Kuu on minu sõber. Seda kindlasti.
Ilmselt on ta meie kõigi sõber. Kuigi jala kõndides kuluks mul temani jõudmiseks terve elu, on ta olnud justkui siinsamas minu kõrval nii kaua, kui olen elanud.
Vahel paistab ta suur nagu juustukera kaubaletil, teinekord terava tipuga nagu kulunud sirp, millega vanaema vilja õsus. Meil Kuuga on ka üks ühine sõber – Päike. Nende omavahelise sõpruse tõttu on teinekord hea, et ei pea pimedas koperdama, vaid saab kuuvalgel (või tegelikult öisel päiksevalgel) asju ajada.
Selgel ööl on taevas näha teisigi tuttavaid, kes ei pea päikesega nii suured sõbrad olema, sest neil on oma valgus. Need on teised planeedid ja tähed. Mõne puhul oleme sõbrad vaid nende valgusega, sest ise nad on füüsiliselt juba ammu kadunud. Kuigi kõiki taevakehi ma nimepidi ei tea – see ju polegi võimalik – olen mõnega tuttavaks saanud.
Nendega on lihtsam tuttavaks saada kui sipelgatega, kes sagivad ringi ja on kaugelt vaadates kõik enam-vähem ühte nägu ja ei ela väga kaua. Planeeti Veenus, mis sellel pildil paistab eredalt Kiipsaare tuletorni tipust paremal, on nimetatud Maa Õeks. Ta võiks ju olla isegi Kuu õde. Kuigi Kuu oli pildistamise hetkel 29. märtsil 2020 sirbi kujuline, paistab ta 15-sekundilise säriaja tõttu kerana. Seda uhkem ta ilmselt on.
Selles õrnas valguses kumab ka meie galaktika, Linnutee, mis praegusel ajal kaardub horisondist heal kõrgusel nii, et seda saab koos maastikuga pildile jäädvustada. Ilma meid kõiki kõnetava Kiipsaare tuletornita oleks see pilt sootuks teistsugune. See tuletorn on omaette rahvasümbol, mis meid kõiki oma jonnipunniliku vastupidavusega kõnetab.
Niimoodi arutledes võib üks pilt muutuda veel tummisemaks, kui ta esmapilgul tundub. Kuigi alati ei peagi arutama, võib olla ka lihtsalt ilus. Võib ka lihtsalt astuda pildi sisse ja unustada kõik, mis ümber toimub. Ja kui ihukarvad tahavad püsti tõusta, las nad siis tõusevad – ajatud asjad on seda tundehetke väärt!
