Kevad on ilusti käima läinud ja soojemad temperatuurid on ka kohale jõudnud. Loodus läheb aina rohelisemaks ning loomad on ka aktiivsemaks muutunud. Selle kõigega seoses oli paras aeg üks fotoretk ette võtta. Panime kahe teise fotograafiga, Micku ja Priiduga kuupäevad paika ja ühel neljapäeval võtsime teekonna ette. Priidu startis Läänemaalt, Mick startis Harjumaalt ning mina Viljandimaalt. Kõikidel suund Lääne-Virumaale, kus saime kokku ja fotoretk võis alata. Põhifookus oli karud fotole saada, aga olime loomulikult valmis jäädvustama ka kõike muud, mida loodus pakkuda kavatses.
Minul oli Fotoluksist kaasas ka SIGMA 60-600mm F/4.5-6.3 DG DN OS Sports Sonyle. Objektiiv millega ma aastaid tagasi mitu aastat pildistasin ja nüüd oli vana sõbraga aeg uuesti kohtuda :).
Kuna jõudsime kõik üsna hilja õhtul kohtumispaika kohale, siis jäid ainult mõned tunnid, et lokatsioone avastada ning karude tegutsemisest jälgi leida. Üks meist nägi juba varem karu metsateel ära, seega saime kohe natukene infot, et mingi aktiivsus juba toimub. Ma ei pea ennast karude spetsilistiks ning kaugel sellest, aga plaan oli järgmine. Leida karude jälgi ja junne, mille põhjal teha otsuseid kuhu järgmistel hommikutel ja õhtutel rohkem paikseks jääda. Lootuses, et loomad antud asukohtades kõige aktiivsemalt liiguvad ning ehk ka kaamera ette jäävad.
Esimese õhtu jooksul autoga ringi sõites me palju tegutsemisjälgi aga ei leidnud, kuid leidsime ühe Händkaku lagedamal alal ringi lendamas. Sai ka mõned fotod tehtud. Mina isiklikult olen kakkudega väga vähe kokku puutunud ning selles mõttes on alati nende nägemine suur rõõm. Õhtul hämaras jõudsime laagripaika ning panime telgid püsti. Natukene arutasime fotojutte, loodushelide taustal. Kuulsime ka Laanekakku häälitsemas, mis oli omaette elamus. Varsti oli aga aeg magama minna, sest hommikul oli äratus kell 4:00.
Mulle meeldib hommikul rohkem aega võtta ning sellepärast olin ka kõige varajasem. Tegin rahulikult kohvi ja valmistasin hommikusööki. Kõik see toimus linnulaulu orkestri saatel, mis varakevadel on eriti võimas. Hommikused toimetused tehtud ja teised mehed ka jalad alla saanud, asusime kella 5 ajal teele.
Esimese paari tunni jooksul ei näinud me midagi ja hakkasime laagripaika tagasi sõitma. Paar kilomeetrit enne laagripaika nägime järsku karu koos kahe pojaga keset teed toimetamas. Olime neist umbes 800m kaugusel ja läbi objektiivi nägime kuidas karud metsa liikusid. Parkisime auto ära ja läksime jala edasi, et vähem müra teha. Otsustasime proovida ringiga karudele mööda metsasihte vastu jalutada. Nägime küll palju jälgi ja karu junne, aga kahjuks karusid ennast enam mitte. Vähemalt saime infot, et tegevus antud piirkonnas toimub ja õhtul oli põhjust antud asukohta tagasi minna.
Laagriplatsil sai umbes tunnike puhatud ning kuna väsimus märku ei andnud, siis otsustasime mõningaid piirkondi veel avastada. Tegelikult hakkas aina rohkem kohale jõudma, et tegelikult on karude tegevusmärke veel suhteliselt vähe. Arutasime omavahel, et ilmselt 2-3 nädala pärast hakkab suurem niiöelda pidu pihta. Sealhulgas ka karude pulmad.
Hiljem sai siiski telgis väike uinak tehtud, et õhtul oleks värskem olla ning fookus ka rohkem paigas. Umbes 2,5 tundi enne päikseloojangut otsustasime lokatsioonile minna. Sinnasamasse, kus hommikul olime karu koos kahe pojaga näinud.
Olime ligi tund aega ühes kohas oodanud ja vaikselt hakkasime mõlgutama mõtteid, et peaks võibolla natukene ringi liikuma. Priidu oli seda juba teinud ja teisi metsasihte vaatama läinud. Läksin ka ise metsasihilt välja ja vaatasin suurema tee pealt läbi objektiivi Priidu poole. Priidul oli kahtlaselt kiire kõnnak ja liikus just meie poole. Samuti nägin, et ta kirjutas ka midagi oma telefonis. Vaatasin kiirelt enda telefoni ja Priidu oli meie ühisesse Facebooki vestlusesse kirjutanud “Karu liigub metsast teie suunas”. Umbes 10 minuti pärast tuli karu metsasihile välja. Meist umbes 300 meetri kaugusel. Käisid esimesed kaamera klõpsud ja siis järgmised ja järgmised. Kui esimest korda karu fotoretkel näed, siis tõmbab ikka adrenaliini lakke. Karu liikus künka taha ja kui ta oli seal umbes 5 minutit märkamatult olnud, otsustasime sellel hetkel, et liigume natukene lähemale. Priidu jõudis ka lõpuks minu ja Micku juurde tagasi ning oli kaugemalt paar vägevat kaadrit filminud, kus me Mickuga karu pildistame.
Lõpuks nägime ka teist karu ja tegelikult ei osanud me öelda, kas need olid samad karud keda hommikul olime näinud. Midagi nad mõlemad seal künka taga nosisid ja toimetasid. Kaugus karudest tundus olevat piisavalt hea, sest karud ei tundnud ennast fotograafidest häiritud olevat. Vahepeal tõusis üks karudest tagajalgadele, et vaadelda ja näha täpsemalt, mis toimub. Tundus, et oli ohutu ja toimetas edasi.
Lõpuks, kui oli juba liiga hämar, et pildistada ja filmida, otsustasime vaikselt taganeda ja karud omapead jätta. Sellel hetkel sai linnuke kirja ja karud olid nii fotole kui videole jäädvustatud.
Järgmistel päevadel enam suurt midagi ei juhtunud. Mick ja Priidu tõmbasid järgmine päev fotoretkele joone alla ja sõitsid koju. Ma jäin üheks ööks veel toimetama. Sõitsin õhtupoole mõningaid uusi kohti autoga läbi. Tulemuseks fotod Händkakust ja kahest sokust. Samuti silm nägi mõningaid ägedaid maastikukaadreid, mis väärisid jäädvustamist. Praegusel ajal, kui valgus õige nurga alt näiteks kaskedele maandub, siis võib tekkida tunne nagu oleks üldse sügis. Viimasel hommikul ei näinud ma loomade suhtes midagi. Laager sai kokku pakitud ja algas ka minu sõit kodupoole.
Lõppude lõpuks sai ju need fotod ja videod purki, mille järgi olime läinud. Fotode kõrval on ka alati elamused ja need lood mida hiljem edasi rääkida. Minu jaoks oli see selle aasta kevade esimene telkimine ning see on alati mõnus kogemus. Samuti need laagriplatsi jutud sõpradega nii foto kui ka muust elust. Mõnus kulgemine ja olemine keset kevadist loodust. Ootan juba suure huviga järgmist retke. Siis aga juba uued seiklused, elamused ja fotod. Nautige kevadet!