Paljudel fotograafidel kisub täheühend HDR kulmu kortsu. Sellel tehnikal on tihti halb maik küljes ja sageli ka teenitult. Oskamatutes kätes on tulemuseks ületöödeldud ning ebaloomulikud pildid. Asi algab sellest, et segamini aetakse HDR (High Dynamic Range) pildistamine ja HDR-stiilis fototöötlus nimega tone mapping ehk toonivastendus. Viimasega on võimalik ka suurepärane pilt täiesti untsu keerata. HDR ehk kõrge dünaamilise ulatusega pildistamine ehk särikahveldamine võib päästa päeva, kuid samas selle ka rikkuda. Tihtipeale keskendutakse seda tehnikat kirjeldades lõpututele võimalustele. Tegelikkuses on väga palju olukordi, millal ei saa ega tohikski HDR-pilti teha. Laome lauale nii ohud kui võimalused.
Ohud
Kujutame end ette varahommikusel mererannal koeraga jalutamas. Päike tärkab, ümberringi kogub maailm värve, elevil koer veepiiril ringi jooksmas. Tundub väga hea aeg ja võttepaik lemmiku jäädvustamiseks. Pilt koerast ja taamal tõusvast päikesest paistab sobivat nii hästi kokku. Fotograaf teeb kiirelt kolm erineva säritusega pilti ja koju tagasi. Õhtul arvutis faile HDR-pildiks kokku liites selgub aga kurb tõsisasi. Kõik oleks nagu õige peale selle, et koerast on pildile jäänud paras udukogu. Raisku lähevad nii kolm algfaili kui ebaõnnestunud lõpptulemus.
HDR ei tööta alati ja igas kohas perfektselt. On terve hulk olukordi, kus tulemus ei pruugi HDR-iga olla üldse hea.
Siluetid ja varjud
HDR-tehnikaga saab küll pildile jäädvustada varjualade detailid, kuid vahel rikub see terve pildi meeleolu ning tulemus on keskpärane ja ilmetu. Teatud juhtudel HDR ei tööta ja pildi emotsiooni paremaks edastamiseks pole mõtet mitme erineva säritusega üldse vaeva nägema hakatagi.
Keskpäevane valgus
Otsene ere päike päevasel ajal on niivõrd intensiivne, et HDR pigem rikub pildi. Seda tasub katsetada eelkõige olukordades, kus valgusallikas on osaliselt või täielikult millegi taha varju jäänud, olgu selleks tihedam metsatukk või mäeküngas. Sealse valgusmustriga katsetades saab tihti huvitavaid tulemusi ja sageli suisa ilma mitme kaadri kokku pakkimiseta.
Kirkad värvid
Kuna HDR-tehnika dünaamiline ulatus on suurem ja tuhmimad värvid tuuakse rohkem esile, siis niigi erksamad värvid moonduvad ja tulemuseks on ebaloomulikult kirev pilt. Iseäranis inetuks muutuvad neoonsed toonid, mis jäävad fotodel silma karjuma.
Liikuvad objektid
Tavapäraselt koosneb HDR-foto 3-5 algfailist. Kui nende pildistamise aja jooksul toimub kaadris piisavalt kiire liikumine, siis jäävad piirjooned udused ja pilt ebaõnnestub. Vahel aitab tulemust parandada kiire sarivõttega pildistamine, mis muidugi eeldab väga häid valgusolusid ja kiiret säriaega. Lemmikloomad ja HDR ei käi tavaliselt kokku.
Vigade parandus
Kui algfailid on ebaõnnestunud, siis pole HDR-tehnika, halvemal juhul seda imiteeriv toonivastendus mingi imevahend pildi kvaliteedi parandamiseks. Fookusest väljas olev objekt jääb ka HDR-pildil fookusest välja. Kehv kompositsioon on ka mitmest võttest kokku pakitud ja töödeldud fotol ikka kehv edasi.
Võimalused
On ilus suvine õhtupoolik, päike loojumas horisondi taha, taevas muutub punakaks ja tundub, et see on SEE superhetk, mida kindlasti püüda. Fotograaf haarab aparaadi ja pildistab. Hiljem kodus arvutis vaadates aga selgub, et tulemus pole päris loodetu. Osadel piltidel on taevas ilusti jäädvustunud, kuid maapind on peaaegu süsimust. Või vastupidiselt, maapind kuvab kenasti, kuid taevas on peaaegu lumivalgeks „põlenud“. Asi on väga lihtne. Fotoaparaat ei ole võimeline konkureerima inimese silmaga. Me näeme reaalselt umbes 24 heledusastet (stoppi), kuid fotoaparaat näeb peaaegu kaks korda vähem, vahemikus 10-14 stoppi. Seetõttu ongi osa pildist kas liiga tume või liiga hele. Appi tuleb tehnoloogiline võte — HDR.
Tavapäraselt koosneb HDR-foto 3-5 algfailist. Üleval on alasäris, neutraalne ja ülesäris pilt.
Allpool valmis töödeldud HDR-pilt.
Siseruumid/taustavalgus
Siseruumides saab HDR-i abil rohkem esile tuua varjus olevaid detaile ja taastada ülesäris objekte, mis tavapildi korral läheksid kaduma.
Maastikud/veeäärsed vaated
Tavaliselt on probleemiks maa ja taeva suur heleduse/tumeduse erinevus, mida korrektselt ühele pildile püüda on väga raske ülesanne. Siinkohal tulebki HDR appi. Kindlasti tasub arvestada liikuvate objektidega — olgu nendeks pilved taevas või tuule käes kõikuvad puuladvad. Loomulikult saab kasutada neil juhtudel ka teisi abivahendeid särituse ühtlustamiseks — näiteks kiilfiltrid, kuid jäägu see pigem teiseks korraks arutamiseks.
Loojangud/päikesetõusud
Lemmikteema paljudel pildistajatel. Murekohad on sarnased tavamaastike fotograafiale. Suured kontrastsused ja ere päike teevad sageli loomuliku pildi saamise keeruliseks. Tasub varuda kannatust ja leida õige hetke pildi tegemiseks. Nii mõnelgi korral tulevad ilusamad värvid esile alles vahetult peale loojangut ning tulemus paraneb veelgi. Oht värvide üleküllastamiseks ja halode tekkeks on suur ja sellega tuleb eos arvestada. Kehtib jätkuvalt rusikareegel — naturaalne tulemus on meeldivam ja mahedam, ületöötlus rikub aga tulemuse.
Öövõtted
Öösiti on linnamaastiku pildistamisel kontrastsus karjuvalt suur. Autotuled, valgusfoorid, tänava-valgustus jms on nii võimsas vastuolus tumedamate nurgatagustega, et ilma mitme särituseta pole võimalik ka parimate kaameratega servast servani ühtlaselt nauditavat pilti saada.
Kokkuvõte
HDR-tehnika on abivahend fotograafile korvamaks fotoaparaadi puudujääke. See ei tohiks olla eesmärk omaette. Paljudes situatsioonides on HDR-fotograafia õigustatud ja kasulik, kuid meeles tasub pidada, et see ole mingi imevahend päästmaks untsus algmaterjali. Lihtne on libastuda ja toota üle-võlli pilte, mis tegelikkuses ei kaunista ühegi fotograafi pildikogu. Rohke harjutamine tagab hea kogemuse, millal see meetod end ära tasub ja millal tasub sõrmed särikahvli režiimist eemal hoida.