Jaanus Ree (36) on eelkõige tuntud rallifotograafina, kes on pidevalt konkurentidest ja tehnikatootjatest paari aasta jagu eest. Kuidas üks Eesti mees selliseks ässaks sai, et tema tegemisi ikka ja jälle kopeeritakse, uuris Peep Sooman.
Alustuseks kohustuslik ja ammu igavaks muutunud küsimus – kuidas Sa fotograafiani jõudsid?
Mul on väiksest peale kaamera käes olnud, kusjuures naljakas on see, et mu õde on ka fotograaf. Professionaalse fotograafiani jõudsin aga läbi purjelauavõistluse – tuli vigastus, pidin kõrval olema ja hakkasin teisi pildistama. Professionaaliks pean ennast alates aastatest 2007-2008.
Kelleks Sa ennast ise pead – kas eelkõige ralli- või üldiselt spordifotograafiks?
Pigem spordifotograafiks, ehkki olen 90% ulatuses rallisse kukkunud. Meeldib pildistada ka muud, näiteks jalgrattasporti, surfi…
Küsin ma siit või sealt, kõik ütlevad, et oled väheseid Eesti fotograafe, kes on loonud midagi uut, mida teised kopeerida püüavad…
Tegelikult on näiteks suurte välkudega pildistamist tehtud analoogfotogaafia ajast alates, seda polnud lihtsalt võimalik teha kiire säriga. Tavaline säriaeg oli 1/250 sekundit, väikeste lampidega sai ka natuke kiiremini. Mingi katsetuse abil avastasin tõesti viisi, kuidas kasutada kiiremat säri ja rakendada seda motospordis. 2-3-4 aastat keegi teine ei teadnud, kuidas seda teha. Hiljem tulid juba välgutootjad ise nende funktsioonidega kaasa.
Mis on järgmine uuendus, kuhu suunas liigud?
Pigem üritan teha iga kord natuke paremini seda, mida ma siiani olen teinud, rohkem panna piltidesse loomingulisust. Ma näen, et kõik mida ma teen, olgu nendeks veekindlad korpused, 7 meetrised statiivid, välgud, need on kõik lõpuks järgi tehtud. Vahepeal tegin hoopis palju pilte läbi majade akende, et tuua pildilugudele inimesi.
Aga kui ma avalikult välja ütlen, et kasutan näiteks 7 meetrist statiivi, siis sellest ma lihtsalt ei taha rääkida, kuna ma ise kannatan ju, sest järgmisel rallil on kõikidel 7 meetrised statiivid kaasas.
Nagu aru saan, oled välja töötanud oma tehnika, mitte ei kasuta standardset poekaupa?
Tavaliselt võtan poekauba ja täiendan seda, enamus saatjaid on näiteks silikooniga seest täis lastud, et need oleks veekindlad, laserid tegi kaasfotograaf Meelis Toom jne.
Et saada hea rallipilt, tuleb teha ju ära meeletu kodutöö. Ehk kirjeldaksid seda veidi lähemalt?
Peale igat rallit panen märkmed kirja, mis toimis ja mis mitte, hiljem võtan need märkmed jälle lahti. Igal rallil jääb ju midagi tegemata ja siis hakkan nuputama, kuidas seda järgmine kord teha. Kui selleks on vaja midagi ehitada, siis ehitan. Tundub küll, et see ehitamine on suur töö, aga kui sõidad ralli käigus läbi 2000 kilomeetrit, siis 3 tundi kodus statiivi meisterdamist on selle kõrval ikka köömes.
Kas saad ralliradu läbi sõites ka aru, kuidas rallimees rada vaatab, et parem pilt saada?
Olen nädal varem kohal, sõidan rajad läbi, et leida õigeid asukohti, valgust. Sõidan võimalikult õigel kellaajal, millal päris katse toimub. Nii et jah, saan küll, aga Timo (Timo Anis- toim.) on selles minust kõvem.
Spordifoto on liikumas selles suunas, et ägedat action-pilti suudavad paljud teha, aga üha olulisemaks muutub ka pildi sisu ja kunstiline väärtus. Kuidas Sa seda ületad?
Sisu pool on mulle alati raskem. Olen see tüüp, kes tehnilises pooles on tugevam. Palju on muidugi aidanud, et olen EKA-s õppinud ja pildikeel läks seal palju tugevamaks, aga ikkagi olen rohkem jäänud tehnilise poole peale. Tahaks omada võimet, nagu tänavafotograafid teevad – lihtsalt lähevad ja näevad. Mul on vaja pikalt planeerida, kõik läbi mängida jne.
Koroonakriisi ajal kadusid enamus fotograafide tellimustest. Kuidas Sina selle üle elasid?
2 kuud oli pausi, siis hakkasid otsad vaikselt uuesti pihta. Rootsis sai ju käia ja tol hetkel oligi päris palju tööotsi Rootsis. Lisaks oli mul enda kaubandusettevõtlusega palju tegemist ja kuna säästud olid olemas, siis tegelesime laiendamisega ja saime hakkama. Koroonaperioodil katsusime leida võimalusi, mis ei olnud kõigile kättesaadavad, kasutada olukorda oma kasuks ära.
Mis on Su perspektiiv fotograafina 10 aasta pärast? Millal see kõik ammendub?
Kuni võimalus on reisida ja asi huvitav tundub.
Ma ei ole teinud ühtegi plaani, mis on pikemad kui 2 aastat. Eks rallifotograafi töö jääb alles, rallid toimuvad, riigid vahetuvad, iseasi, kas ma ka ise jaksan sammu pidada.
Panid hiljuti tasku ilmselt kõrgeima tiitli, mida WRC maailmas fotograafile anda saab – WRC (sisepõlemismootori)ajastu parim foto. Kas sinu arvates oli see võidupilt?
Kõik pildid olid võidupildid! Kuidas pilti hinnatakse? See oli ju fotovõistlus ja neid ei tasuks liiga tõsiselt võtta. Muidugi on tore, aga teistpidi, kuidas sa võrdled kahte head raamatut?
Mis värk Eestiga üldse on – Jaanus Ree ja Timo Anis, väike riik, kaks WRC tipprallipildistajat, lisaks tohutu hulk veidi kergema kategooria esinejaid… Mis selle taga on?
Äkki spordiala on siin inimestele hingelähedasem. Me igatahes alustasime eraldi, omavahel kokku ei puutunud. Tegin varasemalt Red Bulliga (WRC promootor ehk põhimõtteliselt üks frantsiisi omanikest – toim.) koostööd ja siis anti mulle võimalus. Timo oli juba ees pildistamas.
Kas te olete üldse konkurendid?
Sisuliselt mitte. Mina teen pilte WRC promootorile, tema sõitjatele.
Kuidas Su pere seda lõputut reisimist üldse välja kannatab?
Abikaasa ja koer on juba harjunud. Nagu mehed käivad Soomes ehitajaks, nii käin mina rallidel.
Jaanus Ree töödega saab lähemalt tutvuda alljärgnevatel lehtedel: