Solargraafia on kuude pikkune fotograafiline protsess, kus kaamerat asendab plekist purk, objektiivi nõelaauk ja sensorit valgustundlik fotopaber.
Teksti autor: Kristian Saks
Foto peamiseks komponendiks on päikese teekond üle taevalaotuse — iga triip kujutab endast ühte päeva ja triibu puudumine pilves ilma. Kuude pikkuseks veniva säriaja ja iga pildi jaoks spetsiaalselt meisterdatud kaamera koosluses valmivad ainulaadsed teosed, kus aeg saab täiesti uue mõõtme. Pildistamise lõpptulemust mõjutavad suuresti ka ilmastikutingimused, mis jätavad igale säritusele ettearvamatu jälje. Kõik need tegurid üheskoos muudavad iga võtte maailma unenäoliseks peegelduseks ajaruumis, mille ühendab tervikuks päikese teekond üle taevalaotuse.
Fotograafia ajajoonel on tegemist suhteliselt uue leiutisega ja esimesed kujutised pärinevad aastatest 1999–2001. Kuigi kaamera ehituse järgi on võimalik solargraafiat samastada pinhole-fotograafiaga, siis siinkohal sarnasused lõppevadki. Mõnes mõttes on solargraafia isegi lihtsam. Kui pinhole fotograafia puhul on vajalik ilmutuskeemia, pimiku või fotolabori olemasolu, siis solargraafia puhul on vaja pikka kannatust ja skannerit. Tavaliseks valgustundlikuks materjaliks solargraafiakaameras on kõige lihtsam mustvalge fotopaber. Müügil on erinevaid fotopabereid ja igaüks annab omamoodi tulemuse. Kuna erinevatele paberi punktidele langeb erinev kogus valgust, siis on ka tumenemine erinev ja paberile tekib ajapikku negatiivkujutis. Kujutis on särituse lõpuks juba paberil olemas ja keemiliselt seda töödelda pole vaja.
Kaameraks võib kasutada erinevaid topse, purke või karpe eeldusel, et need on valgus- ja ilmastikukindlad. Nagu seda fotograafias tihti ette tuleb, on ka siin valiku tegemine seotud omamoodi kompromissiga. Mida suurem on purk, seda kvaliteetsem on sealt hiljem saadav negatiiv, kuid seda paremini torkab kaamera silma möödakäijatele, kes võivad uudishimust töö ja vaeva rikkuda.
Joogipurgid on kõige lihtsamini kättesaadavad, kuid keeratava kaanega purkide ettevalmistamisele kulub vähem aega, kinnikeeratav kaas annab ka parema ilmastikukindluse ja purgid peavad palju kauem vastu.
Kõigepealt tuleb purk nii seest kui ka väljast mati musta värviga üle värvida. Seest värvimine välistab valguse tahtmatu peegeldumise, kuid samas võib see muuta tulemust jällegi omanäolisemaks. Väljast värvimine muudab purgi halvemini märgatavaks nii inimestele kui ka uudishimulikele sulelistele ja muudele loomariigi esindajatele.
Kõige tähtsam osa on purgi seina sisse augu tegemine. Augu diameetri määrab ära selle kaugus valgustundlikust paberist ja vastavaid kalkulaatoreid (pinhole calculator) on veebis mitmeid, kuid kodustes tingimustes ei ole enamikel selline täpsusaste võimalik. Augu suuruse määrab pinhole-kaamera puhul fookuskaugus, mis silindrikujulise purgi puhul on selle diameeter. Põlve otsas tehes on kõige kasulikumaks abivahendiks peenemat sorti jäik õmblusnõel. Tehtud auk peaks olema nii suur, et nõela otsa oleks näpuga vastaspoolelt õrnalt tunda, kuid nõel tervenisti läbi ei mahu.
Siinkohal kehtib tavapärane nõelaaugukaamera põhimõte, mille kohaselt on augu suurus ja teravus pöördvõrdelises seoses — mida suurem auk, seda udusem pilt. Kui on plaan kaamera pikemaks ajaks üles panna, siis ei ole väiksema augu puhul ka probleeme paberile jõudva valguse hulgaga.
Kuna nõela läbimisel paindub purgi plekk augu ümbert sissepoole, siis tuleks tekkinud sakilised servad liivapaberiga likvideerida, sest sakid kitsendavad vaatenurka ja tekitavad peegeldusi. Ebay’st on võimalik osta ka plekitükke, millesse on auk juba sisse tehtud. Sellise augu servad on siledamad kui isetehtul ja tulemuseks on teravamad kujutised. Purgi seina tuleb lõigata auk ja augustatud plekitükk sinna peale kleepida, ilmastiku- ja valguskindluse säilimiseks tuleb seda teha ülimalt hoolikalt.
Kui purk on värvitud ja augustatud, tuleb sellele ehitada veekindel kate, millega saaks kaamera hiljem sulgeda. Ka siinkohal on eelis keeratava kaanega purkidel, sest vesi võib leida tee ka kõige paremini kinni teibitud purki, keeratava kaane võib vabalt aga ilma teibita jätta. Minul on ajapikku tekkinud kahtlus, et keeratava kaane puhul teip isegi soodustab vee sattumist purki.
Järgmises etapis tuleb kaamerasse paigaldada fotopaber. Kuna me fotopaberit hiljem ei ilmuta ega kinnista, siis piisab täiesti hämarast ruumist. Kasutan kindluse mõttes valgusallikana punast lampi, kuid kiirelt tegutsedes ei juhtu ka hämaras paberiga eriti midagi. Asja lihtsustamiseks võiks eelnevalt valmis teha kaamera jaoks fotopaberi šablooni.
Mustvalge RC-fotopaber (fiiberpaber võib pikemal kasutamisel niisketes oludes laguneda) peab jääma vastu purgi sisekülge nii, et nõelaaugu mõlemale poole jääb umbes sentimeeter-kaks vaba ruumi. Nurkadest tuleb paber kinnitada näiteks Bostixi „ärinätsuga“. Fotopaberi käsitlemisel võiks kätte panna ka kindad, sest näpujäljed tekivad sellele väga kergelt, isegi siis, kui käed just pestud on. Kui fotopaber on ilusasti kinnitatud, tuleb enne valguse kätte minemist kaamera valguskindlalt sulgeda ja kindlasti tuleb teibist teha kaamera nõelaaugule ajutine “katik”.
Nüüd pole jäänud muud, kui leida kaamera jaoks hea asukoht ja see nii kinnitada, et kaamera pika säriaja jooksul liikuma ei pääseks. Kui kaamera on paigaldatud vertikaalselt, siis võiks kaanetatud osa allapoole jääda, sest vesi on juba oma loomu poolest väga uudishimulik ja see rikub ka fotopaberi emulsiooni. Kui pikim aeg säritamiseks on põhimõtteliselt piiramatu, siis esimeste katsetuste jaoks võib kaamerad ka mõne päeva või nädala pärast maha võtta. Üles tuleks kindlasti panna mitmeid kaameraid, kuna erinevatel põhjustel ei pruugi kõik pildid õnnestuda.
Viimaseks toiminguks on pildi skaneerimine ja töötlemine. Negatiivist tuleb pilt arvutis positiiviks muuta ja see soovi korral ümber vertikaaltelje õigeks keerata. Töötluses on kõige olulisemad tööriistad kontrastsuse tõstmine, histogrammi laiali venitamine ja sageli saturatsiooni vähendamine. Kui on soov pilt välja printida, siis tasub seda kõvasti suurendada ja likvideerida sinna jäänud puru ning karvakesed, mis suurelt vaadates pildile midagi juurde ei anna. Loomulikult võib kasutada ka kõikvõimalikke muid tööriistu, kuid liigne töötlemine ei ole ka soovituslik.
Ära ei tohi unustada, et skaneerimisel originaalnegatiiv tuhmub ja nii oleks kasulik teha kohe kvaliteetne skaneering ning see muutmata kujul ka ajaloo tarbeks alles jätta. Kvaliteetskanneri kasutamisel tuleb leida selline punktitihedus, mille juures skanner vahepeal mõtlema ei jääks, sest nii võivad tekkida triibud nii digitaalsele kujutisele kui ka negatiivile ja pildi jäädavalt hävitada.
Töö protsess
• Otsi sobiv purk, karp vms, mida on võimalik pimendada ja mis on ilmastikukindel (joogipurk vms)
• Värvi purk seest ja väljast mati värviga mustaks
• Tee purgi seina nõelaauk
• Likvideeri nõelaaugu koonused
• Paigalda fotopaber nätsuga purgi sisse
• Säti kaas peale ja muuda purk hermeetiliseks
• Otsi kaamerale sobiv koht
• Särita piisavalt ja naudi tulemust
Head katsetamist!