Tegelikult saaks kogu teema võtta kokku ühe lausega – fototeekonna alguses olevad inimesed alles katsetavad soetatud tehnikat ning säästueelarvega ostetud objektiivid “keeravad käru”. Tegelikult on asi muidugi märksa kompleksem, ehkki tõetera on siin sees.

Fototehnika on peenike meistritöö elektroonikast, optikast ja komplekteerimiskunstist. Just seetõttu maksavad head objektiivid palju ja enamus halbu objektiive vähe. Pange tähele, jätsin teadlikult märkimata, et odavad objektiivid ongi tingimata halvad. Ei ole! On ka väga häid odavaid torusid, aga algaja ei oska neid valida ning pigem on see juhus, kui ta hea, kuid odava toru otsa koperdab.

Kehvad objektiivid toodavad hunnikute kaupa segadust. Erinevaid läätsemoonutusi on palju, kuid paljud neist ei hakka lähemal vaatlemisel algajale isegi silma. Küll aga on üks neist moonutustest selline, mida tasub algajatele lähemalt tutvustada – kromaatiline aberratsioon. Lühidalt öeldes tähendab see seda, et pildistatava objekti ümber on hunnikute kaupa erivärvilisi piksleid kogunenud, mis piirjooned sogaseks/segaseks muudavad ja see ei näe üldse hea välja.

- REKLAAM -

Foto: Priit Tammjärv

Püüan seletada, mis imeloom see kromaatiline aberratsioon siis on. Ametlik selgitus on järgmine (hoidke nüüd toolist kinni!):

“Kromaatiline aberratsioon ehk värviaberratsioon on aberratsioon, mida põhjustab optikasüsteemis dispersioon – valguse murdumisnäitaja sõltuvus lainepikkusest, kusjuures väiksema lainepikkusega (näiteks sinine) valguskiir murdub rohkem kui suurema lainepikkusega (punane) valgus. Seda jaotatakse kaheks erivariandiks – teljesuunaliseks ja põiksuunaliseks aberratsiooniks. Mõlemat tüüpi aberratsioonid vähendavad kujutise teravust ja tekitavad kujutisele värvilisi kontuure ning laike, mida esemel pole.”

Foto: Wikipedia

Oehh kui keeruline… 😉

Natuke lihtsam on ehk selgitus, et objektiivi läätsed toimivad nii öelda prismana, mis jagab valguse spektriteks. Seega murduvad prismas erineva lainepikkusega valguskiired erineva nurga all. Kuna valgus koosneb tegelikult mitmest erinevast lainepikkusest, siis on oluline, et punkt sinu aparaadi sensoril saaks kõik need kätte. Alati aga ei saa või saab hoopis liiga palju või saab liiga valesse kohta.

Foto: Pixabay

Kuigi seda nähtust saab hiljem arvutis tasandada ja teha väiksemaid parandustöid, siis on see ikkagi paras peavalu ja tüütu ning tegelikult on pilt tuksis.

Siinkohal tasuks toonitada, et kõik läätsed teevad seda pahandust, küsimus on eelkõige selles, kas odavam objektiiv teeb seda häirivalt või on tegemist kallima ja parema objektiiviga, millega need moonutused on minimaalsed.

Foto: Wikipedia

Kuna kõikidel rahakotid puuga seljas ei kasva, siis annan mõningad näpunäited parema tulemuse saavutamiseks ehk kromaatilise aberratsiooni vähendamiseks:

  1. Väldi suure kontrastsusega pilte. Eriti probleemsed on tumedamad objektid, mida ümbritseb valge (heledam) taust – näiteks maastikud ereda päikesetõusu ajal, loomapilt tugeva taustavalgusega jne. Kuna kaamera sees sa midagi suurt ette võtta ei saa, siis proovi ümber mängida kompositsiooni, tausta jms.
  2. Reguleeri oma suumobjektiivi fookuskaugust. Kuigi on tore, kui käes on palju erinevaid fookuskaugusi, siis on teada fakt, et enamikul suumobjektiividel on äärmistes fookuskaugustes rohkem kromaatilist aberratsiooni. Seega keskmiste fookuskauguste kasutamine aitab moonutust vähendada.
  3. Muuda ava suurust. Kuigi lõplik tulemus sõltub objektiivi tüübist, siis ava vähendamine aitab paljudel juhtudel aberratsiooni osaliselt vältida. Nii et f/2.8 asemel proovi näiteks f/8 või f/11. Lootust on, et see aitab.
  4. Tsentreeri objekt. Kromaatiline abberatsioon on rohkem märgatavam pildi servades, vähem aga keskel. Seega tasub pildistatav objekt asetada kaadri keskele ja fotofail pärast endale sobilikku formaati lõigata.
- REKLAAM -