Ma töötan koolis eriklassi õpetajana ning hobi ja vahest ka lisatöö on fotograafia. Ma arvan, et olen üks nendest tuhandetest fotograafidest, kes oskab hinnata loodust tema ilus ja võlus. Aastate jooksul olen õppinud nii mõndagi. Lindude, loomade käitumist ja isegi mõne uue liigi selgeks saanud. Avastamist on alati äärmiselt palju ja iga kord on midagi uut.
Viimane seiklus viis mind Nelijärvele. Purgatsi järvel oli äärmiselt vaikne ja kuulda oli ainult konnade kutseid. Tuult ei olnud ja seal istudes vaatasin, kuidas konnad liikumatult vees üksteist kutsusid ja ringi ujusid. Tegelikult nad isegi ei kartnud mind, kes kõhuli neid jälgis. Ujusid lähedale ja uurisid oma punnis silmadega. Tütar ( lapsed on mul alati kaasas kui ma seiklema lähen ) püüdis ühe konna kinni ja andis talle musi ning ütles: “Emme ma andsin konnale musi ja see oli nii nii jube vastik.” Minule tegi see ainult rõõmu, sest sellised hetked jäävad pikaks ajaks meelde ja kui ei oleks läinud, siis ei oleks näinud. Seekord konn printsiks ei muutunud 😄 Ehk teinekord!
Monika teiste piltide ja käimistega saab tutvuda Monsa Photography leheküljel.
