“Maastike pildistamisel lähtun mõnedest pealtnäha lihtsatest põhimõtetest. Arvan, et neist võiks kasu olla kõigil, kes tunnevad soovi jäädvustada maastikufotosid, mis kõnetavad võimalikult paljusid ja mitte ainult iseennast.”
ÕIGEL AJAL ÕIGES KOHAS
Ilmselt on maastikufotograafi tegevuses raskeim sundida end õigel ajal õiges kohas olema. Perega kesk-päeval looduses matkates saab keskpäraseid perepilte ja reeglina mitte enamat. Ka välisreisidel kipuvad gruppide liikumisgraafikud olema sellised, et päikesetõusu ajal magatakse ja õhtusööki asutakse nautima päikeseloojangu ajal.
Isegi üksinda tehtavatel loodusmatkadel käib inimene loodusrütmide järgi — ärgatakse ikka mitte enne päikest ja päikeseloojangu järel ollakse juba laagrisse seatud. Kuidas siis aga tabada neid hetki, mil looduses toimuv värvidemäng teeb muidu tavalisena tunduva maastikuvaate imeliseks? Millises graafikus peaks tegutsema maastikufotograaf?
Tegelikult pole siin midagi üleliia keerulist. Õigel ajal kohal olemiseks sätin oma käimised nii, et oleksin kaameraga maastikul valmis kuldse ja sinise tunni ajal ehk siis tund enne ja tund peale päikesetõusu või -loojangut. Loomulikult jälgin ka ilmaennustust ning planeerin käimised ajale, mil põnevate olude tekkimine on suur. Õige koha leian aga varasemate maastikul läbi viidud või digitaalsete luureretkede läbi.
KOMPOSITSIOON ON PILDI SELGROOG
Korralikku fotot eristab juhuslikust klõpsust eelkõige läbimõeldud kompositsioon. Tõenäoliselt ei mõtle ma pilti tehes mingitele reeglitele, veel vähem meeglitele (mõttetutele reeglitele), aga kui hiljem pilte vaatan, siis nähtu põhjal võiks mõned asjad välja tuua.
Kõigepealt — heal maastikupildil on nii esi-, kesk- kui tagaplaan.
Teiseks — pilte vaadates võiks pilk liikuda tavaliselt esiplaanilt tagaplaanile mööda juhtjooni, mis ei pea olema konkreetsed jooned, vaid võivad moodustuda ka pinnastruktuurist või värvitoonidest. Esiplaanilt tõuke saanuna liigub pilk edasi, ülespoole.
Kolmandaks — pildil ei tohi olla elemente, mis sinna ei kuulu ega toeta kompositsiooni. Jätan sageli pildi tegemata, kui ideaalset puhast kompositsiooni saavutada ei ole võimalik — kompositsiooni osas ei tee ma kompromisse.
KASUTA FILTREID
Maastikupildistamise retkele minnes on mul alati kaasas filtrid. Fotokoti raskust ja mobiilsust reguleerin kaasavõetavate objektiivide ja muu lisavarustuse kogusega, kuid filtreid koju ei jäta. Halbades ilmastikutingimustes võib nende kasutamine olla keeruline, näiteks iga filtritele sattunud veepiisk jätab pildile jälje ja talvel võib optika kergesti härma minna. Selle vastu saab kasutada erinevaid vahendeid alates vihmavarjust kuni duššimütsiga sarnase fotoaparaadi katteni ning rasketes oludes õnnestunud kaader on seda magusam.
Filtritest kasutan LEE 100mm süsteemi, mis Fujinon optika ette sobib suurepäraselt. Kõige olu-lisemaks filtriks pean Lee Landscape Polariser ringpolarisatsioonifiltrit, millega saan kaotada vee peal olevad peegeldused, võimendada taevas olevad värve ning eredamalt välja tuua soojasid toone maastikuelementidelt. Olen proovinud ka teisi ringpolaristatsioonifiltreid, kuid leian märgitud filtri minu stiiliga enim sobivaks.
Väga sageli leiab mu piltidelt veekogu — olgu selleks siis meri, järv, rabalaugas või jõgi. Pildil oleva meeleolu rõhutamiseks või lausa tekitamiseks kasutan sageli sileda vee efekti, mille saavutan tumendavate hallfiltritega. Fotokotis on mul Lee hallfiltrid 2-stopisest kuni 15-stopise tumenduseni ning kasutan neid vastavalt vajadusele sõltuvalt valgusoludest ja soovitavast säriajast.
Kiilfiltrid on samuti olulised võimalikult ühtlase särituse saamiseks olukorras, kus pildi ülemise ja alumise poole heledate/tumedate alade erinevus on väga suur ning neidki filtreid kasutan väga sageli.
JÄRELTÖÖTLUS POLE PÄRISPATT
Suur osa mu maastikupiltidest ei ole autentsed “nii nagu inimsilm näeb” dokumentaalkaadrid, vaid fotograafi kunstiline nägemus valitsenud looduse vaatemängust. Oma piltidega annan alati edasi mind juba pildistamise ajal vallanud mõtet või tekkinud tunnet, mida väljendan ka verbaalselt pildi pealkirjas ja annotatsioonis. Ilmselt osaliselt ka selle eest minu pilte kas armastatakse või siis tehakse maha stiilis “miks sa töötled nii palju, rikud ilusa looduse ära”. Fotomanipulatsioone minu piltidelt siiski ei leia, kuid tõepoolest võib juba optilisi filtreid kasutades saadud toorfaili eelvaade või siis järeltöötluse käigus tumedate alade heledamaks muutmisega saadud lõpptulemus olla oluliselt erinev sellest, mida silm näeb või automaatrežiimis kaamera jäädvustab.
AUTORIST
Arbo Rae on eelkõige maastikufotograaf, kuid tegev ka teistes fotovaldkondades. Endise sportlasena on Arbo palju liikunud erinevates Eestimaa kaunites paikades ning kasutab saadud kogemust heade ja mitte ülepildistatud kohtade leidmiseks. Tema maastikupildistamise töötubades on võimalik õppida nii algajatel kui ka edasijõudnumatel maastikupildistamist ehedas looduskeskkonnas – ehk siis kuidas olla olla õigel ajal õiges kohas ning kuidas tehtud pildid järeltöötlusega veelgi kaunimaks muuta.
TUTVU ARBO RAE LOOMINGUGA:
www.arborae.com
fb.com/arbophotography
instagram.com/arborae