Augustikuust kuni oktoobrini on mul foto mõttes üldjuhul kõige kiirem aeg, sest fotomaastikul pildistamise võimalusi on lõputult. Udused rabahommikud on täies hoos, virmaliste hooaeg koos tähistaeva ja Linnuteega on uuesti avatuks saanud ning kuldsed sügisvärvid ei ole ka enam kaugel. Iga aasta proovin ikka natukene sellest kõigest osa saada. Kogu nende maagiliste sündmuste keskel on aga veel üks tähelepanuväärne sündmus looduses, mida ma viimased 4 aastat olen kogeda ja pildistada saanud – Hirvede pulmaaeg. See on aeg, kus ma süvenen loomade maailma mida ma tavaliselt väga ei pildista. Hirvede pulmaaeg on aga minu jaoks kuidagi väga eriline sündmus, kus pakin oma fototehnika kokku ja sõidan Hiiumaale kogu seda vägevat üritust pildistama. Kõrge hirvepopulatsiooni pärast ma sinna pildistama lähen, aga veel erilisemaks teeb selle kindlasti see, et mulle Hiiumaa tohutult meeldib ning elu käib seal kuidagi omas teistsuguses rütmis. Hirvede pildistamise kõrvalt saab veel käia kalal, teha sauna ja selles erilises keskkonnas lihtsalt olla ja nautida. Kui eriti hästi läheb, siis saab ka virmalisi ja fantastilist tähistaevast nautida, sest Hiiumaa on nimelt see koht, kus Eestis on valgusreostus üks madalamaid.
Sellel aastal olin Hiiumaal hirvi pildistamas 5’ndat aastat järjest. Mul oli aega 3 hommikut ja 3 õhtut, et leida need võimsad loomad põlluservadest, raielankidelt või muudest metsasügavustest üles. Esimest korda oli mul võimalus kogu seda sündmust jäädvustada nii kõrgetasemelise objektiiviga nagu SIGMA 300-600mm F/4 DG OS | Sports. Selle aasta veebruari lõpus see objektiiv välja tuli ja mul oli SIGMA põhja-ja baltimaade saadikuna au olla kutsutud selleks ajaks Tokyosse SIGMA peakontorisse, kus antud objektiivi kõrval avalikustati ka palju muud huvitavat. SIGMA jaoks oli see suur ja tähtis päev. Samuti minu jaoks, sest varem oli Jaapan minu jaoks kauge unistus, mis äkitselt reaalsuseks muutus. Pool aastat hiljem saingi objektiivi lühikeseks ajaks kasutada ja endaga Hiiumaale hirvede pulma kaasa võtta.
Tagasihoidlikud esimesed päevad
Esimesed kaks hommikut ja õhtut olid suhtelised rahulikud. Käisin koguaeg ühes ja samas kohas luurel kuna möirgamisi hirvede poolt oli ja foto potensiaali ma seal nägin. Hommikul kippus aga kiiresti vaikseks jääma. Õhtuti, kui põhi möll käima läks oli juba liiga pime, et pildistada. Keerulisemates valgustingimustes õnnestus ühel hommikul üks arvestatav foto ikkagi välja võluda ning see oli ka kõik.
Selle hommiku lõppedes oli samme kogunenud ligi 16 000, mis sai kogutud erinevaid metsasihte ja põlluservasid läbi käies. Soov oli aga saada hirvepullist paar lähikaadrit. Üks õhtu ja hommik oli mul veel jäänud ning tegelikult ei tundnud ma ennast üldse kindlalt. Fotot millega täitsa rahul oleks olnud mul ei olnud ja vaikselt hakkasid rahulolematud mõtted peas ringlema. Samas teadsin, et looduses ei tea kunagi, mis juhtub ning on varasematel aastatel olnud olukordi, kus viimasel hommikul olen teinud oma parimad fotod. Enne viimast õhtut retkele minemist sain aga oma sõbra sõbralt infot, et nende maadel ühel põllul käivad arvestatavate sarvedega hirvepullid väljas ja möirgamist jagub samuti. Otsustasin uue koha kasuks ja sättisin paar tundi enne päikseloojangut ennast kohale.
Uskumatu hetk, mis muutis kõike
Kohapeale jõudnud, vaatasin kaarti ja hakkasin plaani pidama kuhu ma täpselt põllu äärde ennast paika sean. Samal ajal mõeldes kust hirved võiksid metsa seest põllule välja tulla. Hakkasin vaikselt liikuma ja varsti juba nägin põllu ääres oleva kraavi kõrval loomaradasid. Kõndisin edasi ja varsti oli kuulda ka esimesi möirgeid, aga need kostusid väga kaugelt. Sellele järgnes jälle pikem vaikus. Täheldasin mitmel korral, et selline kulgemine oleks nagu hetkes olemise ülim tase. Koguaeg oled nii fokuseeritud oma tegemistega ja kuulad mis su ümber toimub. Kas keegi teeb kuskil häält. Vahepeal peatud ja kuulad tähelepanelikumalt ja siis liigud jälle edasi. Nagu oleksid mingis ülimas keskendumise faasis.
Umbes 30 minuti pärast olin põllu teises otsas. Kuna see põllu osa oli ühendatud ka ühe suurema metsalangiga, siis mõtted mõlkusid, et ehk hirved liiguvad mööda seda trajektoori aktiivsemalt. Jälgi nägin ma seal osas väga palju. Otsustasin, et päris põllu ja langi vahele ei taha passima jääda ja liikusin natukene eemale ja jäin ühe kuuse kõrvale ootama. Sellel hetkel jäi see tihedate jälgedega asukoht minust vasakule. Kell aina tiksus. Korraks piilus päike pilve tagant ja valgus oli magus. Mida aga ei olnud, olid hirved. Vahepeal jooksis paremalt poolt kaugemalt noor hirvepull põllule, aga tema hakkas liikuma minust eemale ja mingi hetk kadus uuesti metsa. Päike loojus ja aeg hakkas otsa saama. Möirgeid ka ei olnud kuulda. Ainult iseenda pinget oli õhus tunda. Tõsiselt hakkasin mõtlema, et seekordne hirvede pulm läheb ikka totaalselt pekki. Vastav SIGMA objektiiv niimoodi tagasi saata, et midagi head purgis ei ole on ka nagu mannetu värk.
Hakkas juba hämaraks minema ja mõtlesin, et ootan umbes 10-15 minutit veel ja siis hakkan vaikselt auto juurde tagasi kõndima. Ehk tee peal veel kohtan kedagi. Järsku vaatasin paremale poole ja märkamatult oli metsast põllule välja tulnud hirvepull. Sellel ajal kui ma teda märkasin, sonkis hirv oma sarvedega põllumaad märkides sellega oma territooriumi. Järsku hakkas hirv otse minu poole tulema. 15-20 sekundi pärast ikka tuli ja tundus, et tal on kindel siht. Sellel hetkel oli loom minust kuskil 150m kaugusel. Tegin paar kiiret videoklippi ja siis keskendusin fotodele. Hirv vahepeal peatus ja ajas nina püsti, et kas on midagi kahtlast käsil. Lasi paar möiret taeva poole teele mida ma kaadrisse sellel hetkel kahjuks ei saanud. Hirv tuli edasi ja edasi ning sain aru, et enam 600mm fookuskaugusega pildistades ei mahu hirv kaadrisse. Järsku oli fookuskaugus 500mm, siis 400mm ja järsku 300mm peal ja enam polnud siit kuhugi minna. Vahepeal oli hirv jälle paar korda seisma jäänud, rinna koos ninaga ette ajanud. Kartsin et saab juba mu lõhna ninna ja paneb jooksu. Lõpuks kõndis hirv minust umbes 35m kauguselt risti mööda. Mina kükitasin seal kuuse kõrval oma kamuflaaž kostüümiga nagu päris põõsas. Süda peksis ja proovisin kõige selle toimuva keskel käe kindlana hoida. Järsku hirv peatus, sai lõhna ninna ja pani kiiremate sammudega põlluserva poole ajama kust mina alguses tulin. Kui hetk oli möödas, siis seisin sealsamas kohapeal veel umbes 5 minutit. Tegin mingi veidra äkilise žesti kätega ja proovisin endast samal ajal võimalikult vaikselt ja väljaelavalt midagi suust välja karjuda, mis ilmselgelt tähendas kokkuvõttes rõõmu ja rahulolu. Mõõtsin sammudega ära mitme meetri kaugusel hirv umbes oli ja 35 meetri juurde kaugus jäi. Hakkasin auto poole tagasi sammuma ja risti üle põllu minnes sain veel saapa tallad mõnusa sõnnikukihi alla. Vaatasin seljataha ja seal tervitas mind üks teine noor hirvepull paari sarvepulgaga, kes kiirelt metsa naasis. Sõbraga sai hiljem pikalt muljetatud ja fotosid uuritud ning olin põllul hirve sarved algselt väiksemaks hinnanud. Ilmselt suurest adrenaliinilaksust.
Foto oli olemas. Elamus oli olemas ja võisin puhta südamerahuga järgmisel päeval mandrile tagasi sõita. Hiljem veel kodus suurelt monitorilt fotosid vaadates sain aru, kui ägeda momendi osaliseks ma olin saanud ning kui super tänulik ma kogu ürituse eest olin. Kõigi nende hetkede ja elamuste pärast ootan juba järgmist aastat, kus mind ootavad juba uued majesteetlikud ja võimsad Hiiumaa metsade kuningad.
