Juba aastaid olen jäädvustanud erinevaid hetki – murutasandilt pilvedeni välja. Umbes viis aastat tagasi hakkasin rohkem tegelema aeropildistamisega, mistõttu mujale nii tihti ei jõua.
Põtru olen kummalisel kombel ikka aegajalt jälle kaameraga tabada üritanud. Eriti agaralt sügiseti Matsalu luhtadel, kus käivad uhkeid sarvilisi pildistamas paljud fotohuvilised üle Eesti. Põtru on tegelikult kõikjal Eestis ja tõenäosus neid tabada üsna suur. Iseasi kas see õnnestub, minnes metsa mõttega “täna pildistan põtra”. Päris nii lihtne see pole, kuid mõnikord läheb ka nii mõeldes õnneks. Seekord sain vihje oma naiselt, kes eelmisel õhtul samas kohas kaheksat põtra koos askeldamas nägi ja pildistas. Läksin järgmisel õhtul kohale. Kõik andis lootust, et kui põdrad ilmuvad, siis võib ka mõned fotod saada. Ilm soosis igati ja meeleolu oli hea. Tegelikult ei tea kunagi kas loomad on jälle seal, kus neid varem nähtud sai. Kas nad tulevad samast kohast metsast välja, kas nad saavad inimese haisu ninna ja kui saavadki, kas tuiskavad metsa ära või on tegu julgemate ja uudishimulikumate loomadega.
Loomulikult lootsin viimast. Metsadevaheline põllulapp oli suur, seal leidus ka rohtunud puudega kivikülve ja elektriposte, mille taha varjuda. Kruvisin kaamera statiivi külge, tõmbasin varjevõrgu üle pea,valisin välja ühe metsalähedasema kivisaare ja jäin sinna ootama. Õnn oli sellel õhtul minu poolt, sest peale tunnikest nihelemist ja ootamist, tulid minu selja taga asuvast metsatukast välja põdrad. Ja lausa viiekesi! Tegu oli uudishimulike sellidega, kes ei ehmunud katikuklõpsude peale metsa. Vastupidi, nad tundsid ennast suhteliselt vabalt. Kes sõi, kes sügas end, kes puksis kaaslast. Kord eemaldudes, kord lähenedes. Tekkis kerge tunne nagu oleksin pereliikmeks võetud. Vahepeal sai selgeks, et statiiv on pildistamisel kohati parajaks nuhtluseks, sest kui soovisin kiirelt ennast keerata või muudmoodi asendit muuta, siis statiiv segas seda tegevust. Seetõttu tuli see poole pealt põhimõtteliselt põõsasse visata. Ometi peaks statiiv elu mugavamaks tegema.
Vahepeal toimetasid kaugemal ka metskitsed ja üksik rebane. Põtru tuli ajapikku põllule juurde. Vahepeal jõudis päike metsa taha magama heita ja värvis taeva mitmevärviliseks, pakkudes kuskil kellelegi head materjali maastikufotodeks. Kui koju hakkasin minema, oli juba kottpime ning tundsin, et on juba päris külm. Minnes auto juurde tagasi, oleks üks metskits mind peaaegu pikali jooksnud ja külmatunne kadus kui pühitult. Sellel kevadel võtan plaani veel vähemalt ühe retke põtrademaale, kuna tütargi sooviks põdra lähemalt pildile saada. Loodetavasti on siis sõbrad põdrad veel sealmail.
Uve-Raini teiste piltide ja tegemistega saab end kursis hoida järgmistelt linkidelt:
