Vikipeedias on mõiste „tänavafotogaafia“ all on järgmine info:
„Tänavafotograafia peegeldab inimeste igapäevaelu linnakeskkonnas. Tänavafotograafide eesmärk on tabada kordumatuid hetki ja neid teistega jagada. Tänavapildistamise algust tähistab foto, mis kujutab tänaval kõndivat inimest.
See, mis on pildistamise hetkel värske, kaasahaarav, tuttavlik või vahel ka naljakas, omandab aja möödudes ajaloolise lisaväärtuse. Fotograaf saab hetke võlu esile tuua valguse, varju, kompositsiooni, tausta, vastandamise ja muude võtetega, mis lisavad ajaloolisele väärtusele ka kunstilise väärtuse.
Tänavafotograafial on viis alaliiki: varjatud kaameraga pildistamine, portreed, vaikelu, linnamaastikud ja sotsiaalne olustik.“
Kindlasti pole Eesti kliima ja pikk pime aeg tänavafotograafiaks just kõige parem paik. Lisaks on meie inimesed häbelikud ning tänaval millegi põneva toimumist tuleb tikutulega taga otsida.
Lõunamaades seevastu elu keeb tänavatel ja pildistada on palju. Inimesed istuvad ustel ja akendel ning vaatavad välja ning jälgivad, mis tänaval toimub. See on kahepoolne protsess, seal osalejad on kui näitlejad etenduses ja samal ajal on olemas ka vaatajad.
Kui hakkate pildistama suure kaameraga, siis on inimestel arvamus, et tegemist on kas elukutselise fotograafiga või ajakirjanikuga ning jooksevad laiali. Siin tulebki välja üks telefoniga pildistamise eelistest. Nutifotograafias olete te justkui tavaline turist, kes lihtsalt klõpsib ja seetõttu on inimesed avatumad ning ei võta kaitseasendit. Paljud ei teadvusta veel endale, et telefoniga saab kohati peaaegu sama kvaliteetset pilti teha kui profikaameraga. Seda loomulikult mitte kõikides oludes, kuid on valdkondi, kus pole vahet, kas pildistad telefoniga või peegelkaameraga.
Tänavafotograafia eeldab sageli vahetut kontakti pildistatavaga. Kui astute ligi (suumite jalgadega), teete nutikaameraga pildi ning inimene on sellega nõus, siis kaob ära ka vajadus küsida luba pildistamiseks. Lisaks saate peale pildi ka meeldiva suhtlemise võõra inimesega. Selle käigus tekivad lood. Fotol on sinu või ka vaataja jaoks juba olemas tekstiline pool, mida saate jagada oma sõpruskonnaga.
Ma pole end kunagi tänavafotograafiks pidanud, kuid mitmed mu Kuuba reisid on pakkunud selleks suurepärast võimalust. Lisaks on see fantastiline vaheldus Instagrami ja sotsiaalmeedia üleklanitud piltidele ehk tegelik elu, mitte unelm, kuhu inimesed pürgivad.
Veel üks oluline detail. Üks tuntud Eesti fotokunstnik õppis kunagi ühes Ameerika koolis. Talle öeldi seal, et kõige paremad sõjafotod saate siis, kui teil on pakk dollareid taskus. Ehk siis osad mõjuvad sõjaõudusi kajastavad pildid on lavastatud. Paari dollari ees teeb igaüks teatud piirkonnas kurba nägu.
Samuti Kuubal, nii mitmedki inimesed, näiteks see sigariga mees, kes on väliselt sarnane kuulsa revolutsionääri Che Guervaraga, sai minult paar dollarit. See ongi tema töö, ta poseerib ja saab selle eest raha.
Ei saa lisamata jätta, et mul oli reisidel kaasas ka väike kompaktkaamera, kuid ei kasutanud seda kordagi, sest nutitelefon on taskus juba nagunii…
Minge telefoniga tänavale, otsige põnevaid inimesi ja te leiate need. Elutruu tänavafoto on alati sisukam, kui igav päikeseloojang, mida sajad fotograafid iga päev pildistama lähevad.
Jaak Nilson on olnud üle 25 aasta elukutseline fotograaf. Tänasel päeval on ta keskendunud mobiilifoto koolitustele, lisaks on ta välja andnud mahuka (50 lk) Nutifoto e-raamatu, millega käib kaasas nii videoõpetus kui hilisem nõustamine. Erihinnaga e-raamatu kohta leiate rohkem infot siit.