Parafraseerides klassikuid – et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada algusest. Pilte olen teinud mõned aastad hobikorras ja iseenda jaoks. Peamised žanrid on loomad-linnud ning nende vahele samaväärselt ka maastikke. Tunnistan ausalt, arenguruumi on veel tohutult. Seda enam, et teisi žanre ei valda ma üldse 😊
Kui aga järjekordse metsloomapildi sotsiaalmeediasse paiskasin ning selle peale taaskord kahtlustuse enda tagahoovis olevale loomaaia pidamisele sain ning kaasvõitlejatest fotojutustajad-smurfid oma veenmisoskusega mind nurka surusid ja oma kogemuse paberile palusid panna… 😉 Noh, eks ma siis panen. Kohe alustuseks luban, et loomaaeda mul tõesti ei ole ja kõik pildid on tehtud ikka vabas looduses. Paar naabri kassi jalutavad küll uljalt üle majataguse murulapikese, aga see on ka kõik.
Et see jutt ei kõlaks tüütu monoloogina omaenda ego tõstes, siis otsustasin teha selle seekord stiilis “ise küsin ja ise vastan” ehk ühesõnaga täielik iseteenindamine. Võluretsepti ma ka paraku ei tea, kuidas iga kord väärt fotosaagiga tagasi saaks tulla. Aga ehk mõnele jääb siit vastustest mäletamisväärset silma ja see on juba ka pool võitu.
Alustan.
„Kui sageli tulen ma tühjade taskutega tagasi?”
Aus vastus – ligi pooltel kordadel. Seega ei pea üldse põdema, kui selleks korraks jäid mälestuseks vaid tolmused teed ja pilvine taevas. Igati loomulik ju, et alati ei vea ja see omakorda tõmbab noortekeeles moti alla, aga nendest hetkedest tuleb lihtsalt üle saada. Homme on jälle päev. Seega paki oma fotokott taaskord lahti ja kokku ning pane järgmiseks vabaks päevaks kell helisema. Lohutuseks võin öelda, et nullpäevad ei kajastu kuskil ja sa ei pea sellest kellelegi aru andma.
„Mis aegadel ma siis liigun ringi?“
Siin saaks välja tuua kaks peamist aega – varahommik ja enne loojangut. Olen tähele pannud, et tunnike ja vahel ka kõigest pool tundi peale päikesetõusu ja sama aeg enne loojangut on suurem lootus kedagi näha ja pildile saada. Probleem on teravam just suvel, kus õhutemperatuurid tõusevad loetud minutite jooksul ja ongi palavus jälle käes. Siis on mõistlikum sukelduda jahedamasse metsa sisse või võtta suund koju. Edasine on juba paras õnneloos – kas näed kedagi ja saad ka pildile või mitte. Õnneks suvevälisel ajal on need ajalised piirangud leebemad, sest jahe ilm soosib loomset tegevust ka lagedamas kohas. Tahan kindlasti rõhutada seda, et kui tahad saada pildile mahedat valgust, pead ärkama vara. Iga minut kodus hommikukohvi tassi taga röövib su šansse näha ja kohata vahvaid tegelasi.
Jah, see keerab su päeva veidi pahupidi, aga emotsioon saadud pildist ja hetkest on seda väärt! Vihjena, et päästa päev – mine pärast koju ja maga edasi ning ärkad normaalse inimese kombel juba mõistlikul kellaajal.
„Kas mul on mingi spetsiaalne varustus?“
Nii ja naa. Laigulist kostüümi mul pole ja kondan ringi täitsa tavalistes riietes. See ei tähenda muidugi, et sa ei võiks sattuda ka mõnda jahipoodi endale sobiliku varustuse soetamiseks. Anna aga tuld, kuigi saab ka lihtsamalt. Mida kindlasti toonitada tasub, on see, et palju rohkem loeb, millega sa pilti teed. Möödapääsmatu on teleobjektiivi (sobib ka suumobjektiiv) omamine. Kuna karvased ja sulelised tegelased ei tule ju su nina alla poseerima, siis fotovarustus peaks olema ikka selline, millega saad ka kaugema looma ilusti kaadrisse. Loomulikult ei aja ma sind fotopoodi tuhandeid eurosid maksvat objektiivi ostma, las need jäävad elukutseliste pärusmaaks. Vaata oma fotopark kriitilise pilguga üle ja kindlasti leiad sealt sobiliku variandi. Kui tahad hoopis jahti pidada ilusatele maastikupiltidele, siis on asi veelgi lihtsam. Võta ka mõni laiema nurgaga objektiiv kaasa ja oledki enamikest juhtudeks valmis. Kusjuures olen ka ise korduvalt tõdenud vanasõna paikapidavust, et parim kaamera on see, mis sul kaasas on. Sellest johtuvalt olen sunnitud tegema panoraampilte ka oma teleobjektiivi kõige lühema otsaga (ja see pole ju väike: 150 mm).
„Kas ilma autota ei saa?“
Saab küll. Kuna mu enda fotoringid hõlmavad mitut erinevat maakonda, siis on selge, et ei tõuksi ega rattaga seda teekonda läbitud ei saa. Lihtsalt erinevad metsatukad asuvad üksteisest kümnete kilomeetrite kaugusel ja seega on auto minu üks abivahend tuttava fotoringi läbimisel. Seega, kui sul selline mugavusvariant on olemas, siis ära pelga autot tolmuseks ja poriseks teha. Küll saab mõne euro eest selle ka puhtaks teha. Linnainimesele soovitan küll varahommikul haarata ratas käevangu ja sellega ringi kimada. Mõni linnapark või tiik võib varahommikusel ajal pakkuda nii lihtsalt silmailu kui ka korralikku fotosaaki. Olgu selleks siis ringiluusivad rebased või poseerivad oravapoisid, pildimaterjali jagub neist kõigist.
„Mis ma teen kui kedagi märkan?“
Vot see ongi kõige keerulisem küsimus, sest head võluvitsa ega retsepti ju pole. Lihtsalt erinevaid variante tegutsemiseks on miljon ja rohkemgi veel. Iga situatsioon on nii erinev, et head universaalset toimimisviisi soovitada ei oska. Näiteks kui sa sõidad ringi autoga kuskil põldude ja metsade vahel ja märkad mõnda karvast tegelast, siis esmajoones soovitan sul kiiresti (tõesti kiiresti – murdosa sekundite jooksul) langetada otsus, kas loom võib su ära oodata või teeb esimesel võimalusel vehkat. Ma ise olen käitunud paljudel kordadel väga valesti ja selle tõttu jäänud ka oma pildist lihtsalt ilma. Loom on läinud ja enam seda hetke tagasi ei saa.
Vahel tasub auto vaikselt peatada ja aken alla kerida ning saad loetud sekundite jooksul oma pildid kätte. Vahel tasub teadlikult loomast mööda sõita ja vaikselt auto ära parkida ning ise lähemale hiilida. Kui selline juhukohtumine leiab aset aga keset metsa, siis võid kindel olla, et sind on märgatud ja seda keerulisem on ennast väikseks ja olematuks teha. Aga üritada tasub. Sageli tagab edu ka vaikne ootamine ja passimine, selle asemel, et jalatalla all praksuvate okste helide saatel ligemale hiilida. Viimane karukohtumine oli just selle viimase stsenaariumi järgi. Metsavahelisel teel sõites märkasin eemal ühte karvast tegelast – parkisin auto eemal ära ja vaikselt hakkasin nihkuma karvakera suunas. Kolm sammu ja paus, kolm sammu ja paus. Nii oligi vahemaa me vahel piisavalt väike, et saada kätte igati normaalsed kaadrid. Pulss oli laes, sääsed söömas, aga vapralt sain pool tunnikest nautida mõmmi tegemisi. Vaikselt taandudes tagasi auto suunas oli hinges rõõmukisa, mis jääb meenutama seda hetke veel tükiks ajaks.
„Kas tutvused loevad?“
Kiire vastus jah. See võib kõlada küll nagu nõukogude ajal, aga ometigi on see kehtiv ka tänapäeval. Infovahetus, muljete vahetamine jne… Kõik see tuleb sulle kasuks. Ole nüüd hea inimene ja mõtle kõik oma tuttavad läbi – kes nendest on jahimees, kes loodusfotograaf, kes viibib palju väljas ja kes elab keset metsa. Isegi kui kümnest inimesest ainult üks aitab (oleme ju eestlased…😉 ) sul leida õige metsatuka või abistab linnu/looma liikumise teabega, siis on see ka juba märkimisväärne edusamm. Eks oma kõige salajasemad paigad hoitakse ikka enda teada, aga mingit infot on sul võimalik nendelt ikka saada. Pole ju mõtet uisapäisa hommikul koduuksest välja astuda ja teadmatus suunas „jooksma pista“. Väike eeltöö säästab hunniku kütust ja närve. Võta abiks kasvõi näiteks googlemaps ja vaata oma ümbruskaudne loodus üle. Kust kuhu viivad teed, mis seisus nad 0n (nt streetview), kust võiks leida takistusi jne. Nüüd on ju paljudes kohtades eramaa sildid ja ongi su teekonnal selleks korraks kriips peal. On rakendusi, mis aitavad sul maastike otsimisel arvestada, kust suunas tõuseb päike ja kuhu ta loojub. See kõik on väga kasulik! Muidu võib juhtuda, et satud pildistama päikeseloojangut järve valele kaldale või maandud oma autoga hoopis kellegi hoovis. Ohh seda jama siis…
Kui nüüd kokkuvõtlikult see asi ühte patta panna, siis tooksin välja just peamised momendid minu enda praktikast: varajane ärkamine, kodutöö planeeritava teekonna osas (kaardirakendused), mõistlik teleobjektiiv oma plusside ja miinustega, kiire tegutsemine päästikule vajutamisega või siis vastupidiselt ootamine, ootamine, ootamine ja vaikus.
Kindlasti ei tulnud osad küsimused lihtsalt meelde, mis sellise hobitamise käigus ikka tekivad, aga kõige parem koolitaja pidavat olema elu ise, seega aitab ka sul arvuti taga laisklemisest, võta fotokas näppu ning mine värske õhu kätte!