Pikka aega olen mõelnud endast kui loodusfotograafist, kuna olen senini suures osas linde ja maastikke pildistanud. Samas on mulle kogu aeg pakkunud huvi nö. elus muusika. Eriti, kui kokkuleppel korraldajatega saan üritusele ka kaamera kaasa võtta. See aga tähendab, et saan kontsertidel mitmekordse elamuse – alguses hea muusika näol ning kodus fotosid üle vaadates tuleb kõik see veel korduvalt ja korduvalt uuesti silme ette.
Korra aastas, veebruarikuus, on Tapperi rockiklubis Howls of Winter nimeline kolmepäevane muusikafestival, mille alampealkiri on “Underground black metal gathering“. Ehk siis on mitmel päeval head ja paremat tumedama metal-muusika vallast. Olen seal praeguseks juba viiel aastal käinud. Sellel aasta toimus üritus üldse seitsmendat korda. Iga kord siis kaameraga, et lisaks suurepärasele muusikale ja mälupiltidele aastaid hiljem kõike seda ka fotode abil meenutada.
Tehniliselt on sedasorti kontsertide pildistamine enamasti väljakutsuv ja huvitav. Black metal on niigi tumedama, süngema ja varjatuma esteetikaga, kus live’is artistid tihtipeale soovivadki tagant paistvat ning võimalikult “pimedat” valgust. Näiteks oli seekordsel festivalil Bosnia ja Hertsegoviinast külas bänd Sulphuric Night, kus sisuliselt kogu lavavalgus koosnes küünlakumast. Seega lahtised avad ja hullupööra kõrged ISOd on alati fotokotis kaasas. Allpool olevad pildid ongi viimaselt festivalilt pärit.
Marko fotoloominguga saab tutvuda:
Lisaks leiab Marko pilte ka Jazzkaare pildigaleriist: