Külaskäigul ämma juurde ilmusid ühel varahommikul õue peale kaks noort rebast ja nõudsid ilma ette teatamata fotosessiooni, mis kujunes lõpuks pooleteist tunni pikkuseks. Jooksin une pealt voodist välja ja viskasin kastesele murule kõhuli ning hakkasin reinuvadereid siia-sinna juhendama. Uskumatul kombel päris mitmel juhul võtsidki nad minu nõuandeid kuulda. Poseerisid nii üht- kui teistpidi, koos ja eraldi. Saime nii viisakaid portreepilte kui ka krutskeid täis kaadreid.
Mõningal juhul pidin repsidel paluma objektiivist paar sammu kaugemale astuda, sest kaameral tekkis fokusseerimisega tõsiseid raskusi. Olid teised lausa paiulatuses. Vahepeal jõudsin endal silmad puhtaks pühkida ning tõdesin, et see polegi unenägu.
Koduhoovis olnud kassidele pakkusid nende territooriumile saabunud külalised suurt huvi ning üksteist vaadeldi erilise uudishimuga. Ega kassid ja koerlased pole kunagi just suurimad sõbrad olnud. Ei möödunud lõpuks ka seekordne kohtumine ilma väikese tagaajamiseta, mille tulemusel leidis miisu nimega Pilli end kolme-nelja meetri kõrguselt puu otsast ning noored rebased jäid nõutute nägudega pea kuklas vaatama, et miks küll keegi nendega mängida ei taha.
Enne kui reinuvaderid läksid oma teed metsa poole tagasi, tekkis ühel ülemeelikul fotosessioonil osalejal pildistamise lõppedes ka kange tahtmine fotokoti küljes oleva statiiviga pisut rammu katsuda ja hambaid sügada (kumbki osapool antud intsidendis kannatada ei saanud).
Lõpetuseks suurimad tänusõnad ämmamammale, kes rebaseid nähes mind kohe äratama tõttas!
Rohkem pilte leiate siit: