Kuna suumides objektiiv pikeneb ja raskuskese muutub, siis lubab pikk kinnitus ka iga fookuskauguse jaoks tasakaalupunkti leida.
Kokkuvõtteks. Kindlasti ei ole Sigma 150-600mm F5-6,3 Sports puhul tegemist universaalobjektiiviga. Selle kõrval võiks linnupildistaja telearsenali kuuluda ka midagi kergemat ja valgusjõulisemat. Omas kasutuses on veel Canon 300mm F4, millele vajadusel lisan 1,4x telekonverteri. Kui aga valgust on pisut enam ning olud võimaldavad ka statiivi kasutada, ei ole Sigma 150-600 Sports´ile kerge samaväärset alternatiivi leida.
Rohkemate Arne Kiini töödega saab tutvuda järgnevate linkide tagant: