Seekordne erakordne intervjuu toimub Viimsi poolsaarel asuvas salajases metsatukas, kus pesitseb teadaolevalt ainus Viimsi karu, keda siin-seal ikka vahel koduperenaised kohtavad. Mis tõi karu Viimsisse ja kuidas on tema suhted fotograafidega, uuris Peep Sooman.
Kuidas Teie poole üldse pöörduma peaks?
Kas sa oled väheke rumal või? Ma olen karu.
Nojah, aga Teil on ka nimi ju olemas?
Tuleb välja, et sa oledki rumal. Karudel pole ju nimesid.
Olgu-olgu, jäägu siis Viimsi Karu. Ei taha kuidagi vaidlema hakata.
Teie, inimesed, olete ikka imelikud. Arutlete, vaidlete, siis uuesti arutlete ja siis jälle vaidlete ja siis ütlete, et ei tahagi vaielda. Ma räägin sulle ühe loo.
Ühel pimedal pärastlõunal käisin vallamaja juures ja piilusin aknast sisse. Terve kari inimesi istus ümber laua ja kõik karjusid midagi üksteise peale. Ega ma palju ei kuulnud, aga olid sõnad „volikogu“, „valimised“ ja „arengukava“.
Peale seda tatsasin lähedal oleva lasteaia juurest läbi, noh otsisin puude vahelt natuke nosimist ja piilusin aknast ka sisse – laste käitumine tundus kuidagi organiseeritum ja intelligentsem olevat. Nagu loomadel – söödi koos, mängiti koos, kõik toimis nagu looduses toimima peab.
Aga see vallamajarahvas oli täiesti sõge, kõikidel karjuvatel meestel olid veel mingid värvilised nöörid ka kaelas, nagu hakkaksid kohe ennast üles pooma. Inimestel on midagi sassis peas. Et enne karjud ja siis pood ennast üles? Mina ei näe siin mingit loogikat. Ma pooks ennast ikka kohe üles, siis pole karjuda vajagi. Loomariigis käivad asjad alati loogilises järjekorras.
Need „nöörid“ olid lipsud. Mehed ehivad ennast nendega.
Ehivad? Kas inimesed on nääripuud?
Meil ei ole enam nääripuid, on jõulupuud.
Jälle vaidled! Ükskõik ju. Näärid, jõulud… Varsti tulevad hiinlased ja siis hakkate hoopis hiina uut aastat tähistama. Ühed näärid ikka kõik. Ma kardan muideks hiinlasi nagu tuld, äkki toovad veel oma viimased 10 pandat ka kaasa, need ju sellised hellikud, et ei tohi nende poole vaadata ka, kohe surevad välja. Tõsilugu. Mul kaugelt sugulane Siberis sai kunagi ühe pandapreiliga piiril kokku. Tegi plikale silma, et noh, läheks tonksule või nii. Panda kukkus selili ja kärvaski maha. Rabedad on need pandad. Ei tule sealt aasiast head nahka. Ainult kehv kaup ja haigused, karud on ka sellised hellikud… Aga äkki ta oli ka haige? Vahet pole. Jama igal juhul.
Las see Hiina nüüd olla. Räägime palun natuke Teist ka. Mis Teid Viimsisse tõi?
Tahtsin rahu ja vaikust, see hullumaja, mis metsas toimub, on mul aastaid talveund pealt ära ajanud. Kõrgelt haritud metsasanitar Hunt ütles, et mul pidid ärevushäired olema ja ma vajan rahulikumat keskkonda.
Tohoh, mis seal metsas siis toimub?
Koguaeg käib mingi trall. Jahimehed, fotograafid, marjakorjajad. Vaatad vasakule, üks sihib sind püssiga, vaatad paremale, teine sihib sind fotoaparaadiga. Jätad kogemata ette vaatamata ja koperdad marju korjava vanamuti otsa, kes kohe põrgulärmi tegema hakkab, nagu ma oleks tema marjad ära söönud. Igal pool on piknik pikniku otsas, metsaalune jäetakse paksult prügi täis. Viimsis on ikka palju puhtam, sest kes see oma koduesist ikka lagastab. Aga mets oleks nagu mingi prügimägi, kus on kõik lubatud.
Vot ma kirjutangi ju tegelikult fotograafiast. Kuidas need fotograafid nüüd siis Teid segasid?
Kas sa tead ka, mis metsas toimub? Terve mets on fotograafe täis! Ma räägin mõned värvikamad seigad.
Keset metsa paarutas mingi värviline kalkun, suled puhevil, eks ta kaasat otsis. Kaks meest hakkasid teda pikkade torudega sihtima ja läksid omavahel täitsa tülli. Karjusid üksteise peale üle metsa nagu need volikogumehed. Täitsa ogarad, nagu metsas linde või ruumi vähe oleks, aga ei, neil oli ikka vaja ühes kohas passida ja sama kalkunit pildistada. Oota, oli ikka kalkun või? Teder äkki hoopis või metsis? Ei mina mäleta, aga mõte jääb samaks. Rebane sõi selle linnu veel samal õhtul ära, seda mäletan küll, tal tuli veel mitu päeva hiljem rääkides suust sulgi välja.
Teine kord tundsin õhtul enne uinakut meelõhna ja juba mõtlesin, et oioi, nüüd saab kuskilt hea kõhutäie. Tutkit! Sain sada sammu astuda, kui järsku käis selline pauk peast läbi, nagu oleks nuga silma löödud. Mitte midagi ei näinud, silmanägemine oli täiesti kadunud. Kõndisingi kõmaki peaga vastu puud.
Järgmisel päeval läksin samasse kohta tagasi ja jälle sama lugu. Kui silmanägemise tagasi sain, siis hakkasin uurima, misasi see niimoodi nuge loobib. Tuli välja, et keegi sooda oli metsa fotoaparaadi koos mingi valgust sähviva lambiga üles pannud. Oi ma vihastasin. Alguses mõtlesin selle ära lõhkuda, aga ma pole agressiivne loom, metsarahvas on rohkem ikka selline lõbus seltskond. Lükkasin siis terve kupatuse külili ja lasin oma soolestiku kenasti selle peale tühjaks.
Jahimehe tunneb ära – kui ikka kuskil pauk käib, siis tead, et nalja pole ja padavai uru poole. Aga fotograaf sibab nagu sitikas, ei sa näe, ei sa kuule teda enne, kui nuga on silmas.
Nojah, see „kupatus“ oli rajakaamera ja „nuga silmas“ ehk sähviv lamp oli välk, mis pimedas loomi valgustab, et pilt ikka välja tuleks…
Tohoh, või et välk jah? Tavaliselt tuleb taevast välku, sellepärast ma ei saanudki aru, et midagi valesti oleks, peale selle muidugi, et silmanägemise ära võttis ja vastu puud kõndisin. Teate, minge põrgu oma välkudega, laske loomadel ka elada. Kui ma teie koju tuleks välgutama, siis oleks küll kisa taevani.
Täpsemini on kisa taevani juba siis, kui mingi tädike mind siin Viimsis näeb. Olen küll vaikselt ja lasen linta-lonta kohe jalga, aga ei, nemad ikka karjuvad.
Aga näed minu koopa lähedale sobis küll välgutama tulla. Nagu ütlesin, ma pole agressiivne loom, aga kutsun kõiki teisi metsloomi üles talitama nii, nagu mina tegin – laseme ühiselt kõik need „rajakaamerad“ täis, las nad siis puhastavad neid ja eputavad kaamera kohal kükitavate loomade piltidega. Äkki keegi saab isegi auhinna selle eest, kui pildistab sittuvat hunti. Auhinnaks võiks samasuguse kujukese kinkida – Sittuv Hunt (naerab mörinal – toim.).
Olgu, las need kaamerad nüüd olla, tundub et fotograafidega on Teil suhted halvad. Nagu aru sain, siis Viimsis on rahulikum, kui põlislaanes. Aga kuidas toiduga lood on?
Oi, toiduga on hästi. Üks hästi tore onu peab Püünsis mesilasi. Seal ma käin paar korda aastas maiustamas. Ta isegi ükskord nägi mind, ei karjunud ega välgutanud, järgmine kord oli suisa mulle mesitaru ette kausitäie mett jätnud. Ma tean küll, miks ta nii tegi – et ma taru ära ei lõhuks. Tark mees! Väga tark! Ilmselt kõige targem mees Viimsis.
Igapäevase leiva saan aga Haabneeme poodide prügikastidest. Teie, inimesed, viskate ju isegi toidu minema. Aga ühe mehe prügi on teise mehe varandus, mu toidusedel on peale Viimsisse kolimist oluliselt laiemaks läinud ja kaalus olen ka kõvasti juurde võtnud.
Mis Teile eriliselt mokka mööda on?
Räägitakse eks, et karu sööb mett ja marju. Tegelikult sööme me palju mitmekesisemalt ka metsas, aga siin Viimsis elades olen avastanud tõelise delikatessina silmukala, hapukurgid ja siis on veel mingi vedelik, mille kätte saamiseks tuleb plekkpurki hambaga auk teha. Oi see vedelik maitseb nagu kompvek ja pärast tuleb jube hea uni. Kui näiteks silmukala ajab peale paari päevast maiustamist südame läikima, siis seda vedelikku võin ma larpida kasvõi igapäev.
Äkki on see vedelik õlu?
Jaaaaa, just! Vot, mul läks nimi meelest ära. Muidugi on see õlu. Mul on praegugi mitukümmend purgitäit hinge all. Peakski Lubja küla rebaste juurest läbi astuma, neile meeldib rohkem viina visata, seda ei pea nii palju sisse lahmima, uni tuleb rutem. Nad käivad Selveri laost seda varastamas ja varud on alati eeskujulikud, tegid isegi uru laiemaks, sest pojad ei mahtunud viinapudelite vahele enam magama.
Kas kõik metsloomad joovad siis tõesti nii palju?
Ei-ei, kõik ei joo. Jänes nuusutab näiteks kummiliimi. Põder käib öösiti Haabneeme tanklates ja topib endale bensiinivoolikud ninna, et laks kätte saada. Kõikidel on omad eelistused. Tuksis närve tuleb ju rahustada. Aga need, kes suures metsas elavad, ega nemad sellisele kraamile ligi ei pääse ja nii nad virelevad ja stressavadki seal fotograafide ja jahimeeste risttule vahel. Viimsi on selle kõrval ikka luks koht elamiseks.
Kahju, et fotograafiast nii vähe rääkisime, aga usutavasti mõistavad inimesed nüüd metsloomi palju paremini. Aitäh selle meeleoluka ja hariva vestluse eest! Kas tohiks Teist ka ühe pildi teha?
Ei tohi. Pärast lööd jälle noa silma – siis pean su pikali panema ja täis tegema. Pane artiklile parem mingi suvaline karupilt, kui fotot niiväga vaja on. Lisaks tahan ma anonüümseks jääda, sest kui peaksin tahtma metsa tagasi minna, siis see avameelsus mulle kasuks ei tule. Pealegi, karu on karu, ega ma sulle kaamera ees trummi ikka lööma ei hakka. Mine nüüd sina minema, ma lähen Maxima prügikaste üle vaatama, neljapäev on ju kalapäev ja äkki on nad jälle mõned silmukonservid ära visanud. Rebastele tuleb külakosti ka viia.