Pidasin stopi temaatikat pikalt piisavalt teisejärguliseks, et üldse sellest kirjutada – liiga lihtne ju. Kiire küsitlus edasijõudnute ja isegi elukutseliste fotograafide seas aga näitas, et pole see nii lihtne ühtigi. Tuleb välja, et midagi teatakse, aga mõnest asjast pole paljudel aimugi.
Pika jutuga mees, nagu olen, alustan ikka algusest ehk sissejuhatusega.
Nagu igale fotosõbrale on teada, siis keerleb fotograafias kõik ümber valguse. Lihtsustatult öeldes viitab termin „stop“ sellele, kui palju kaamera sensorile valgust (loe: footoneid) jõuab ja 1 stop tähistab valguse kahekordistamist või vähendamist.
Stopi saab suhtuda mitmel erineval moel – siin on füüsikat, peenemat matemaatikat ja ka lihtsat talupojamõistust koos põhikooli matemaatikaga. Proovin läheneda viimase abil, sest füüsika ja keerulisem matemaatika voolab niikuinii inimestel mööda külge alla ja mis voolab alla, see meelde ei jää.
Kõigepealt lihtne näide.
Kui sul on taskus 100 eurot, siis see on antud hetkel algseis ehk nn nullpunkt. Olukord on fikseeritud ja kõik rahakotti lisanduv või sealt vähenev on muutus.
Iga stop oleks justkui rahakoti sisu kahekordistus või -vähendus. Üks stop lisaks – rahakotis on 200 eurot! Üks stop maha – 100 eurost jääb alles 50 eurot. Veel üks maha ja seis läheb aina hullemaks, sest nüüd on alles ainult 25 eurot.
Tagasi fotograafia juurde. Stoppide muutust määrab laias laastus kolm parameetrit (tegelikult rohkem, aga see läheb juba keerulisemaks). Need parameetrid on ISO, säriaeg ja objektiivi ava suurus. Kõikidest neist nüüd kirjutangi lähemalt.
ISO
Kõige lihtsam ongi ISO ehk sensori tundlikkus. Kui keerad ISO 400-lt 800-le, siis oled ühe stopi võrra ehk kaks korda pildile valgust juurde andnud. Tulemuseks on muidugi ebaloomulikult hele foto. Kui aga keerad ISO alla, saad samavõrra tumedama foto. ISO stoppe on kõige lihtsam arvutada nii – 50, 100, 200, 400, 800, 1600, 3200, 6400 ja sealt edasi tulevad juba peaaegu iga kaameraga suhteliselt koledad pildid.
Miks koguaeg ei võiks ISO nn põhjas olla? Mida kõrgemaks määrad ISO, seda raskem on sensoril fotot töödelda ja kriitilisest piirist üle minnes muutub foto säbruliseks, halvemal juhul lisandub sinna imelikke värvilisi täpikesi, mis teevad foto lihtsalt inetuks. Pealegi, vahel on vaja ISO võimalikult alla tõmmata, et säriaega kunstilisemate fotode tarvis pikendada.
Mida madalam on ISO, seda puhtam pilt, mida kõrgem on ISO, seda suurem on risk, et kui soovid oma pildist korraliku väljaprindi teha, on see parasjagu kole. On olemas ka ISO-müra alandamise algoritmid, aga neid kasutades annad paratamatult järgi ka fotode üldises kvaliteedis.
Säriaeg
Järgmine valgust kontrolliv element on säriaeg. Maakeeli öeldes on säriaeg periood, mille vältel valgust sensorile või filmile salvestatakse. Mida pikem on säriaeg, seda rohkem valgust ja seda rohkem infot – kuniks muidugi ei teki ülesäritus, mille käigus kõik heledaks läheb.
Säriaja stoppide arvutamine on veidi keerulisem, sest tavaliselt toimub see murdarvudes, sest tihtipeale on säritus alla ühe sekundi. Pool sekundit on ½ sekundit. Üks stopp maha ja saame ¼ sekundit. Paneme viimasele kaks stoppi juurde ja saame juba terve sekundi – ¼*2*2 = 1 sekund (NB! 1 stopp on säriaja puhul alati x2 või /2, nagu ISO-l). Kui räägime kiiretest võtetest, mis on fotograafias tavapärased, siis võime tuua näiteks säriaja 1/2000 sekundit. Üks stop juurde on 1/1000 sekundit. Üks stop maha on aga 1/4000 sekundit.
Arvestage, et mida pikem säriaeg, seda voolavamaks pildid muutuvad. Kiire säriajaga „külmutad“ objekti, pika säriajaga aga lased ajal omasoodu kulgeda ja pilt tuleb sellevõrra kas vahvam või koledam – sõltuvalt sellest, mida pildistad.
Ava
Näiliselt kõige keerulisem, mille otsa ka kogemustega fotograafid küsitluse ajal koperdasid, on ava-stop, mida tihti kutsutakse f-stopiks.
Kui ava on f/2.8, siis tundub justkui äge. Kui ava on f/1.4, siis tundub justkui kaks korda ägedam. Esmapilgul on väga kummaline, aga 1.4 ja 2.8 vahe polegi 1 stop, vaid hoopis kaks. Asi nimelt selles, et stopiline muutus toimub siis, kui ava pindala kahekordistub, kuid ava suurust ei tähistata pindalaga, vaid suhtarvuga, mis ainult viitab ava pindalale.
Selgitan.
Ava väärtuse ees on paljudele segadusttekitav f/ märk. See f/ tähistab fookuskaugust, mille kaudu on võimalik ava pindala välja arvutada. Ehk kui sul on 100 mm fookuskaugusega objektiiv avaga f/2.8, siis jagades 100 ava väärtusega ehk numbriga 2.8 (punktid koma asemel on väljamaavärk) saad teada objektiivisiseste labade vahelise ala ehk ava diameetri, milleks on antud juhul 100/2,8=35,71 mm.
Diameetri kaudu on võimalik omakorda teada saada ava pindala koolipoisivalemiga S=(pii)*r² ehk ringi pindala võrdub konstandi pii ja raadiuse ruudu korrutisega. Eelneva näite puhul oli ava pindala 3,14*(35,71/2) ² = 1001 mm². Teeme kontrolli ja vähendame ava ühe stopi võrra f/4 peale. Diameeter on 100/4=25 mm. Seega raadius on 12,5 mm. 3,14*12,5²=490 mm². Papahh ja ongi olemas – ava pindala vähenes ümmarguselt kaks korda. See ongi ühe stopiline muutus.
Niisiis, mida suurem on ava väärtus, seda väiksem on ava suurus ja seda vähem mahub valgust läbi.
Kui võtate erineva fookuskaugusega objektiivid ja teete sama arvutuse läbi, siis saate kiirelt aru, et erinevate fookuskaugustega objektiivide sees on sama väärtusega avad, nt f/2.8 või f/16, erinevate pindaladega, just seetõttu ei saagi ava suurust pindalaühikuga tähistada. Näiteks 400 mm fookuskaugusega objektiivil peab f/2.8 puhul olema labade vaheline diameeter juba 400/2,8=142,8 mm. Siit ka vastus, miks valgusjõulised teleobjektiivid a) nii kohmakad on ja b) hingehinda maksavad.
Märkus: Tuleb siiski välja tuua, et kaasaegsemate objektiivide puhul saavutatakse see efekt erinevate tehnoloogiliste lahenduste abil nii, et füüsiliselt ava diameeter tegelikult nii suur olema ei pea, kuid valguse läbilaske loogika jääb samaks.
Kõige eelneva tõttu ei korrutata lisastopi korral ava väärtust sarnaselt ISO-le ja säriajale kahega, vaid hoopis jagatakse (stopi maha võtmisel ehk ava vähendamisel aga korrutatakse) ruutjuurega kahest ehk numbriga 1,41, sest just nii palju peab ringi diameeter muutuma, et tema pindala kaks korda suureneks või väheneks. Lõpuks tulemus ümardatakse. Kuna seda on üpriski tülikas teha, annan ühe enda avastatud väga lihtsa nipi – iga järgmine stop on üle-eelmisest kaks korda suurem (1,41×1,41=2) ja seda meeles pidades unustage see 1,41 lihtsalt ära.
Pole vaja midagi muud, kui meelde jätta esimesed kaks täis-stoppi – 1.0 ja 1.4. Järgmine täis-stop on seega 2, siis juba 2.8, siis 4 jne.
NB! Suuremate väärtuste korral kaotatakse komakohad ära. Ava täis-stopid on kokkuleppeliselt seega 1.0, 1.4, 2.0, 2.8, 4, 5.6, 8, 11, 16, 22, 32, 45, 64. Neist numbritest üle või alla lähevad vähesed rariteetsed objektiivid.
NB2! Avaga käib kaasas ülioluline kõrvalnähtus – mida suurem ava (ehk väiksem väärtus), seda õhukesem on teravussügavus ja seda pehmem on esi- ja tagaplaan. Väiksema avaga saad aga pildi, millel on kõik plaanid palju selgemalt välja joonistunud. Pole õiget ega valet, oleneb, mida pildistada. Portreede puhul on lahtine ava plussiks, maastike puhul kasutatakse tavaliselt jällegi kinnisemat ava.
Seosed
Loodetavasti oli eelnev arusaadav. Kui oli, siis on lihtne edasi arvutada.
Kui valgus on näiteks paigas tingimustel ISO 400, säri 1/300 ja ava f/5.6, siis ongi kõik hästi.
Aga äkki soovid säriaega pikendada? Või hoopis ava muuta?
Põhikoolimatemaatika aitab. Kui soovid säriaega pikendada neli korda ehk 1/75 peale, on see kahe stopiline muutus (2×2=4). Et seda kompenseerida, on sul võimalik ISO alandada 4 korda ehk kahe stopi jagu väärtusele 100 (400/2/2) või ava suurendada väärtusele f/2.8 (5.6/1,41=4/1,41=2.8). Muutma ei pea ainult ühte parameetrit – lase näiteks hoopis ISO 200 peale ja ava f/4 peale ning ikka on valguse läbilase võrdne algseisuga, aga pilt tuleb juba nõksa teistsugune.
Ära siis unusta, et kõrgem ISO teeb pildi mürasemaks, lahtine ava udustab tausta rohkem ja pikem säriaeg paneb aja „voolama“. Meeles tasub pidada, et sarnaselt kellatundidega on ka stoppidel poolikud ja sellest väiksemad väärtused (tavaliselt kolmandikud), aga need toimivad juba sama loogika alusel, nagu eelpool kirjeldatud täis-stoppide puhul.
Tutvu ka netist tasuta alla laetava spikriga siit: https://www.hamburger-fotospots.de/kostenloser-download-foto-cheatcard-fuer-fotografen.html
