Oleme me ju mererahvas või ei? Muidugi oleme! Eestlased armastavad jalutada mererannal ja tunda karget tuult ja lainete kohinat nii enda ees kui enda sees. Ka fotograafias on see žanr ülimalt populaarne.
Jalutuskäik vee äärde garanteerib kuhjaga mälestusi ja emotsioone ning sellistel hetkedel tuleb ikka tahtmine jäädvustada seda maagilist hetke ka kaameraga. Kes teeb seda endale albumisse, kes toaseinale, mõni loodab ka paar pilti maha müüa… Aga mitte alati ei õnnestu kõik päris nii, nagu planeeritud oli.
Toon välja 5 enam levinumat viga, mida tasuks mere ääres pildistades vältida.
1. Pilvitu taevas on igav!!! Sagedasti näeme eelkõige algajate fotode tagaplaanil tohutu avarat ja tühja taevast. Pildil pole tekstuuri ega värve, rääkimata emotsioonist. Et sellesse lõksu mitte langeda, siis tasuks juba varakult silmad ilmaennustusel peal hoida ja aeg-ajalt enne pilk taevasse visata, mis (ja kus) võiks midagi äkilisemat juhtuma hakata. Kas klaarib selgemaks või püsib pilvisem meeleolu?
Taevakaunistused pilvede näol annavad teie pildile hoopis elavama ja sisukama mulje, seega tasub neid otsida muidugi alustuseks päikeseloojangu suunal, vahel aga on mõistlik keerata pilk hoopis seljataha. Huvitavaid värve ja mustreid jagub igasse ilmakaarde. Korratuna öeldes – hea eeltöö päästab tühjast sõidust mere äärde pildistama minemisest. Kui taevas pole pilvetuttigi, siis jäta kaamera autosse, sest niisama jalutada ei ole ka ju paha.
2. Veetõus/mõõn. Meie regioonis on see mure väiksem ja seetõttu võib sellest punktist kergemini üle libiseda. Aga siiski tasuks teada ja tähele panna, millised tuuled ja ilmastikuolud ka meil rannas konkreetsel kellaajal valitsevad. Ehk on olnud pikalt meretuult ja seetõttu on veetase rannas tavalisest kõrgem ning fotograaf ei pääsegi enam ligi igale poole? Või siis vastupidi – vesi on mõõna ja tuulte koosmõjus taganenud hoopis kaugustesse ja rannaäär on saanud piisavalt ruumi juurde. Lisandunud ruumiga kaasnevad uued võimalused – rannaliivale jäänud vetikad, molluskid ja muu kraam, mida meri meile vahel näitab.
Kindlasti tasuks ka meeles pidada, et rannaäärsed piirkonnad kipuvad olema tuulisemad kui sisemaa, seega kuluvad marjaks ära nii soe riietus enda jaoks kui kaitse veepritsmete vastu kaasa võetud tehnikale. Ei taha ju keegi, et üks pilt läheks maksma sadu ja sadu eurosid veekahjustuste kõrvaldamiseks, sest soolane vesi on elektroonika mõrv.
3. Kompositsiooni puudumine – sellest teemast on varemgi omajagu räägitud ja kirjutatud. Kõike üle ei tasu korrata, küll aga on hea pildi üheks saladuseks hea kompositsiooni loomine. Jalutage mererannas edasi-tagasi, leidke huvitavaid elemente ja tehke nendest erinevate nurkade alt pilte. Hea valgusega kooskõlas töötab see pilt kui orkester. Ei tasuks prügikasti visata kolmandike reeglit ega teisi abistavaid juhiseid, mida “proffide poolt pidevalt peale surutakse”. Planeerige esiplaani ja tagaplaani omavahelist diskussiooni, leidke paralleele, diagonaale ja teisi huvitavaid mustriseoseid.
Nii loote pildile sügavuse ja tekitate vaatajas suuremat huvi. Vahel mängib loojanguvalgus teile ise trumbid kätte… Kasutage neid! Horisont ei pea alati olema pildi keskel, nihutage seda tsentrist eemale rõhutamaks kas maal/merel toimuvat või vastupidi, hoopis dramaatiliselt pilves taevast. Nagu öeldakse, sky is the limit.
4. Pildil puudub peamine fookuspunkt – see soovitus on aktuaalne nii mere ääres kui igal pool mujalgi. Lihtsalt platoonilist taevast pildistada ilma kompositsioonis olevate objektideta on harv õnnestumine. Sel juhul peab taevas värvide ja mustritega ise kogu töö ära tegema, aga seda paraku alati tellimisega ei saa. Seega tasub korraks minna tagasi eelmise punkti juurde ja proovida leida pildile need lisad, mis tekitaksid koos mere ja taevaga ühtse terviku. Siinkohal on abiks lisalugemine meie varasemast fototipist: https://fotojutud.ee/topics/algajale/44-pildile-tuleb-tekitada-visuaalne-ankur/
Õnneks on rannikuääred oma olemuselt väga mitmekesised ja sealt huvitavate objektide leidmine ei olegi nii raske. Vahel piisab väikesest kivist või linnusulest mererannal. Samuti pakub huvitavamaid lahendusi pildi raamimine ümbritsevate struktuuride poolt, näiteks piiludes puude vahelt loojuvat päikest. Ka linnasiluetist peegeldusi pakkuv meri annab täitsa mõnusa kompositsiooni.
5. Keskendutakse värvilisele tagaplaanile – päikeseloojang ja sellega kaasas käivad värvid on küll ilus vaadata, aga ainult nendele keskendudes ei arene teie fotosilm ega ka foto ise. Loojuvast päikesest on tehtud miljoneid pilte ja enamus neist on lihtsalt ilusad. Aga kas ka huvitavad?
Seega tasub jällegi tekitada oma pildil huvitav suhestumine nii esiplaanil, keskplaanil kui ka taustal ehk tagaplaanil toimuva vahel. Nii on pildil kohe sügavust juures ja vaataja saab rohkem emotsiooni, kui lihtsalt kenast värvilisest pildist (mida on tehtud tegelikult vist siiski rohkem kui miljoneid). Vahel toovad pildile huvitavama rakursi kontuurid muulil jalutavatest inimestest või merel olevatest paatidest/lindudest. Viimane tekitab seoseid tausta ja sündmuse vahel, mis annabki pildile uue hingamise ja eripära.
Kokkuvõtteks.
Parimad merevaatega pildid sünnivad harva juhuslikult. Need luuakse hoolika planeerimise ja hea praktika koosmõjul. Kui esimese ropsuga ei tule meistriteos välja, siis pole lugu – ka näiliselt tühja läinud fotoreis mere äärde on õppetund, millest tasub alati midagi meelde jätta. Pealegi, sõõm värsket mereõhku pole kunagi halba teinud, pigem ikka head!