Ega siin tegelikult suurt kunsti polegi, aga paar tähelepanekut tuleb alustavale nutifotograafile igal juhul anda.
Pimedas pildistamine on tavaliselt kõige keerulisem. Kui nutikaamera on meil sõrmede vahel, on see parasjagu ebakindel asend ja fotograafi aur kulub muretsemisele, et kallis seade maha ei kukuks.
Mina näiteks sel ajal ei hinga. Kui kasutame suurt peegelkaamerat ja toetame selle vastu oma pead, siis see annab kaamerale teatava toetuspunkti. Telefonil seda toetuspunkti pole.
Hingamine paneb keha pisut liikuma ja see kandub käte kaudu ka telefonile. Kui hoida ühe käega nutitelefoni ja teisega toksata vastu ekraani, siis on pildi „äraväristamise“ oht suur ja pilt ongi udune ehk ebaterav.
Kõikidele aga ei meeldi hinge kinni hoida ja eks see üks poolik lahendus olegi. Alati võiks proovida leida mõnda muud toetuspunkti, olgu see kasvõi mõni trepiaste, käsipuu, laud, puu vms stabiilne koht.
Üks kaval nipp on kasutada ka aegvõtet. Käivitades selle enne pildistamist, saab nutikaamerat hoida stabiilselt kahe käega ja pilt tehakse fotograafi poolt valitud aja pärast, olgu selleks siis 3, 5 või 10 sekundit. Igal juhul on see aeg, mille jooksul saate kaamera oma käes korralikult fikseerida.
Uutel telefonidel on ülilainurgad ja kui seda kasutada, siis kipub sageli sõrm kaadrisse jääma, sest enamuse nutikaamerate objektiivid on küllaltki servas. Sellele võiks tähelepanu pöörata juba kadreerimise hetkel, sest näiteks eredas valguses ei pruugi seda pildistamisel kohe märgatagi ning väärt kaader võib seetõttu aia taha minna.
Kui aga kasutate telefonikaamera teleobjektiivi, et kaugel olevaid asju lähemale tuua, siis peab kaamerat eriti kindlalt käes hoidma. Mida pikem on fookuskaugus, ehk mida lähemale pilti tuuakse, seda rohkem pilt väriseb. Palju aitavad kaasa kaamerasisesed stabilisaatorid, kuid pildistaja peab ise ka sellele tähelepanu pöörama, tehnika pole kõikvõimas.
Kui pildistada nii, et telefon on püstises asendis, siis saab seda hoida korralikult ja tugevalt ühe käega, horisontaalis on aga käte asend teine. Muidugi saab ka siis hoida aparaati kahe käega ja püüda ühe käe sõrmega vajutada ekraanil kaamera päästikule, aga see vajab rohkem harjutamist. Palju sõltub ka telefoni ja fotograafi käte suurusest, seega võiks juba telefoni ostes mõelda, et nutikaamera oleks käes võimalikult mugav.
Kindlasti võiks telefonil olla taga ümbris. Enamasti on telefonid libedad ja kipuvad ilma selleta sõrmede vahelt maha pudenema. Väga ebamugavaks teevad telefoniga pildistamise kaaned, mille esiklaasi kattev osa pildistamise ajal ripub. Pildistamise mõttes on silikoonist tagakaane kate palju parem valik.
Olen ennast leidnud korduvalt mõttelt, et mis saab, kui pildistan kõrge maja rõdult, ajan oma käed üle serva ja seade alla kukub. See on ju ka oht teistele, kes all võivad olla. Või hoopis rabalauka ääres pildistades. Telefoniga pildistamisel on see siiani puuduseks ja ega väga häid lahendusi polegi. Seadme ümbrisele saab küll paigaldada iminapaga väikese nupukese, mis aitab telefoni hoida, aga see teeb jällegi telefoni suuremaks ning nutiseadme taskus hoidmine on üksjagu ebamugavam. Seega hoidke oma kallist seadet ja ärge ilma nakkuva katteta rabasse pildistama minge 😊