Avastasin juba 2012. aastal, kui olin saanud oma esimese peegelkaamera, et maastikust või siis eelkõige öömaastikust säritatud üksikkaader on tore küll, kuid vaevama jäi teadmine, et kogu sellest kooslusest, mis meid ümbritseb, jääb sedavõrd palju edasi andmata.
Loomulikult on igal fotograafiasõbral võimalik siinkohal öelda, et küllap siis oli kasutusel olev objektiiv liiga kitsa nurgaga või oli kadreerimisel oskustest puudus, et täiuslikku pilti edasi anda. Kindlasti on õigus igal arvajal, selle vastu ei vaidle üldse.
Aga…
Olenemata oskuste lisandumisest, jäi minu jaoks siiski ühekaadriklõps maastikupildistamisel pisut häirivaks nähtuseks. Siinkohal pean muidugi mainima, et on palju selliseid meistreid, kelle ühekaadripildid maastikust on äärmiselt nauditavad ja oma teostuselt meisterlikud.
Esimesed panoraamid pildistasin nö ehku-peale. Et ehk saab klappima ja ehk tuleb parem, kui üksiksäritus.
Poolkaaderkaamera ja odavamat sorti f/2.8 avaga normaalsuumi laiema osaga ehk 17mm lainurgaga üles võetud pildid nõudsid palju nikerdamist.
Iseenesest ei ole poolkaaderkaameral midagi viga ja suudab panna kokku suurepäraseid kaadreid, kuid poolkaadrile ehitatud lainurkobjektiividele on juba eos error sisse kirjutatud. Soodsa hinnaga klaaside servad moonutavad sedavõrd, et kahe kaadri veatul liitmisel peaks olema kõrvuti säritatud vaadetel vähemalt 50% katvust. Ka sel juhul ei või iial teada, kas liitmistarkvara kasutab parimat osa mõlemast kaadrist või jäävad ühe kaadri nurkades “lindudeks” moonutatud tähed ka lõpptulemuses näha.
Siit siis esimesed õppetunnid – kui kasutad poolkaaderkaamerat, siis klaas olgu seal ees täiskaadrile ehitatud ehk kvaliteetne! Vaid sel juhul on kindel, et parim/teravaim osa pildist jõuab lõpptulemuses oma panust andma.
Täiskaaderkaamera annab pisut rohkem võimalusi, eriti muidugi öiste panoraamide puhul. Juba ISO-taluvus on üldjuhul täiskaadril parem, mis võimaldab pimedal ajal lühemaid säriaegu kasutada ja tähed ei jõua nii palju liikuda, et liitmisprogrammidel oleks keeruline pilte kokku panna.
17mm f/2.8 vs 24mm f/1.4 on olnud üks suuremaid probleeme, mida lahendada öiste panoraamide pildistamisel. Kas rohkem korraga kaadrisse või väiksemate moonutustega pildi servaalad?
Minu esimeseks valikuks on enamasti 24mm. Esimeseks eeliseks see, et ava on märgatavalt lahtisem, mis võimaldab viia ISO alla ja säriaja lühemaks. See osa, mis pildi laiusest puudu jääb, on võimalik lahendada väga lihtsalt. Tuleb lihtsalt kaamera keerata püstkaadri asendisse ja pildistada rohkem kaadreid kõrvuti.
24mm – 35mm f/1.4 avaga torude puhul on tavaliselt servamoonutused juba sedavõrd olematud, et teineteisest ülekatet on vaja kõrvuti kaadritel vaid 15-20% ja üldine paarikümnele kaadrile kuluv särituste koguaeg on vaid napilt pikem sellest, kui näiteks 17mm f/2.8 objektiivi puhul, mil tuleks katta igat kaadrit 30-40%.
Kusjuures vahel tuleb teiste pildistajatega vesteldes välja, et miskipärast peetakse üht kõrgusrida mingiks standardiks panoraamide puhul. Ei ole nii!
Väga hea tulemuse võib vabalt saada ka sel juhul, kui pildistada näiteks 18 püstkaadrit kõrvuti ja siis veel 2 samasugust rida teineteise peale, ehk siis kolmes kõrgusreas kokku 54 kaadrit, mis teineteist katavad kõik umbes 15% ulatuses.
Reisidel ja muudel sõitudel on aga tihti päevasel ajal pildistamiseks ees hoopis 100-300mm või 70-200mm objektiiv ning selleks, et saada kiiresti mõni vaade “purki”, ongi mitmerealiste panoraamide pildistamine ainus võimalus. Õnneks on nii pikkade torude puhul kaadriservades moonutused juba peaaegu täiesti olematud ja liitmise ainsaks probleemiks võib sageli olla vaid arvuti võimekus suurest kogusest piltidest üle käia.
Loomulikult on hea teada, et selliste piltide kokku liitmiseks on vaja ka pisut arvutusvõimsust ja mõnda programmi, mis sellise asjaga hakkama saab. Minul on kasutuses 2 sellist.
Kõige tüüpilisem on muidugi Adobe Camera Raw, mis võimaldab koheselt eelkohandada (võtta maha läätsemoonutused vastavalt profiilile) üks pilt panoraamist, sünkroniseerida saadud seaded teiste kasutatavate kaadritega ja siis lasta programmil see kõik panoraamiks kokku panna. Üldjuhul on see kiireim ja mugavaim variant. Aga vahel ei suuda Camera Raw siiski anda sellist tulemust, nagu soovin.
Siis tuleb mängu MS ICE ehk Image Composite Editor. Programm, mis on toodetud vaid ühe eesmärgiga – liimida kokku panoraame. Pidevate uuendustega on selles programmis olemas võimekus väga suure enamuse kaamerate toorfailide lugemiseks ja töötlemiseks. Tõsi –läätsemoonutused tuleks siiski eelnevalt maha võtta just Adobe programmidega.
Siia annan veel ühe pisikese vihje, mis võiks arvutusvõimsuse probleemi lahendada – töödelge pildid eelnevalt valmis, salvestage nad JPG formaati ja teie arvutil tuleb vaeva näha vaid kolmandikuga infohulgast võrreldes toorfailidega. Pikslite hulk ei vähene samuti, kuid arvestada tuleb, et hilisemat varjualade ja muude nüanssidega mängimise võimalusi on niimoodi liidetud pildi puhul siiski märksa vähem.
Igal juhul mõnusat katsetamist ja põnevaid suuri pilte!