Siluettportree on omas žanris vaieldamatu liider, mida iga fotograaf võiks katsetada.
Alljärgnevalt jagan mõned näpunäited, kuidas seda paremini teha ning millised ohud ja võidud sel teel varitsevad.
Pildista madalalt ja pealaest jalatallani. Kena tulemus tekib tihti läbi minimalistlike võtete, seega ära detailidega üle pinguta. Viska pikali või kummardu väga madalale, et nihutada modell taeva taustale võimalikult terves tükis. Kui ka see ei päästa, siis palu pildistataval kõrgemale tõusta, olgu ta siis mõnel kivil, väikesel mäekünkal või liivaluitel. Variante on palju.
Miks on eelnev oluline?
Pildistatava võimalikult suurel määral taustast (ja maapinnast) eraldamine on vajalik, et ta ei sulanduks nendega ühte ning oleks kergemini fotol nähtav. Üldjuhul on kõigil alati nii kiire-nii kiire ja tihti unustatakse modell esile tuua, sellevõrra saab pilt muidugi ka vähem tähelepanu. Kui aga pildile püütakse poolitatud jalgadega inimene, siis näeb ta üldjuhul lihtsalt imelik välja ja kuidagi ebaproportsionaalne takkatraavi.
Ka kõiki kompositsioonilisi soovitusi silmas pidades tuleb ette olukordi, kus seda kõike praktikas ellu viia ei saa või on kole keeruline ja tülikas, kuid ka siis ei pea fotograaf tingimata siluetitüüpi portreepildist loobuma. Astu aga oma kaameraga julgelt lähemale ja saad sobilikus formaadis portreepilti teha juba nii öelda kropitud variandis, olgu selleks kasvõi passipildi formaat.
Silueti pildistamisel on ajastus ülioluline. Üldjuhul võiks öelda, et parimad siluettide jäädvustused saadakse umbes 20-30 minutit enne lõplikku päikese kadumist horisondi taha. Vahel võib värviline taevas tekkida ka peale loojumist, seega ära kohe peale loojangut punuma pista, oota veidi. Nii igaks juhuks.
Nagu öeldud, mõjutab oluliselt tulemust see, kui madalalt otsustad pildistada. Mida suurem on fotograafi ja pildistatava kõrguste vahe, seda varem pead pihta hakkama, sest päikese kulgemisele pidurit ju ei tõmba. Liiga vara pildistamine on ka problemaatiline, sest taeva värvid võivad veel olla liiga igavad ja teiseks kipub liiga ere päike pildid ülesärisse viima. Osaliselt pilvedega varjutatud päike on jällegi heaks päästjaks.
Täiusliku silueti püüdmine vajab omajagu seadistamist, et tulemus rahuldaks. Loomulikult on toimivaid variante palju. Võiksid näiteks proovida avaprioriteediga režiimis pildistamist. Säti oma kaamerale avaks f/2,8 ja ISO väärtuseks 400 (need numbrid pole muidugi kivisse raiutud) ning aktiveeri kõik pildiotsijas olevad teravuspunktid. Nii määrab kaamera särituse kogu stseeni silmas pidades. See tehnika töötab siis, kui objekt on piisavalt kaugel ja enamuse kaadrit täidab taevas. Lähedalt pildistades võib juhtuda, et objekt on piisavalt domineeriv ja on kogu oma ulatuses nähtav, küll aga on taustal ülepõlenud taevas. Meie eesmärk on aga ju saada normaalse säritusega taust ja alasäris objekt esiplaanil, mitte vastupidi.
Järgmine „peavalu“ – leia pildistatavale õige poos.
Kuna siluett on sisuliselt must, siis sealt ei paista niivõrd välja näoilmed, vaid just kehaasend ja poos, seega on see teema siinkohal väga tähtis. Kallistamine siluetipildil eriti ei toimi. See näeb välja nagu käte-jalgade ja kehade rägastik. Objektid võiksid olla selgelt määratletud, mis tähendab, et nad peaksid olema üksteisest veidi eemal. Kindlasti võiks lasta pildistataval kaamerast eemale vaadata. Me ju niikuinii ei näe seda näoilmet, seega loeb profiil küljelt. Samuti ei ole hea variant, kui pildistatav kannab väga suuri ja kottis riideid, sest kehakuju ja poos on meie jaoks väga informatiivne, seega pole mõtet varjata seda riidekuhja alla.
Siluettpildid on tegelikult üheks lemmikuteks nii fotograafide endi kui ka nende klientide seas. Siluetid lisavad „tavapildi“ seeriasse toredat vaheldust. Omanäolise värvi ja stiili poolest osutuvad sellised pildid sageli paljude vaatajate esimeseks valikuks. Nii mõnigi pildistatav ei ole sageli kaameraga sina peal. Seega paku sellist lahendust välja häbelikumale „modellile“ ja usun, et tulemus pakub rahuldust mõlemale.
