Tedremäng ja elu selle ümber
Üheksa viimast kevadet olen käinud soos ühes ja samas tedremängus. Nii pikk aeg võimaldab teemasse päris sügavalt sisse minna, saada kogemusi ja teadmisi, elamusi ja pilte. Ma ei ole seadnud omaette eesmärgiks saada sealt mõnd ülimalt haruldast kaadrit. Pigem on mängus käimine saanud kevadete juurde kuuluvaks rituaaliks, mis laseb märgata nii looduse seaduspärasusi kui muutusi.
Kõik need pildid on tehtud umbes kahe ruutmeetri suuruselt alalt. Mängus ei saa fotograaf liikuda, vaid peab püsima ühe koha peal. Ainult objektiivi saab keerata eri suundadesse. Liiguvad mängijad, liigub päike ja muutub valgus. See paigalpüsimisel põhinev pikk vaatlus on omamoodi huvitav ülesanne, justkui meditatsioon.
Mõnikord on valgusolud erakordselt head, aga kuked on aja maha võtnud (peavad nn. rebase- ehk kullitundi). Siis otsid motiivi lähedal kasvavast villpeade kimbust või kadreerid soos hõljuvat uduviirgu. Või ajab läheduses jalutav sookurepaar armuasju, teevad kiivitajad mängulende, vilistab rüüt või trillerdavad suurkoovitajad. Kui istud kevadhommikul tedreonnis, oled lindude jaoks nähtamatu ning elu su ümber käib suure hooga.
Tedrekuked alustavad mänguga märtsi teises pooles (pärast külma talve hiljem, varasel kevadel varem) ja venitavad juunini välja (suured soojad mais – juunis pärsivad mänguindu). Kanad külastavad mängumehi aprilli lõpust mai esimeste hommikuteni. See on mängu kõrgaeg. Siis on kuked aasta parimas vormis. Kuke seisundit näitavad veripunased “kulmud”, mis paisuvad testosterooni mõjul pea kohale üles. Mida suuremad kulmud, seda mehisem kukk.
Iga tedrekukk kaitseb oma valdusi väljaspoolse naabermängija eest, üritades samas hõivata seespool paikneva kuke platsi. Juhtkuke ala asub mänguplatsi tsentris. Kanad eelistavad keskele jõudnud juhtkukke, aga on ka erandeid, nii et õnn võib naeratada ka ääremängijale.
Aja jooksul jäävad mõnede mängijate näod meelde. Oli üks juhtkukk, kellel oli ülemise noka ots ära murdunud, ja oli üks ääremängija, kes alati enne kaklusesse sööstmist hakkas end kohapeal keerutama. Eripärased tüübid jäävad silma ja pikalt mällu.
Kudrutamise mulin kostub soost paari versta taha, aeg-ajalt lastakse susisevat kõhvi ja tehakse end nähtavaks üleshüpete ja tiibade vehkimisega. Konfliktid tekivad piiridel, kui naaber üritab sisse tungida. Siis võetakse ähvardavaid poose, kui neist ei piisa, läheb kakluseks. On mänge, kus kaklusi tuleb harva ette, ja on mänge, kus kuked on riiakad ja lähevad alatasa karvupidi kokku. Löömingud, nagu ka kukkede kohtumised kanadega, kipuvad olema fotograafi tedremängu kõrghetked.
Ingmar Muusikuse piltide ja tegemistega saab tutvuda tema Facebooki ajajoonel.