Kätte on jõudmas aeg, kui kuumakraadid enam ei piina ja saab keskenduda jäisematele tegevustele. Seega tasub oma paksemad riided üles otsida ja fotovarustusega lumme sumpama minna. Lumehelveste pildistamiseks on lõputult tehnilisi võimalusi, aga käesolevas artiklis toon välja lihtsamad ja koduõues kergemini järele tehtavad variandid.
Hea pildi jaoks ei pea olema paks rahakott. Lennuka fantaasia ja julge pealehakkamise korral säästad sadu, kui mitte tuhandeid eurosid ja teed korraliku pildi ära ka „põlve otsas“.
Nüüd siis mõned nipid, millega peaksid arvestama talvisel lumehelveste pildistamisel.
Alustame muidugi varustusest, sest ilma õige tehnikata võivad pisikesed lumehelbed ka kandikul rivis olla, aga nende pildistamisest head nahka ikka ei tule. Õnneks pole tõsisel fotosõbral palju vaja. Kui fotokotis on olemas korralik makroobjektiiv, on pool teed juba käidud. Kaamera ja objektiivi vahele saab suurenduse võimendamiseks / lähima teravuskauguse vähendamiseks sättida mitu makrorõngast, mille hinnad on mõõdetavad üksikutes kümnetes eurodes. Kaamera, makroobjektiiv ja vaherõngad — ongi tehniline põhivarustus olemas. Kuna vaherõngastega on makroobjektiivi puhul teravussügavus üsna ahtake, siis hea statiiv kulub samuti marjaks ära. Käest pildistada ja saada korralik tulemus eeldab väga häid valgusolusid ja kindlat kätt, muidu läheb pilt raisku.
Teine pool varustuse rollist sõltub sellest, millelt ja kuidas hakkad kunstiteoseid taga ajama. Üks variantidest on muretseda paraja suurusega klaasitükk ning katsetada läbipaistva taustaga lumehelbepildi tegemist. Selleks sobib nii kuuri nurgas vedelev tükike vanast kasvuhoone klaasist või poest ostetud paarieurone klaasiga pildiraam. Võimalusi on hästi palju, peaasi et klaas oleks võimalikult kriimu- ja mustusevaba ning paistaks korralikult läbi. Nii on lihtsalt hiljem arvutis kergem fotot kohendada. Kui aga eelistad lumehelbe pilti mõnel struktuursel taustal teha, siis siin tulevad appi kõik villased / riidest jne. esemed. Jällegi on valik meeletu ja sõltub puhtalt fotograafi enda eelistustest.
Edasi tuleb oodata õiget ilma. Kui termomeeter kisub miinuspoolele, siis oled juba võidumees. Pehme lörtsise talveilmaga saad heal juhul ilusad veetilgafotod, aga mitte struktuurse lumehelbe jäädvustuse. Paras külm on vahemikus -10 kuni -15 kraadi. Sealt allapoole muutub juba pildistamine parajaks katsumuseks ja kuna seda tuleb teha tavaliselt paljaste kätega, siis võitluses külmaga võidab tavaliselt külm. Hea oleks muidugi tuulevaiksem ilm, sest vaevalt keegi naudib kogu seda protsessi silmad ja suu lund täis tuisanuna. Halvimal juhul puhub tuuleiil su perfektse modelli lihtsalt nina alt minema. Püüa siis tuult väljalt ehk tulebki uuesti nullist alustada. Tuulevaikse ilma ja kerge lumesajuga liugleb taevast alla just neid parajalt suuri ja ilusaid helbeid, mida sul õnnestuks ka kätte saada ja pildile püüda. Paraku ei saja meil lund alati keset päeva ja talvist valget aega napib, seetõttu tuleb sageli tegutseda õhtuhämaruses või suisa pilkases ööpimeduses. Siit ka vajadus saada pildi jaoks hea valgus. Võimalusel saab kasutada lisavalgustuseks kõikvõimalikke kodus leiduvaid valgusallikaid, mis vähegi külma ja niiskust taluvad. Lihtsaim neist on muidugi taskulamp, millega sättida paika fookus kui ka valgustada helvest. Vahel jääb kätest suisa puudu, kuid statiiv päästab suuremast vaevast. Mõnikord on kasulik kasutada pildi tegemiseks ka välku. Pole vaja osta kallist makrovälku ainult mõne pildi tegemiseks, saab kasutada ka kaamerasisest välku, kuid üks asi selle juures on ülioluline — hajuta valgust. Otse välguga pildistades on lihtne lumehelves üle säritada ja siis on pilt rikutud. Hajuteid on igasuguseid, kusjuures selleks sobib ka tavaline A4 valge paberileht, mille asetad välgule ette ja ongi tulemuseks mahedam ja ühtlasem pilt.
Vastavalt valgusallikale tasub seadistada oma aparaadis ka sobiv valgetasakaal, ehkki RAW-formaadis pildistades võid teha korrektsioone ka järeltöötluses.
Töö käik näeb välja järgnevalt. Vii õue oma pildistamisalus (klaasitükk, sall vms) — lase sel jahtuda toasoojast ja hoia see esialgu varjus otsese lume eest. Klaasitükk peab eelnevalt ikka ilusti puhastatud olema.
Komplekteeri aparaat ja objektiiv ning võimalusel makrorõngad. Mängi läbi valgustamine ja saadki asuda tegutsema. Kui klaasitükk või mõni riideese on piisavalt maha jahtunud ja lumehelbed sellel kohe üles ei sula, on õige aeg käes pildistamiseks. Paigalda klaasitükk mõlemast servast toetuma mõnele lisatoestusele. Selleks sobivad täitsa tavalised telliskivid, karbid, klotsid või mida iganes sa kodunt leiad. Oluline on, et läbi klaasi pildistades jääks taust võimalikult kaugele. See tagab sulle pildil pehmema tagaplaani.
Paigalda statiiv nii, et fotoaparaat jääks klaasi kohale suunaga alla. Mida rohkem risti on sinu aparaat lumehelbega, seda paremini saad kõik selle osad ilusasti fookusesse, sest nagu juba märgitud, teravussügavus on vaherõngastega väga-väga õhuke. Statiivi puudumisel saab objektiivi serva toetada klaasi kohale õigele kõrgusele ka lisaklotsidega.
Nüüd tuleb kätte saada modell! Jällegi on siin mitu varianti. Võib oodata, kuni klaasile paras ports helbeid langeb ja asuda neid pildistama või hakata neid hoopis õues ise taga ajama. Vahel töötab üks variant ja vahel teine. Jõudu lumehelbejahiga!
Kui helves käes, saadki pildi tegemisega pihta hakata. Valgusta modell, fokusseeri ja pildista. Kui kasutad hämaras kaamerasisest välku, siis kindlasti hajuta valgust. Kuna valgusolud ja võimalused nende kasutamiseks on sageli väga erinevad, siis ühtseid nõuandeid ISO, ava ja säriaja andmiseks tegelikult ei ole, küll aga tuleb kasuks võimalikult väike ava ehk suurem teravus-sügavus. Viimast näiteks ülivõimast suurendust pakkuvate reverse-rõngastega lainurkobjektiivide tagurpidi keeramisel reguleerida pole võimalik.
Välguga pildistamisel saad kasutada suhteliselt madalat ISO vahemikus 100-200. Säriaeg võiks olla pigem kiire ja ava mõõdukalt kitsas. Päevasel ajal ja ilma välguta pildistamisel on seos nende kolme parameetri vahel hoopis säriaja pikendamise kasuks. Kõrgem ISO ja pikem säri tagavad piisava valguse, sest ava lahti keeramine ei ole eriti mõistlik kompromiss.
Kui pildistad helvest hoopis riide pealt või murulible vahelt, siis jällegi on võtmesõnaks piisavalt kõrge ISO ja piisavalt pikk säriaeg. Ava võib sättida ka veidi lahtisemaks, sest siis hakkab rolli mängima ka kompositsioon, mitte servast servani terav helves. Variante on hästi palju ja seetõttu on üsna raske imeretsepti jagada, põhiline töövõit tuleb korduvatest katsetamistest.
Kõvemad tegijad kasutavad omavahel kombineeritud objektiive, vaherõngaid jne, ühe helbe tarvis tehakse 30-40 kaadrit ja tulemuseks on hingematvad ekraanisuurused teravad lumehelbed. Aga jäägu see kõik juba fanaatikutele.
Viimane soovitus — pane soojalt riidesse! Olles ametilt arst, siis viibutan näpuga ja tuletan meelde, et ükski pilt ei ole väärt nädal aega haigevoodis lamamist. Kogu see tegutsemine väljas võtab omajagu aega ja oht külmetuda on piisavalt suur. Parem viis kihti riideid ja naerualuseks naabritele kui otsesammul moekalt haigevoodisse. Nagu varasemalt märgitud, siis välja toodud tehnikad on ainult murdosa paljudest töövõtetest lumehelbe pildistamisel. Alati on veel hulgaliselt lisamõjufaktoreid, mis piiravad etteantud skeemi järgimist — olgu selleks tugev tuul, külmetavad sõrmed ja varbad või tühjaks saanud taskulambi patareid. Peamine on teha palju pilte ja katsetada erinevaid valgusallikaid ning seadistusi. Kui mõnekümnest pildist ükski foto õnnestub, siis on õhtu korda läinud.
Loodame koos, et taevast sajaks eeloleval talvel lörtsi asemel alla ilusaid lumehelbeid!
