Ilma naljata võib öelda, et fotograafid on kapist välja tulnud. Pimikuks ehitatud gigantne riidekapp on asendunud helendava arvutiekraaniga ning rajoonikeskuse koridoriseinte asemel levitatakse oma kunsti veebiavarustes, peamiselt muidugi sotsiaalmeedias.
Põnev on, kuramuse põnev on. Terve maailma ilu ja inetus, oskused ja oskamatused tuuakse tasuta elutuppa ning intensiivne pildivoog keerleb nagu väsimatu karusell, millele hullunud lõbutsejad ise pidevalt hoogu juurde lükkavad. Kui lapsed, vanurid ja ultra-introverdid välja jätta, saame eeskujuliku läbilõike fotoühiskonnast, mille liikmeid on hea tahtmise korral võimalik ka grupeerida ja nende edasisi käitusmustreidki ette ennustada.
Vaatame siis lähemalt…
„OLEN PROFF JA HOIAN TASET“
Reeglina on tema pildid hästi valitud ja töödeldud. Apsakaid ja lohakust on vähe ning tulemused on korralikud laigimagnetid. Silm puhkab pilte vaadates ja tekib paratamatult kerge kadedus – kuidas küll mõni oskab. Hea tuju korral abistavad ja õpetavad teisi ning jagavad tunnustust tubli tulemuse puhul. Pahameele tuultes saavad patustajad karmi kriitikat ja soovituse leida muu hobi. Tujumuutustes mängivad rolli nii magnettormid kui tähtede seis.
„TAGASIHOIDLIK KATSETAJA“
Postitab harva, sest kardab, et saab kriitikalaviini enda kraesse. Pigem hoiab madalat joont ja eelistab vaadelda teiste autorite loomingut. Kena pildi korral pole kade kiitmast, käitub mõistlikult ja on üldiselt selline vaoshoitum grupiliige.
„SARILAIKIJA“
Talle piisab, et pilt on ära tehtud. Kuidas foto on välja kukkunud, pole oluline. Peaasi, et see on olemas ja saaks kohe laigi ära põrutada. Torkab vahele ka oma pildid, et teised „kolleegid“ laigiksid sama usinalt ka tema üllitist. Tema jaoks on tähtis tunnustada püüdlikkust, mitte tulemust.
„ÄRGE SEGAGE MIND, MA TEEN KUNSTI“
Tundub, et piltide tootmise sagedus on hootine, sõltuvalt vist vaimust ja julgusest. Pildid on sageli üle töödeldud või filtritega ära uputatud, ebaloomulikud ja elukauged. Taevas pole enam taevas ja vesi on saanud selline ilme, nagu väljuks otse jäätmejaamast. Kriitikat väga ei talu, sest mida see lihtrahvas ikka kunstist teab. Vahel tekitavad kommentaariumis vaidlusi, et kõik tema poolt tehtu ongi õige. Solvumised, ninakad ütlemised ja isiklikuks muutumised lohisevad pildiga kaasa. Mõni kasvab sellest välja ja pildid muutuvad naturaalsemaks, osadele aga jääbki kunstisuund külge.
„AUTOREŽIIMIS PENSIONÄRID“
Aktiivsed liikujad. Ilusa hetke lummuses teevad pisikese fotokaga käekotis pildi kohe ära. Aparaadi seadistusi pigem ei puutu, las AUTO nupp teeb töö ise ära. Vildakate horisontide ja üle/alasäris piltide kvaliteet on teisejärguline, loeb emotsioon ja jagamisrõõm. Töötlemine on liiast, jäädvustada tuleb seda, mida silm näeb ning kindlasti jpg formaadis. Hästi toredad tegelased!
„DON QUIJOTE“
Üldjuhul edasijõudnud fotograaf, kes küll igapäevaselt sellega leiba ei teeni, aga kuhjaga oskuseid on juba kahe kõrva vahele kogunenud. Aastaid praktikat on töövõtted selgeks teinud. Üritab kõigil grupi piltidel horisondid sirgeks suunata, märkab tolmuplekke ja annab heameelega kompositsiooni osas nõu. Toonitab kuldreegleid ja tähtsustab klassikalist mõtlemist — parem reeglipärane hea pilt kui kiiksuga halb. Üksteisest möödarääkimised ja solvumised on sageli paratamatud, tüüpilised netisuhtlemise ja väljendusoskuse puudujäägid annavad emotsioonide tuules tugevalt tunda. Olemuselt soovib head aga välja kukub nagu alati.
„TORISEJAD“
Hea pildi puhul on lihtsalt vait, sest peab seda normaalsuseks. Nii peabki olema, tüüpiline eestlane. Kehva pildi korral lisab sapise märkuse, aga fotogrupist päris ära minna ka ei taha. Kiitust tuleb tangidega välja kiskuda — ikkagi on huvitav ringi vaadata ja vahel toriseda.
„SIIN ON TIGEDAD INIMESED JA MA LAHKUN“
Emotsionaalsed tegelased, kes armastavad pildistamist ja tegelevad sellega aktiivselt. Paraku napib oskusi ja tulemuseks on sageli kehvapoolne foto. Tahavad väga, et teised annaks hea sõnaga õpetust, kriitikarahe all aga solvuvad ja lahkuvad. Võib-olla on põhjus kõrges enesehinnangus või hiljuti soetatud head pilti tegevas kallis fotokas, mis üllatusena seda alati ise ei teegi?
„MOBIILIFOTO, JÄRELIKULT VÕIB KÕIKE“
Mugavusharrastajad, kelle käsi liigub taskusse mobla järgi kiiremini kui mõte selle otstarbekusest. Pilt valmib osavate näppude all kiirelt, filter läheb peale ja liigub kohe edasi näoraamatusse. Tühja neist reeglitest, arusaamadest kompositsioonist ja muudest traditsioonidest. Piiramatu netimaht ja hea telefon teevad ju niikuinii ise pool tööd ära. Nüüd jääb vaid laikide arv kokku lugeda. Kriitika tema tööde suhtes üldjuhul puudub, sest ka „Don Quijote“-tüüp väsib maailma parandamast ja lööb käega.