Fotohobiga alustades valdab inimesi enamjaolt põnevus ja lõbu. Kõik on uus ja huvitav ning avastamisrõõmu jagub kuhjaga. Medalil on ka teine pool – mida „tõsisemalt võetavamaks“ fotograafiks püüdlete, seda enam eeldatakse teilt teatud taseme hoidmist.
Tegelikult sätite selle lati te ju aga endale ise ja see ei pruugi kõikidele üldse ühtemoodi hästi mõjuda.
Nüüd ongi hea küsida, kas fotograafia lisab teie elule lõõgastust ja stressimaandust või pigem mõjub kohati ebasoodsalt?
Enamikel meil on elu ju niigi stressirohke. Pidevad igapäevased mured ja probleemid, eriti nüüd kriisi ajal. Olgu mured seotud töö, pere või muude asjadega, lisapingeid ei vaja meist keegi.
Kui pildi tegemine ei too leiba lauale, siis tasuks hobiga tegelemisel ennast muudest argistest muredest välja lülitada. Eemalduda tasuks kohustustest ja teha hingele fotopai. Hobi peab olema mõnus „zen“ ja värvid ning hetked võiksid lõõgastada. Ka lihtne 15 minutiline jalutuskäik kaameraga linnatänaval on turgutav ja kosutav, kui seda teha spontaanselt ja rõõmuga, närviliselt loojanguhetkeks mereranda kihutamine ajab aga vindi mõttetult üle.
Kõik ei keerle hommikust õhtuni ümber fotomaailma. Igapäevaselt ei pea ju pilte sotsiaalmeediasse postitama. Ei saa meist kõikidest suunamudijad ega elukutselised juutuuberid, nii et võtke vabalt!
Liiga tõsiselt ei tasu fotograafiat võtta. On küll reeglid ja teatud elementaarsed tehnilised võtted, aga need on pigem abiks parema pildi saamiseks, mitte liigse stressi tekitamiseks.
Nii et laske vaim vabaks ja ärge tekitage endale asjatut stressi juurde. Chill!
NB! Kui kellelegi teie tegemised jätkuvalt pinnuks silmas on, siis lihtsalt ignoreerige neid, see on nende, mitte teie probleem.