Plusskraadid on hakanud võimust võtma ja iga päevaga jääb Eestimaal lund aina vähemaks. Vihmasajud annavad lumesulamisele kõvasti hoogu juurde ning pole sugugi kindel, kas talv veel oma iluga selle aasta alguses tagasi tuleb. Sellest hoolimata on olnud super talv. Novembrikuus tuli juba paks lumi maha ning tugevad miinuskraadid muutsid maastikud talvevõlumaaks. Oli aeg sellest suurepärasest ilust osa saada ning üks fotomatk ette võtta.
Talvemaastike pildistamisega ma tegelikult tunnen ennast suhteliselt ebamugavalt kuna viimased aastad pole saanud väga palju harjutada. Talve on küll olnud, aga kas pole ise loodusesse jõudnud või siis on talv lihtsalt järsku otsa saanud. Ebamugav tunne ei tähenda muidugi midagi halba, sest siis on järelikult palju õppida. Ebamugav tunne on pigem selline positiivne ärevus enne fotoretke.
Panime sõbraga mõned nädalad enne plaani paika ja detsembri alguses võtsime suuna Lääne-Virumaale, Tudusoosse. Kohale jõudsime pimedas ning esialgne plaan oli öö veeta RMK Tudu metsaonnis ning järgmine päev minna Tudusood avastama. Leida laagriplats ja telkida öösel metsas. Olime aga ära unustanud, et tegemist on siiski pigem populaarse metsaonniga ning juba olid mõned inimesed sinna enne meid sisse seadnud. Plaanid tuli ümber teha. Mõeldud tehtud ning võtsime suuna Agusalu RMK lõkkekoha poole, mis asus umbes 1 tunni sõidu kaugusel. Sellest otsusest kujunes aga välja üks meeldejäävamaid talve fotoretkesid.
Fotoloo kõrval jagan siin blogipostituses ka erinevaid mõtteid ja soovitusi mida saab endaga kaasa võtta ka muudel aastaaegadel pildistades.
Esimene öö ja tähistaevas
Poolel teel Agusallu muutus pilvine taevas tähistaevaks ning püsis kuni südaööni. Ilmaennustus ei andnud selge taevaga lootustki ning see oli kokkuvõttes väga tore üllatus. Sellel hetkel oli ka Geminiidide meteoriidisaju haripunkt lähenemas ning sai ka mõne meteoriidi ära näha. Esimesel õhtul otsustasime sõbraga pigem rahulikult võtta. Läksime laagriplatsilt Imatu järve äärde, milleni saatsid lumest lookas männid ning tegime tähistaevast mõned fotod. Temperatuur oli umbes -15 kraadini langenud. See omakorda pani lume mõnusalt krudisema ja sillerdama. Olin ausalt öelda üllatunud, et ei kibelenudki kohe suures hoos tähistaevast pildistama ning sisemuses soovisin kogu seda ägedat tähistaeva all olevat talvevõlumaad ning keskkonda värskes õhus lihtsalt nautida. Ülejäänud õhtu mööduski lõkkepraksumise saatel ning häid mõtteid sõbraga mõlgutades kuniks südaööl telk magama kutsus.
Mõtted riietusest mida maastikule kaasa võtta.
Hommikul pakkisime laagriplatsi kokku ja sõitsime autoga tuldud teedpidi natukene tagasi. Parkisime autod tee äärde lumest puhtaks roogitud väiksesse parklasse. Päevavalges kogu seda talvevõlumaad nähes, tekkis veel suurem elevus, sest kogu talvine keskkond oli lihtsalt nii võimas. Pakkisime matkavarustuse koos fotovarustusega kokku ja asusime Agusalu maastikke ja kriivasid avastama.
Siinkohal pööran korraks tähelepanu riietusele. Võib tekkida küsimus, et oluline on ju ikka õiged objektiivid ja kaamera ning kõik muud vidinad kaasa võtta, aga ma kohe seletan enda mõtted riietuse kohapealt lahti. Kuna matka alguses läks suurem seljakott koos varustusega selga ja matk oli pigem esialgu aktiivsem, siis ei tahtnud ma ennast väga paksult riidesse panna ning higistama hakata. Meil oli plaanis jääda ööseks telki ning kui enda aluskihid matkal märjaks higistad, siis hiljem neid metsas sellistes tingimustes kuivaks saada on pigem keeruline. Varuriideid kaasas ei ole, siis hakkab külm. Maastikul matkates oli mul seljas talvine soe pesu, vahekiht ning pealmise kihina kuni -10 kraadi taluv kerge sulejope. Umbes -15 külmakraadiga matkamiseks oli see minule paras. Hiljem laagriplatsil läks vahekihiks selga villane kampsun ning sulejope peale tuulekaitseks õhuke tuulejakk. Kui aga riideid saab selga liiga vähe, siis hakkab külm. Kui kehal hakkab külm, siis automaatselt hakkan ma rohkem keskenduma ja tähelepanu pöörama sellele, et mul on külm. Mu aju kulutab sellele ebamugavale olukorrale rohkem energiat. See omakorda võib viia lõpuks selleni, et ma tüdinen kiiremini pildistamisest ära ja lõpuks loobun ning tahan maastikult ära minna. Tulemuseks jääb võibolla see kõige magusam valgus või hetk just jäädvustamata. Lõpuks polegi väga kasu, et õiged objektiivid ja tehnilised vidinad said kaasa, kui fotod jäävad hoopis sellepärast tegemata, et ma ei pannud ennast vastavalt riidesse. See on faktor mida ma saan ise kontrollida ja kui ma seda ei kasuta, siis saan hiljem ainult enda üle kiruda. Nendele mõtetele ei mõtle ma ainult talvel vaid igal aastaajal kui ma kuhugi pildistama lähen.
Esimesed talvevõlumaa emotsioonid
Esimesed sammud räätsadega paksu lume sees oli täielik nauding. Keskkond oli maagiline ning esimesed paarsada meetrit tuli läbida allamäge ning läbi lumise männimetsa. Peale seda olime jõudnud rabasse, kus väiksemad männid olid kõik samamoodi lumest lookas ning sellisel maastikul liikumine tundus täiesti ebareaalse kogemusena. Nagu liiguks keset lume labürinti. Natukese aja pärast muutus maastik lagedamaks ning tekkis tunne nagu oleks kuskile maailma lõppu jõudnud. Isegi loomade jälgi ei olnud lume peal näha. Võin puhta südamerahuga öelda, et sellistest talve tingimustest ma polnud varem oma fototeekonnal osa saanud. Eks kogu sellele ilule andis juurde ka fantastiline keskkond. Kulgesime rahulikult edasi, aegajalt naljaga eestlaslikult kommenteerides, et “päris hea” kui emotsioonid olid tegelikult ikka täitsa laes. Iga natukese aja tagant tahtsin seisma jääda kuna nägin uusi võimalusi minimalistlike talvefotode jäädvustamiseks. Liikumine oli selle tõttu aeglane ning pidime tempot natukene tõstma, sest laagriplats oli vaja enne pimedat üles leida. Kui laagriplats oli leitud, telk püsti pandud, jätsime suurema matkavarustuse laagrisse ning liikusime ümbruskonda avastama ainult fotovarustusega. Sellel retkel oli mul kaasas Sony PZ 16-35mm f/4, Sigma 24-70 f/2.8. Igaksjuhuks võtsin ka kaasa Sony 14mm f/1.8 GM’i, kui tähistaevas peaks ennast veel uuesti näitama. Sellistel matkadel on Sony objektiive lust kaasas kanda, sest nad on kaalult nii kerged ning teevad seljakoti oluliselt kergemaks. Samuti olin hiljuti endale soetanud drooni ja võtsin ka DJI Mini 4 Pro kaasa. Nii me kulgesime suu ammuli läbi Agusalu maastike kuniks hakkas vaikselt pimedamaks minema ja suundusime laagriplatsile tagasi. Ilm oli pilves ja dramaatilist valgust oodata ei olnud, siis ei teinud me ka suuri plaane loojangu jäädvustamiseks. Hiljem lihtsalt nautisime laagriplatsil loodust, sõime ja tegime ka pimedas metsavahel erinevaid fotosid.
Matkavarustuse mõtted
Osadel teist võibolla tekivad mõtted, et sooviks ise ka sellise matka looduses koos telkimisega ette võtta, kas siis talvel või mõnel muul aastaajal, aga takistuseks on varustuse puudumine. Kõike varustust ei pea kohe omama ja saab ka rentida. Kuna ma viimasel kahel aastal olen ennast talvel madalamate miinuskraadidega metsast leidnud ainult paaril korral, siis ma ei ole leidnud veel põhjust, miks ma peaksin kõike varustust ise omama. Näiteks ei ole mul enda isiklikku talve magamiskotti, mis lubaks mul madalamate miinuskraadidega talvel telgis magada. Telk on küll nelja aastaaja oma, aga spetsiaalselt talve tingimusteks ta mõeldud ei ole. Talvetelgi pealiskatte alumised osad on pikemad ja millele saab lume peale asetada ning tulemusena hoiab telk paremini sooja. Telgi kõrval on mul veel isiklikus kasutuses isetäituv õhkmadrats mida ma kasutan aastaringselt erinevatel matkadel ning mis suunab maapinnalt tuleva külma õhu eemale ning hoiab keha soojas. Sellisteks mitmepäevasteks talve fotoretkedeks ma rendin endale vajaminema varustuse.
Selleks matkaks rentisin räätsad, säärised ja talvise magamiskoti, mille mugavustemperatuur oli kuni -19 miinuskraadini. Varustuse rentisin www.hikingbaltnorth.com. Minu mõte siinkohal ongi see, et pole vaja kohe kõige paremat varustust millega matkale minna. Samamoodi ei ole vaja kõike varustust omada. Matkavarustuse renti pakuvad veel mitmed ettevõtted. Rendi variant annab ka hea võimaluse varustust enne ostmist proovida. Samuti kui metsaskäimine muutub rohkem tihedamaks, siis saab juba edasi ostmist kaaluda.
Hommikune valgus
Olime hommikul laagriplatsil hommikust söömas, kui nägime pilve vahelt valgust. See oli järjekordne üllatusmoment mida ei osanud oodata. Kriiva pealt nägime kuidas pehme valgus allpool rabas olevate lumiste puude peale langes. Laagriplats ja varustus sai kiirelt kokku pandud ning suundusime lagedamale alale rabasse. Kui enamuse ajast sellel ajal aastas on ilmad pilvised ja tähistaevas ning päiksevalgus on pigem harv nähtus, siis maastikul selliste võimalustega kokku puutuda toob ikka väga suure naeratuse näole. Pildistasin mõningaid samu kompositsioone, mida eelmiselgi päeval, et hiljem näidata fotodega kui erinev võib maastik erinevate valgustingimustega välja näha. Jõudsin teha ka mõningad droonikaadrid. Nähes drooni juhtpuldilt vaadet, mis kõrgemalt näha oli pani mõtlema, kui väiksed me inimestena keset selliseid võimsaid maastikke ikka oleme. Päris võimas tunne olla ainukestena keset metsikut loodust. Looduse poolt antud magusat valgust aga kauaks ei jätkunud ja võtsime sellest viimast. Peale seda hakkasime eelmisel päeval tuldud teed pidi tagasi autode poole matkama. Paari tunni pärast oli matk läbi. Sõit tagasi pealinna kestis umbes 1 tund ja 45 minutit ning sellel ajal sain palju mõelda kogetud hetkede peale. Sellega seoses tekkisid ka uued pildistamise mõtted mille poole tulevikus pürgida.
Vähem ootusi
Selle blogipostituse kirjutamise hetkel on antud fotomatkast möödunud umbes 2 kuud ning Agusalust sai alguse üks mõte, mida ma olen nüüdseks endaga korduvalt fotoretkedel teadlikult kaasas kandnud – ei ole vaja endale igasuguseid ootusi koguaeg seada. Eriti veel looduse ees ning soov mingi kindla fotoga kindlasti koju tulla. Tuleb lihtsalt kohale minna ja võtta vastu ning pildistada seda, mida loodus parasjagu pakub. Julgeda astuda ka radadelt kõrvale ja minna avastada täiesti uusi paiku, kus varem käinud ei ole. Maastikufoto puhul on see üks teemadest, mis pigem jääb esialgu tahaplaanile ning fotodel seda niipalju ei kajastu. Sellise vabama suhtumisega olen ma sellel talvel lühikese ajaga suutnud kaadrisse püüda hetked, mida ma saan pidada läbi aastate enda parimateks fotodeks. Paljud fotod pole veel avalikkuse ette jõudnud, aga küll jõuavad. Ma ei taha öelda, et varasemalt ei õnnestunud mul häid hetki ja fotosid jäädvustada, aga see mõte on kindlasti mulle kuidagi uue hingamise fotograafias andnud.
Loodan, et need seiklused ja mõtted inspireerisid ning andsid ka teile mõtteainet ja tahtmist juurde selliseid matkasid tulevikus ette võtta. Kui talvistest tingimustest enam selle aasta alguses osa ei saa, siis saab nende mõtetega juba mõnusalt kevadele vastu minna.
