Viimaste aastate fotoretked on mind aegajalt viinud sellistesse avastamata kohtadesse kuhu ükski ametlik tee ei vii. Need retked on lõpuks just need kõige magusamad. Just emotsioonide, kogemuste ja elamuste mõttes. Elamused, mis täidavad sinu sisemust kuidagi teistmoodi. Ebamugav tunne paneb justkui elama. Selle aasta oktoobri keskel võtsime sõbraga sellise fotoseikluse uuesti ette.
Ühes paigas, mis on eemal igasugusest tsiviliseeritud elust, asub keset ilusat ja maagilist metsa üks majake. Majakese kõrval voolab kahel küljel jõgi ja aegajalt võib seal näha ka Jäälindu piiksudes mööda lendamas. Helidest on kuulda ainult loodushelisid ning enda hingamist. Aeg nagu justkui seisaks. Seda imelist kohta nimetatakse Põrguks või siis Põrguauguks. Jutt algas nagu ilus muinasjutt, aga lõppes natukene koledamalt. Tegelikult ei ole asi üldse nii dramaatiline ja kohanimi on pigem selline sellepärast, et retk antud asukohta on juba omaette seiklus. Mitteametlik tee, mis sinna viib, läheb läbi mudamülgaste ja kraavide, mille veetase oleneb aastaajast. Talvel sai ka antud kohas käidud ning vahepeal oli kraavides vesi peaaegu põlvini. Teekond on otsemat teedpidi peaaegu 4km pikk. Kui tahad ringiga minna, ehk turvalisemalt, siis tuleb kokku natukene üle 5km pikk teekond. Enne majja jõudmist on vaja veel jõgi ületada, aga seda saab teha mööda silda, mis näeb pigem välja redel mille peal saab tasakaalu harjutada. Ühesõnaga teekond on elamus omaette ja ütleme nii, et see kirgastab. See vahemaa ei ole ju tegelikult pikk, aga vahepeal piisab ka näiteks 4st kilomeetrist, et ennast muust maailmast täitsa eraldatuna tunda. Eks seda tunnet ja hõngu annab ka kindlasti edasi asukoht, kus parasjagu viibid. Põrguauk ilmselt üks nendest kohtadest on.
Majas ei ole elektrit ega jooksvat vett ning oma hädad tuleb teha kuivkäimlasse. Samas on olemas saun, kust viib trepp otse jõkke ja kus saab ennast karastada. Olemas on ka tünnisaun. Tünni tuleb vesi, aga jõest ise sisse panna. Ühesõnaga, kui oled kohale jõudnud, siis tuleb natukene tööd teha ja toimetada, et elu ilusamaks läheks. Eks see ole elus muidu ka nii, kui on halb ja paha ning ebamugav, siis tuleb ikka ise oma elu paremaks muuta. Enamuse ilmselt hirmutab selline koht eemale. Minule on selline seiklus aga nagu “retreat” ja annabki kogu olemusele oma võlu. Keda selline “retreat” kõnetab, siis soovitan soojalt.
Natukene fotojutte ka. Kogu seikluse kuupäevad sai paika pandud umbes 1,5 kuud varem. Ilmaennustus pakkus selleks nädalavahetuseks esimesi miinuskraade ja selget taevast, mis allesolevate sügisvärvide ja valgusega võis luua eepilisi pildistamise tingimusi. Lubas ka virmalisi ning oli mida oodata.
Samuti oli mul SIGMA Nordicult kaasas 200mm F/2 DG Sports objektiiv. Pigem ma sellist objektiivi sellisele retkele kaasa ei võtaks ja tegemist on siiski rohkem portree ja spordi pildistamise objektiiviga. Kuna mul see võimalus antud objektiivi kasutada oli, siis tänasin ennast lõpuks, et ikkagi objektiivi kaasa võtsin.
Esimene õhtu möödus rahulikult lõkke ääres jutustades ja otsustasime varem magama minna kuna hommikul oli varakult plaan fotoretkele minna. Kuna maja lähedal umbes 2km kaugusel asus ka huvitav soine alla, siis otsustasime seda kohta varahommikul avastama minna. Teekond läks vahepeal päris vesiseks ja võsaseks aga sai hakkama. Vahepeal liikusime mööda loomaradasid, mis tegi matkamise natukenegi kergemaks. Soisel alal maast mingeid imelisi kompositsioone lõpuks ei leidnudki mida pildistada, aga drooniga olid vaated ikka ägedad.
Hiljem, kui valgus hakkas härmas puude lehtede ja muude detailide peale langema, siis sukeldusin hoopis detailide maailma ja unustasin ennast seal täitsa ära. Siinkohal saingi SIGMA objektiivi kasutada ja oli väga äge neid looduse detaile pildistada. Ilmselt olin ka elevil sellepärast, et neid esimesi hommikusi miinuskraade oli juba kaua oodatud, mis looduse härmas muinasjutumaaks muutis.
Ülejäänud päev möödub sellises kohas tavaliselt lihtsalt molutades. Vahepeal teed süüa ja logeled niisama. Teed lõket ja pead väärt vestlusi matkakaaslastega. Igaüks kulgeb omas tempos, kes läheb veel matkama ja avastama, kes magab, kui und jäi varajase ärkamise tõttu väheks jne. Selline lihtne elu. Õhtul sai tünnisauna koos tähistaevaga nautida.
Õhtul kamina ees jutustades hakkasid telefoni tulema teavitused, et virmalised on kohale jõudnud. Majast välja läinud, et vaadata, kas on midagi näha ka sai kohe selgeks, et roheline kaar on täitsa olemas. Virmaliste graafikud näitasid, et läheb veel paremaks. Vajaminev fotonodi sai kiirelt kokku pandud ja kiirustasime põllule pildistama.
Kuna antud maastik oli väga hektiline ja metsik, siis ma selliseid “ilusaid” kompositsioone ei õnnestunudki leida ja lähenesin pildistamisele natukene teistmoodi. Panin kaamera ette pikema fookuskaugusega objektiivi millega ma tavaliselt virmalisi ei pildista ning süvenesin uuesti looduse detailidesse. Väga tihti just ei saa detaile pildistada, kui taevas roheline on. Leidsin mõningad ära õitsenud põdrakanepi taimed ja proovisin sobitada neid taevas olevate tähtedega. Kui fookus seadistada detailidele, siis tähed taevas jäävad suuremad ja seda fotomaailmas nimetatakse “bokeh’ks”. Tekitab rohkem sellise muinasjutulise hõngu. Peale paart tundi pildistamist otsustasin magama minna, et oleks hommikul ka veel jaksu ärgata. See, mis hommikul mind ootas oli aga üle igasuguste ootuste.
Teiseks hommikuks oli maastik jälle härmas ja vaatepilt oli maaliline. Lasin drooni õhku, et ka ülevamalt poolt vaateid jäädvustada. Esialgu ei tundunudki, et midagi väga erilist oleks kuniks lennutasin drooni natukene kõrgemale ja sain aru, et kerge udukiht on tekkinud. Hiljem muutus see kõik aina tihedamaks. Päike oli mõningate hetkede pärast ka tõusnud nii kõrgele, et esimene valgus langes puudele ja udule. Selline kooslus siis: viimased sügisvärvid looduses, härmatis, udu ja tõusva päikese valgus! Kas annab veel paremaks minna? Päike oli lõpuks nii kõrgel, et valgus enam nii magus ei olnud ning samuti said kõik drooni 3 akut mul tühjaks. Võtsin sammud majakese juurde tagasi.
Järgnes väike hommikune kohv ja söök, viimaste hetkede nautimine ja oligi aeg varustus uuesti kokku pakkida ning tsiviliseeritud ellu tagasi naasta. Tee peal leidsin veel ägedaid hetki mida kaameraga jäädvustada ning järsku oligi pea 4km seljataga ja olime autode juures tagasi. Pole see elu Põrguaugus nii halb midagi. Pigem üsna värviderohke. Sügisvärvid looduses, krõbedad miinuskraadid koos härmatisega, udu, hommikune kuldne valgus ning virmalised! Jään juba järgmist korda Põrguaugus ootama!
