Jätkame eelmisel nädalal alustatud artikliseeriaga ja seekord keskendume sellele, kuidas püüda meid pidevalt ümbritsevad emotsioonid pildile.
Paljude fotograafide jaoks on sageli emotsioon kompositsioonist olulisem. Miks? Sest emotsioon on see, mis tuleb meie seest ja talletub mällu. Emotsioonita pilt on sisuliselt surnud pilt. Oleme ju siiski inimesed, kelle käitumist mõjutavad tihti just emotsioonid. Kõik, mis tekitab meie mõtetes hirmu, elevust või rõõmu, on märksa meeldejäävam. Kiretus on keskpärasus ja seda nii päriselus kui fotograafias.
Annan mõned praktilised näpunäited, kuidas emotsiooni paremini pildile püüda.
Käeliigutused
Kas pildistatul on käed rusikas või tihedalt vastu keha? Äkki kratsib ta hoopis mõtlikult lõuga või näitab teile suisa keskmist sõrme? Kõik need liigutused ja paljud muudki asendid annavad teada selle isiku suhtumisest, vaimsusest ja meeleolust. Proovige vältida lihtsalt käed kõrval seisvast inimesest pildi tegemist, pigem oodake, kuniks pildistatav teeb mõne liigutuse. Las kehaosad räägivad oma loo juurde. Sellega seoses ka üks tehniline soovitus – tühja sellest kõrgest ISO-st ja kaasnevast mürast, aga säriaeg tuleb kiire hoida, kui te just meister pole ning teadlikult poolenisti udust pilti taga ei aja.
Kehakeel ja näoilmed
Mõni inimene seisab poseerides sirgelt püsti, mõni toetab mugavalt end vastu seina. Kehakeel võib reeta nii rahulolu kui pinget. Lihtsa kehakeele nüansiga saab tegelikult edastada omajagu emotsiooni. Kui see on ranges sünkroonis (vahel ka vastupidiselt) ümbritsevaga, on pilt veelgi huvitavam. Proovige mitte teha passipilti, need on nii igavad, et ajavad haigutama. Aga haigutav Riigikogu liige saalis? Hoopis teine tera, kas pole?
Silmside
Ütlus, et „silmad on hinge peegel“, peab fotograafias täiesti paika. Vaataja pöörab tähelepanu alati pildil oleva inimese või looma silmadele. Silmades peegelduvad pildistatava inimese tunded, emotsioonid ja meeleolud. Kergelt pilukil silmad naeratuse saatel kinnitavad rahulolu ja edastavad meile hetke usalduslikust suhtest. Suured avarad silmad seevastu annavad märku imestusest, hämmingust ja uskumatusest. Selliseid pisikesi emotsioone näeme iga päev iga inimese puhul. Oskus neid märgata ja ka fotole tabada on suurepärane võimalus muuta foto huvitavaks.
Esteetika
Erinevad fotožanrid loovad erinevaid emotsioone. Nii näiteks kipub mustvalge foto olema rohkem nostalgilisem, kurvem ja tagasivaatavam. Seevastu erksad värvifotod edastavad rohkem põnevust, rõõmu ja tunduvad kaasaegsemad. Pole olemas õiget või valet järeltöötlust, kuid tasub teada, et foto žanr ja liigitus esteetilises plaanis mõjutab vaataja emotsiooni.
Valgus
Nüüd me jõuame meistrite pärusmaale. Kujutage ette fotot, millel on kujutatud pianisti kätt
klaveriklahvidel. Kui võttenurk on õnnestunud, siis on see huvitav foto igal juhul. Aga kui me lisame sellele käele aknast paistva valgusvihu (loodetavasti mitte Photoshopis!), mille sees ka mõned pisikesed tolmukübemed lendlevad, siis on tegemist juba konkursitööga.
Lisaks…
Keskendusin antud loos küll inimestele, kuid täpselt sama kehtib kõikide loomariigi esindajate suhtes. Kärbest taga ajav kassipoeg on fotol kordades armsam, kui seesama kiisuke kuskil diivanipadjal põõnutamas. Mererannas karglev koer teeb aga alati silmad ette loomale, kes viksilt ja viisakalt sirge seljaga kaamerasse vaatab.
Enamgi veel! Unustame hetkeks ära kõik elusolendid. Kohe varsti on andvendiaeg ning piparkookide küpsetamine saab täie hoo sisse. Ülevalt alla pildistatud üksik piparkoogimehike on kiretu ja sellist pilti pole mõtet isegi teha, kui see muidugi lihtsalt pereliikmetele info edastamiseks mõeldud pole. Kui aga jahusele lauale on oskuslikult jäetud mõned köögiriistad, toorained ja nende keskel kroonib pastelsetes toonides kausike värskete piparkookidega, on pildil emotsiooni rohkem kui kehval portreefotol.
Mõnusat emotsioonide jahtimist!