Mõne aja eest sattusin rääkima portreefotopisikuga nakatunud sõbraga. Ühel hetkel leidsime end imestamas selle üle, et Eestis puudub praktiliselt eraisikule suunatud professionaalne portreefotograaf kui elukutse.
Enamus eratarbijale portreefototeenust pakkuvaid fotograafe on pigem pildistamisega lisaraha teenivad lastega kodus istuvad koduperenaised või muud asjapulgad, mitte inimesed, kellele see igapäevatööks on. Nimetagem neid siis poolelukutselisteks või arenenumateks hobifotograafideks, lugeja võib omale meelepärase termini ise valida.
Peale seda jutuajamist meenus ühes kohalikus internetikommuunis tekkinud arutelu, mismoodi peaks ikkagi alustav portreepiltnik oma tööd hinnastama. Teemaarendust lugedes tundus, et enamiku arvamusavaldajate meelest tuleks alustada hästi madalalt ning kui juba kogemust ja taset piisavalt, siis võiks kusagile turu keskmise hinna kanti pidama jääda. Keegi ei maininud miskit läbimõeldud äriplaanist, keegi ei maininud midagi tegevuskulude arvutamisest või sellest, et fotoäri ka veidi kasumit toota võiks.
Kui nüüd vaadata, kuidas mujal ilmas asjalood on, siis eks seal ole olukord suhteliselt sarnane, turg on lisaraha teenijatest küllastunud, hinnad on üsnagi alla löödud ning selle raha eest lubatakse veel üsnagi palju. Kahjuks on alla löödud ka töö kvaliteet ning üldine tase.
Kui alustav fotograaf tuleb nõu küsima, siis enamasti öeldakse talle soovituseks, et unusta teiste küsitavale hinnale keskendumine ning istu maha ja arvuta korra kokku see, millised on (oleksid) Sinu enda kulud pildistamisele ja alles siis kujunda sellest välja hind, millega toodet lõppkliendile müüa saad.
Sellele mõeldes otsustasin üsnagi lihtsustatult korraks selle arvutuskäigu ka ise läbi teha just selle mõttega, et kui ikkagi klõps peas ühel hetkel ära käib ja oma stressirohkele igapäevatööle päriselt head aega sooviks öelda, siis teaks juba ette, millised piimajõed ja pudrumäed mind elukutselise fotograafina ootamas on.
Hakkame siis otsast peale.
- Minu enda palk. Sooviks ju elukutselisena tegutsedes ikkagi ka endale palka maksta ja no vabariigi keskmise võiks ikka teenida. Mis ta nüüd hetkel oligi, ümmarguselt 1500 eurot bruto. Kiire kalkulatsioon palgakalkulaatoriga annab tööandja kuluks veidi üle 2000 euro. Ümardame selle siis lihtsuse mõttes sinna allapoole ja jätame summaks, mis ma tööandjana enda palga eest välja käima peaks, 2000 eurot.
- Kulutused tehnikale. Kõik, mis töötab, ka kulub ja tehnoloogiamaailmas paraku ka vananeb moraalselt. Teatava taseme juures enam ei saa paraku öelda, et kõige odavam tehnika on tulemuse saavutamiseks piisav ning ajaga tuleb ka kaasas käia ja vahel osa tehnikaparki lihtsalt uue ja kaasaegsema vastu vahetada. Elukutselisena tegutsedes peab enamus tehnikast olema ka dubleeritud, et töö rikke korral ei katkeks ja “kergelt tulevad eurod” teenimata ei jääks. Mõistlik amortisatsiooniaeg oleks igapäevatöö puhul kolm aastat, selle aja peale on ka garantii läbi ning remont tuleb endal juba kinni maksta. Arvutasin veidi enda aastate jooksul kogunenud tehnika umbkaudse hinna kokku ning jagasin selle kolme aasta peale laiali. Sain kuukuluks ca 300 eurot. Päris palju? Lisaks tuleks veel aeg-ajalt ka midagi juurde soetada, paneme sinna fondi tagasihoidlikud 100 eurot kuus juurde. Siinkohal tuleks arvesse võtta ka muud tehnikat, mis tegutsemist toetab, mitte ainult kaameraid, objektiive ja valgustust, näiteks arvuti ja ka mobiiltelefon on samuti töövahenditeks.
- Stuudio rent. Kui asja elukutselisena või isegi edasijõudnuma amatöörina ajada, siis ilma stuudiota hakkama ei saa. Selle asemel, et kasutada linna peal pakutavaid tunni kaupa renditavaid stuudioid, tasub juba mõne kliendi puhul kuus ära omale personaalse ruumi rentimine. Veidi ringi vaadates võib leida üsnagi mõistliku (aga tööd vajava) ruumi veidi alla 200 euro, seega ümardame rendikulu 200 euro peale ning lisame kütte ja elektri eest sellele veel ümmargused 50 eurot otsa.
- Muud kulutused. Reklaam, kliendimeened, marketing. Pikalt arvutama ei hakka, suhteliselt puusalt tulistades lisan 100 ümmargust eurot veel kuu eelarvele otsa. Ilmselt tegelik kulu saab olema tunduvalt suurem, aga alustaja seisukohast võiks hetkel enam-vähem suurusjärk õige olla.
Kokku saame siis kuus välja käidavaks rahaks ettevõttele, võtmata arvesse füüsiliste toodete omahinda 2000+300+100+250+100=2750 eurot. Kui me nüüd jagame selle laias maailmas üldiselt heaks kiidetud mõistliku koormusega, mis ka üle antava töö väga hea kvaliteedi tagab (loe: fotode töötlemiseks ning kogu äriga kaasnevateks toiminguteks ka realistliku aja jätab), ehk siis kaks kliendisessiooni nädalas, saame 2750/8=343,75 eurot. Ehk see on number, mida me peaksime küsima keskmiselt kliendilt selleks, et endale palk maksta ja kulud nulli teenida. Kuna teeme asja ametlikult ning maksame ausalt ka riigimaksud, siis koos käibemaksuga tähendab see kliendi jaoks väljaminekut 412.50 Eurot. Selle raha eest võiks siis klient saada omale mõistliku portsu digifotosid, aga mitte veel füüsilise tootena näiteks fotoalbumit või karbitäit ilusaid paberfotosid. Kui nende hind juurde lisada, siis võiks selle keskmise numbri kohe rahulikult kahega korrutada. Äri eesmärk võiks olla ikkagi ka veidi kasumit teenida. Võtame realistlikuks kasuminumbriks 10%, ehk siis lisame ka selle keskmisele müügile otsa. Saame 453,75, lihtsuse huvides ümardame saadud numbri siis 455 euro peale.
Seega selle väga lihtsustatud ja üldise arvutuskäigu tulemina leidsin umbkaudse summa, mida peaksime kuldse “keskmise” paketina kliendilt küsima, pakkudes ainult kvaliteetset digifototeenust ja ei midagi muud. Lisades oma tooteportfelli veel ka käega katsutavad pildid, tuleks see summa, nagu juba mainitud, laias laastus topelt. “Keskmine” pakett on siis see, mida me tegelikult kliendile müüa tahame ning mille peale oma äri üles ehitame. Korraga ei tundugi mujal maailmas küsitavad 2000-3000 eurot maksvad portreesessiooni hinnad enam nii ulmelised?
Armas lugeja, kui Sa oled klient ja selle nüüd mõttega läbi lugesid, kas siis järgmisel korral pildistama minnes hakkaksid veel 20-30 euro üle tingima ja esitad pealkirjas välja toodud küsimuse?