Kohe on kool läbi ja käes on õnnelike lõpetajate pildistamine, aga ka siin on omad nipid, kuidas fotod paremini välja tulevad.
Noormehed ja neiud on maksimaalselt pingutanud, et oma suurpäeval head välja näha. Ostetud on uued kingad, kleidid ja ülikonnad, käidud juuksuris, noored daamid on meigitud ja maniküüritud. On aeg olla pidulik, on aeg näha välja kaunis ja helge.
Igal armastaval lapsevanemal ja sugulasel on suur soov seda ilu jäädvustada ja neid hetki fotode abil mälestustena talletada. Proovime aga pilti teha nii, et aastate pärast neid kurb vaadata poleks ega kahetsus hinge ei jääks.
Viisakus
Alustame aktusest. Perekond ja sugulased, sõbrad ja tuttavad on end kenasti mahutanud saali, kus on vastikult kitsas ja umbne. Rahvast on palju, kõik tahavad näha “teda” tunnistust saamas ja “teda” üle lava kõndimas. Ja siis läheb fototrall lahti – kõik venitavad oma käed pikaks ja nihelevad telefonid käes ning proovivad kogu hingest seda hetke kõneaparaadiga jäädvustada.
Tavaliselt on kogu aktust pildistama tellitud eraldi fotograaf, seega ei jää sa ilusast paraadfotost ilma. Kui ka ei ole, siis parem istu rahulikult ja naudi oma kalli lähedase suursündmust, mitte ära jäädvusta tema mällu momenti mobiiltelefonidega ründavatest sugulastest. Uskuge mind, neil on sellel hetkel sinu pärast piinlik. Pealegi ei tule suures rüselemises niikuinii midagi head välja ja kellele sellel „rindefotograafil“ oma viltust ja udust pilti ikka peale kassi lõpuks näidata on?
Pildistamise aeg
Aktusega on kool ametlikult läbi! Noorte pinged hakkavad alla minema ja kõikidel lõpetajatel on mõtetes juba lõpupidu. Tuleb üle elada veel viimane pingutus, lillede vastuvõtmine ja ametliku grupipildi tegemine.
Nüüd tahavad “temaga” pilti teha kõik isad-emad, onud-tädid, vanaemad-vanaisad, sõbrad-tuttavad. Mida aga saab selles suures sagimises üldse teha, et pilt oleks ikka “temast”, tema ilusatest riietest ja ainult oma lähedastest, mitte klassikaaslase poolest suguvõsast kaadri servas?
Kõigil on kiire, eriti “temal” ja sa ei saa kindlasti lõpuni otsida parimat võttenurka. Tegutseda tuleb väga läbimõeldult, sestap toon välja mõned elementaarsed soovitused, millega tasub juba ette arvestada.
- Jälgi päikest ja tee võimalusel pilt varjulises kohas või siis hoopis otse vastu päikest. Kuulen tihti pildistatavatelt imestushüüdu, kui palun keerata selg päikese poole, sest “vastu päikest ei saa ju pilti teha”. Tegelikult saab ja väga hästi saab. Mõte on selles, et pildil oleks ka näod pärast näha. Päikese poole seistes, isegi poolenisti pilvise ilmaga, on inimestel silmad nii kissis, et hiljem ei ole midagi väga nauditavat vaadata. Kui keerata aga ainult üks külg päikese poole, siis ilutseb keset põske suur ja tume nina vari või pool nägu on teisest oluliselt tumedam. Seega keera pildistatavad julgelt seljaga päikese suunas. Selle trikiga on muidugi üks väike „aga“. Kui sa oma pildimasinat piisavalt ei tunne, siis võid foto päris untsu keerata. Nippi tasub kasutada ikka nendel, kes oskavad pildistada sedasi, et näod oleks loomuliku heledusega, tausta võib lasta muretult aga ülesärisse. Muide, nüüd tulevad mängu telefonide ja sisse ehitatud välkudega kaamerate võlud. Pisike välk toimib hästi täitevalgusena ja kui oskad õigel ajal välgu sisse lülitada, teed välgu koju jätnud „täiskaadrimeestele“ hoobilt silmad ette.
- Kui on vihmane päev, on õues pildistamine valguse mõttes siiski suurepärane idee. Kui just ei kalla paduvihma, siis leia see hetk, et minna mõne varikatuse või suurema puu alla või lase vihmavari pildistamise ajal korrakski seljataha peitu panna. Viimane on hädavajalik, sest vihmavari on kui suur filter, mis heidab üle näo ja poole keha just vihmavarju värvi varju. Seega saad väga imeliku nahatooniga pildid ja nende hilisem korrigeerimine on väga keeruline.
- Otsi puhast tausta. Kõik inimesed on niigi kirjud, lillesülemid käes. Mida neutraalsema tausta suudad leida, seda parem on tulemus. Varjuline majasein või suuremad põõsad-hekid on väga head. Peaasi, et taust oleks enam-vähem ühtlaselt valgustatud. See ei lähe kuidagi, et poolel taustal on tume maja ja teisele poolele jääb väga hele taevas.
- Paljudele on probleemiks, et konkreetne kool ei ole arusaadavalt taustal. Isiklikult julgustan sellest hirmust üle olema. Kõik teavad seda pilti vaadates ka kümne või kahekümne aasta pärast, millal ja millise kooli ees see tehtud sai. Ei ole ju võimalust, et lõpetaja unustab ära, millise kooli ta sellel korral lõpetas. Seega on siiski pildil oluline “tema”, mitte koolimaja või selle nimeplaat.
- Kindlasti tee osa pilte võimalusel ka büstportreena. Igale pildile ei pea kingad peale mahtuma. Astu julgelt lähemale ja tee portree. Kui pildil on koos “temaga” ka teisi, siis proovi ka grupiportreed. Need näod ja ilmed on väärt jäädvustamist, sest mida lähemale astud noortele, seda rohkem tood nende sisemise uhkuse ja väärikuse vaatajani.
- Kompositsioon on alati äärmiselt oluline ja hea pildi võti. Julgustan selles žanris olema aga järeleandlikum. Inimeste sättimine on väga aeganõudev. Aega aga ei ole ja kui soovid teha grupipilti, kus pikemad on keskel ja lühemad äärtes, ajad lihtsalt ajakava lõhki. Küll aga tasub sättida koolilõpetaja kaadri keskele ja teised tema ümber, rohkemat polegi vaja. Siis ei ole ka näod pingutatud ja mornid, vaid rõõmsad ja uhked.
- Fotograafi põhiküsimus peaks olema: „Kas kõik näevad mind?“ Seda inimest, kes jääb kellegi selja või soengu varju ja ei näe kaamerat, ei näe ka kaamera! Kui kõik on kenasti kaadris, tee järjest mitu-mitu pilti, et tabatud oleks see väärtuslik sekundi murdosa, kus kõigil on silmad lahti ja pilgud samas suunas.
Lõpetuseks
Ehkki soovitusi sai üksjagu, ära üle mõtle! Proovi pildistamisega tekitada koolilõpetajas võimalikult vähe stressi. Kahtlemata on see tähtis päev paljudele, kuid eelkõige siiski lõpetajale endale. Kui mitu inimest kamandavad oma kaameraga ja veavad päeva staari ühe põõsa juurde ja teise kivi kõrvale ja ühega pildile ja teisega pildile, siis rikute noore inimese ilusa päeva lihtsalt ära. Tehke need paar korralikku pilti kiirelt ära ja jagage pärast sugulastega omavahel. See ei ole fotovõistlus, vaid üks ilus päev, mis peaks ikka positiivselt meelde jääma!