Antud kontekstis tuleb päevapiltniku terminit võtta sõna-sõnalt – piltnik, kes pildistab päeval. Öösel pole peale kuu jahtimise selle objektiiviga suurt midagi teha. Hinna ja kvaliteedi suhe on riistapuul aga ikkagi väga hea!
Tavaliselt kirjutan tehnikaülevaateid nii, et enne hea ja siis natuke virisen ka. Et mitte lugejaid eksitada, teen seekord vastupidi, sest kui kellegi jaoks on selle objektiivi miinused diililõhkujaks, saab ta artikli kohe kinni panna ja aega rohkem mitte raisata.
Fikseeritud f/11 (ei alla ega üles, alati f/11) avaga 800 mm fookuskaugusega kahur on küllaltki kentsakas toode. Maksab Fotoluksis 1099 eurot, mis fotomaailmas on üpriski kommiraha ja sellise fookuskauguse juures suisa peenraha.
On selge, et nii väikese summa eest tuleb ka lõivu maksta, sest Canoni tippklassi superteled maksavad ju viiekohalise summa.
Et objektiiv pole ilmastikukindel, on hinnalipikut arvestades igati loogiline.
Et stabilisaatoril pole erinevaid režiime, on ka väike mure, vähemalt harrastaja jaoks.
Manual override puudub. Kes ei tea, mis see on, ei oska sellest ka puudust tunda. Kes teab, oskab ise hinnata, kui vajalik see talle on.
Vähim teravustamiskaugus 6 meetrit ei ole ka suur traagika, lihtsalt selle toruga makrofoto laadseid pilte teha ei saa, sest 6 meetri pealt kaob juba suurendusmoment ära. No elame ka üle.
Et objektiiv pilti hakkaks tegema (ja kaamera üldse pildi ette võtaks), tuleb toru kõigepealt tromboonina pikaks venitada ja siis ära lukustada. See on lihtsalt veider ja polegi mingi probleem, paljudele on see isegi plussiks, kuna kokku pakituna on kõigest 1,26 kilogrammine objektiiv 28 cm pikkune ja mahub peaaegu igasse fotokotti.
Aga nüüd tuleb tõsisem mure. Canoni (ja paljude teiste kaameramarkide) kasutajad on harjunud, et autofookus töötab objektiivi maksimaalse lahtise ava pealt. Kui toru maksimaalne ava on f/5.6, siis keera see pildistamisel nii väikeseks kui tahad, autofookus kasutab ikka 5.6 ava ja hetk enne pildi tegemist tõmmatakse ava väiksemaks. Sellepärast nimetataksegi suure avaga objektiive kiireteks – mida rohkem valgust läbi pääseb, seda kiiremini autofookus töötab. Avade f/5.6 ja f/11 vahe on 2 stoppi, mis fotomaailmas pole päris terve igavik, aga kehvades valgusoludes läheb AF maruaeglaseks.
Päris hämaras ja pimedas pole f/11 avaga autofokusseerimisega enam mitte midagi peale hakata, sest põhimõtteliselt see peaaegu ei tööta. Lahendus on muidugi manuaalfookust kasutada, aga see on ka paras jändamine, seda enam, et hübriidkaamerate view-finderid on elektroonilised (loe: säbrulised ja hämaras valusad vaadata) ning 800 mm pealt tõmbleb käest tulistades kaader ka suht korralikult, nii et manuaalne fokusseerimine on kunst omaette. Muidugi, statiivi pealt pole see mingi probleem, aga ma teen objektiivide teste eranditult käest tulistades, sest statiivilt saab sardelliga ka pildi kätte.
Kui aga leiad mõne valgusallika, näiteks tänavavalguslambi, siis natuke nikerdades saab autofookuse ka tööle, mis muidugi ei tähenda, et ülikõrge ISO ja ikka liiga pika säriajaga pildid esitlemist vääriksid. Kuid veelkord – EF seeria 800 mm fookuskaugusega f/5.6 objektiiv maksab 15 000 €, nii et 15-kordse hinnavahe korral võib selle kahestopilise eripära andeks anda. Lihtsalt öösel varjes passivatel loomafotograafidele pole see mõeldud.
Nüüd aga head asjad ja neid pole üldse vähe.
Esiteks, nagu märgitud, on objektiiv kerge. Kunagi oli mul Canoni suumtorude lipulaev 200-400 mm f/4 + 1,4 TC, mis kaalus 3,6 kilogrammi. Ka täiskasvanud mehele hakkas see objektiiv kaalu tõttu lõpuks ikkagi närvidele käima. Eelmainituga võrreldes on 800 mm f/11 nagu vanaema seebikaamera, tugeva tuulega oli suisa imelik, et objektiiv hakkas käes tuule järgi suunda muutma.
Objektiivil on kaks rõngast – fookusrõngas ja kontrollrõngas. Viimane on RF-objektiivide üliäge vidin, mille abil saab muuta ISO, särikompensatsiooni, säriaega ja ava (va fikseeritud avaga objektiividel muidugi).
Bokeh. Kuna objektiivi sees peale klaasi ja stabilisaatori põhimõtteliselt midagi rohkemat polegi, sealhulgas puuduvad ka labad, siis kaovad tagaplaanilt ära ka vahel veidi inetud kandilised mummud. Selle negatiivseks kõrvaltoimeks on muidugi asjaolu, et päikesele ega muudele valgusallikatele ei ole võimalik kiiri tekitada.
Kiirus. Kuniks on valgust, seniks on see objektiiv päris kiire. R6 kaamera AF-süsteem on väga hea, kuid heas mõttes sisutühi fikseeritud fookuskauguse ja avaga klaasihunnik teeb protsessi veelgi kiiremaks, kuna objektiivil ei ole vaja ressurssi tühja-tähja peale kulutada. Piiks, objekt fookuses ja asi vask. Servo on keskpärane, kajakate pildistamiseks kõlbab küll, ehkki praaki viskab ka korralikult sisse (poole sellest praagist võib rahus überpika fookuskauguse ehk pildistaja kogenematuse kapsaaeda visata).
4-stopiline stabikas on tasemel ja IBIS annab ühe lisastopi juurde ka, nii et kindlama käega on võimalik staatilistest asjadest ka 1/25 sekundilise säriga terav pilt koju tuua.
Nüüd kõige olulisem. Teravus. See objektiiv pole maailma teravaim, kuid oleme ausad – 800 mm pealt hakkavad rolli mängima igasugused erinevad asjad, alates pildistaja oskustest ja lõpetades suure distantsi pealt tekkivate õhuvirvendustega. Samas, ükskõik, millise pika toruga ma Tallinna siluetti pildistanud olen, alla ta oluliselt ühelegi küll ei jää. Ka kauguses ukerdavad luiged jäid igati taluvuse piiresse.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sellel veidral objektiivil on palju miinuseid, aga ka palju plusse. Kui kaalukausile panna ka toote hind, siis selle raha eest on toodet rohkem, kui oskasin oodata ja kes vähegi tahab maailma endale mõistliku hinnaga lähemale tuua, siis see Canoni hübriidkaameratele mõeldud superteleobjektiiv on kui rusikas silmaauku.