Kroppimine ehk kärpimine on fotograafias igapäevaseks tööriistaks. Varasemalt tehti seda
vaevarikkamalt pimikus ja käsitsi, nüüd valdavalt digitaalselt hiireklõpsu vahendusel. Ometigi soovitavad paljud fotograafid seda vältida. Vaatame lähemalt – miks?
Fotode kroppimine võib teie pilti nii kompositsiooni kui objektide mahutavuse osas paremaks kujundada, aga see muudab fotograafi laisemaks. Selle asemel, et astuda huvitavale objektile paar sammu lähemale, ütlete endale: „Ahhh, küll ma pärast lõikan parajaks“.
Hetkest, kui loobute teadlikult lootmast hilisema kroppimise peale, paraneb teie piltide
kompositsioon oluliselt. Mõned sammud lähemalt, erinevate nurkade alt ja mitmekesisemad kompsitsioonivõtmed toovad hea pildi sünnile palju kasu. Selline praktika eeldab küll rohkem vaeva, aga aitab kaasa mõnusa tulemuse saavutamisele.
Me ei ütle, et kärpida ei tohiks mitte kunagi. Otse vastupidi – on olukordi, kus see on õigustatud ja vajalik. Üheks näiteks veidi viltuse horisondi sirgeks ajamine. Kuid kui olete fotohobiga alustamas ja selle tee algusjärgus, siis tasuks oma kaadrit suumida jalgadega lähemale astudes, mitte niivõrd oma suumirõngast kasutades. Teie kadreeringu tunnetus paraneb nii jõudsamalt.
Kui peate rohkem kui 10% oma algse pildi suurusest kroppima, siis suure tõenäosusega ei saanud te seda pilti, mida algselt soovisite ja proovite lihtsalt pilti „päästa“.