See juhtus täpselt nädal tagasi, 9.märtsil. Öösel oli maha sadanud õhuke lumevaip. Õhtuks metsa jõudes tervitas mind kena jäljeraamat! Peagi leidsingi sellelt lumevaibalt värsked ilvese jäljed. Arvatavasti oli tegemist sama ilvesega, keda lootsin seal tabada juba aasta eest – just nii kaua on vahelduva eduga seal üks isailves oma samme seadnud. Ajasin natuke tema jälge ning pidin tõdema, et looma liikumise suund oli sügavale metsa, kus puudub igasugune nähtavus ja võimalus talle märkamatult ligi pääseda.
Tundsin kahetsust, et ei jõudnud metsa päikesetõusuks, kuigi just see plaan mul algselt oli. Kui oleksin jõudnud, oleksime ehk kohtunud selle ilvesega? Mis seal ikka. Liikusin edasi teadmisega, et väike võimalus kohtumiseks siiski on. Ilves on väga liikuv loom ja pealegi on hetkel nende jooksuaeg. Sõitsin edasi ja kammisin liikumise pealt põgusalt metsasihte.
Ühe järjekordse metsasihi juures käis mul võpatus läbi – ILVES!!! Istub ilusti püstises asendis! Aeglustamata hoogu sõitsin edasi. Jõudsin veel mõelda, et esiteks ei ole mõtet pidurdada, loom paneks arvatavasti minema. Teiseks ei ole kaamera kohe pildistamisvalmis – peaksin mõõtma säri ja olema valmis. Kolmandaks oleksin pidanud ilvese nähes ajama objektiivi autoaknast välja – seegi on risk. Neljandaks peaksin pildistama läbi salongi ja see ei ole hea mõte. Soojem õhk (kuigi küte on välja lülitatud ja aknad avatud) autos ja väljas olev karge õhk mõjuks pildijoonisele rängalt. Niisiis sõitsin edasi ja vajutasin hoopis gaasi põhja. Jõudsin veel mõelda, et oli ju ilves, see ei olnud rebane? Loom oli varjus ja nähes teda vaid hetkeks, käib peast läbi igasugu mõtteid ja kalkulatsioone. Paarisaja meetri kaugusel sain auto ümber pööratud. Mõõtsin säri ja ajasin objektiivi autoaknast välja. Nüüd olin ma valmis! Sõitsin tagasi ja jõudes õigesse kohta, peatusin äärmiselt sujuvalt. Vaatan ja vaatan ning … pole! Ilvest ei ole! Jõudsin mõttes kahetseda, et oleksin võinud siiski enne peatuda ja proovida ikka pildi ära teha. Samas olen pildistanud varasemalt kümneid ilveseid ning teades nende käitumist, siis oleks minu käitumine olnud risk. Mida teeb aga üks ilves, kui ta soovib jääda märkamatuks? Ta teeb end nähtamatuks!
Seisin seal ja mõtlesin, kuhu ilves võis minna. Jään varitsusse. Näen teda ehk uuesti? Ja siis ma viimaks märkasin! Kohas, kus ilvest esmakordselt märkasin, oli ta liikunud edasi ja visanud seejärel pikali. Seal ta nüüd siis lamas! Olin vaadanud temast lihtsalt mööda! Ta oli palju lähemal ning sulandus ideaalselt keskkonda. Palja silmaga ja põgusalt vaadates paistis ta lihtsalt ühe vana kännuna! Meid lahutas umbes 25 meetrit.
Tegin kiiruga mõned pildid ja pidin tõdema, et valgusolud on üsna keerulised. Jälgisin ilvese kehakeelt – ta oli rahulik ning mõtles ehk, et ma ei näe teda. Kogu minu toimetamine oli äärmiselt aeglane ja sujuv, et loom ei tajuks ohtu. Möödus minut, kaks. Ilves oli rahu ise.
Mul oli lootus, et kui kõik nii jääb, siis tuleb mul oodata vaid valgusolude muutumist. Kümme minutit hiljem oligi valgus juba hoopis teine. Pilt sai palju parem! Oodates veel, ajasin taskust välja telefoni ja kasutasin võimalust teha mõned lähivõtted ja üldplaanid ka Samsung Galaxy S22U telefoniga. Ilves lasi aga vahepeal silma looja.
Kakskümmend minutit hiljem oli valgus juba väga mahe ning tugev kontrast kadunud. Mul oli hea meel, et ilves lubas valgusolude muutumise ära oodata. Kätte jõudis ka aeg, kus ilves sättis end rahulikult minekule, pakkudes lõpetuseks veel kena etenduse kontserdi näol, mida võib kuulda mu Instagrami lehel ’L Y N X’ postituse alt.
Remo Savisaare piltidega saab lähemalt tutvuda siit: https://www.instagram.com/remosavisaar/
