Kas kemikaalid on midagi ohtlikku, millest eemale hoida või hoopistükkis põnevad modellid?
Paljud seostavad sõna “kemikaal” tihtipeale õigusega millegi ebameeldiva ja ohtlikuga, aga mina mitte. Peale seda, kui mu ellu tuli mikroskoop ja mind „tiriti“ kogu täiega mikromaailma, suhtun sellesse sõnasse hoopis teisiti. Näen kemikaalides hoopis potentsiaalseid modelle. Nüüd Te kindlasti mõtlete: „Mis jutt? Kuidas saab olla modell mingi suvaline pulber, mingi suvaline vedelik, mis takkajärgi veel ohtlik ka olla võib?“
Saab küll! Ja saab olla veel väga põnev ning mitmekülgne modell. Tegemist on modelliga, kes või mis ennast kunagi ei korda, see modell üllatab fotograafi alati. Kemikaalidest tehtud pildid on omanäolised ja nende sarnaseid sa naljalt teisi ei leia.
Mul on viimase paari aasta jooksul tekkinud koju köögikapi otsa hunnikus erinevaid kemikaale, millest pilte olen teinud. Enamasti on tegu sellise „pehme“ kraamiga nagu suhkrud, soolad, aminohapped, vitamiinid jne. Enamasti ostan neid pimesi, sest ega ma tegelikult ju ei tea, kas ostetud kraami on ka pildistamiseks võimalik ette valmistada või mitte. Mõne puhul õnnestub see suhteliselt lihtsa vaevaga, aga mõne puhul ei õnnestu üldse või tuleb väga palju katsetada ja vaeva näha.
Küll aga on mõningad sellised kemikaalid, mille puhul saab peaaegu alati kindel olla, et fotod õnnestuvad ja millest saab väga põnevaid tulemusi. Üheks selliseks kemikaaliks on toidulisandina kasutatav aminohape nimega beeta alaniin, millest kõik selles artiklis esitatud pildid ka tehtud on. Seda kemikaali olen pildistanud palju ja pole pidanud kunagi pettuma, tulemused saavad alati erinäolised.
Kui sulle hakkas nüüd see asi huvi pakkuma ja tahad rohkem mikrofotograafiaga tutvust teha, tule ja külasta imelise mikromaailma gruppi Facebookis.
