Sellised projektid ei ole just suured klikimagnetid, kuid seda suurem väljakutse on see just teostajale.
Alguse sai see soovist pildistada vana keskformaatkaamerat, kuid mitte klassikalises tootefoto võtmes, vaid mõte oli lisada miskit, mida esmapilgul ei taba või ei hooma. Kaamera ise sattus minu kätte juhuse tahtel ning oli aastast 1990 ja täiesti kasutamata.
Seadsingi oma sammud siis lähimasse stuudiosse ehk selleks on mul multifunktsionaalne köök. Köögis lauale fotokomplekti sättides tekkiski idee, et miks mitte mängida vaataja silmapette peale. Selline, mis esmapilgul ei reedakski, kuidas foto tegelikult tehtud on. Sai paika sätitud võttenurk, 3D illusiooniks erinevat värvi paberid ning siis juba suurem töö fotol tasakaalu leidmisega. Algul sai katsetatud Kiev60 originaal kaelarihmaga, kuid tehtud proovikaadreid vaadates ei tekkinud seda “miskit”. Kaamera enda rihm oli rohmakas, ei paindunud õige nurga all ning ei loonud sellist muljet, nagu lõpptulemusena näha soovisin. Meenus, et kusagil kapisügavuses peaks olema üks eksponomeeter, mille kaelapael on oluliselt kergemini manipuleeritav. Natuke asjade sättimist ning tulemus ei lasknud end kaua oodata. Soovitud kaader oli käes. Rõhutamaks natuke ajastu hõngu, sai foto tehtud must valgeks ning kaader sai lõigatud ruudu formaati. On ju Kiev60 kaader ise 6 cm x 6 cm.
Mõne aja pärast tekkis mõte, et prooviks millegi voolavaga saavutada analoogset tulemust. Esimesena, mis pähe turgatas, oli värv. Värv ise pidi olema selline, mis natuke veniks ning laualt kohe plehku ei paneks.
Fotole endale sisu ja mõtet otsides sai otsustavaks artikkel, kus kirjeldati üha suurenevat inimeste vaimset väsimust ning sisemisi pingeid seoses praegusel hetkel toimuvaga. Iga graniittahvel fotol tähistaks erinevaid eluvaldkondi, mis meie mõtetes on korrapäraselt organiseeritud üheks mõttemustriks. Aga kunagi ei tea, milline valdkond võib pingele järele anda.
Asjade paika sättimisel tuli teha päris mitu katset, et värv paberil voolaks ikka soovitud suunas. Paber pleksiklaasist alusele ning siis värvi tilgutama. Liiga suurt kaldenurka ei saanud panna, sest siis kippus värv liialt kiiresti ning kaugele voolama. Mõned katsed hiljem oli enam-vähem soovitud värvi voolamise efekt saavutatud ning seejärel paber koos voolanud värviga ülejäänud kompositsiooni juurde. Natuke sättimist ja järjekordne kaader oli purgis.
Järgmine idee ei lasknud end kaua oodata ning uued katsealused laual ootamas. Kui aus olla, siis teostuse poolelt on see foto minu jaoks nõrk, sest ei saanud küünlavaha piisavalt hästi suunatud. Plussina sain enda jaoks ära märkida, et lõpuks sain paika kujuteldava kasti tonaalsuse ja kaldenurgad.
Idee selle foto juurde, et „meie lähedal on inimesi, kes võivad põleda oluliselt eredama leegiga kui meie ise”.
Iga idee peaks kuidagi edasi arenema. Selleks on järgnevatel fotodel lisatud nn lisatasapind. Klaas, liiv ning voolamine. Puhtalt katsetamine ilma sügavama ideeta. Puhtalt visuaal. Kahel alljärgneval fotol ongi selle eksperimendi tulemused. Kõige rohkem võttis aega alla voolanud liivahunniku sättimine, et jääks justkui mulje, et ta on tõesti voolanud mööda seina alla ning kuhjunud nurka.
Selleks, et natuke silmi kissitades oma pettekujutluses kaugemale minna, siis proovisin kujutlusvõime lõplikult proovile panna. Kas Sa suudad näha ja ette kujutada nii, et mõlemast klaasist voolab liiv alla?
Paras väljakutse või mis?
Selline on töölaud, kui protsess pooleli:)
Janek Mõisavaldi ülejäänud töödega saab tutvuda siit.
